Lõpmatult põlenud võsa

See on lausa uskumatu kui üksluiseks muutub savann pärast nii umbes tuhandet kilomeetrit. Püüad lausa vägisi näha uut ja huvitavat, kuid kui välja arvata mäng kust-suunast-suitsu-ja-põlengut-näha-mäng, siis tegelikult polegi midagi väga vaadata. Muideks, kohas, kus pool aastat on pidevalt üle 35 kraadi kuuma ja 0,2 vihmapäeva kuus,  on põlengud ja ving väga tavaline. Lausa nii tavaline, et kui just kuskil asustuse lähedal ei põle, siis ei paista keegi kohalikest ka hoolivat. Kuna loodus on siin niigi niru, siis õnneks tuli ei levi kiirelt ja püsib üsna maa lähedal. Millest ilmselt ka siinne ignorantsus põlengute vastu.

Vähemalt oli kogu edaspidine teekond Darwinini asfalteeritud ja kuna sõidukiirus mitmekordistus, siis oli autos jälle tuul. Oh, kuidas ma hindasin jälle tuult ning liikuvat õhku. Mida kauem olime olnud Põhja Territooriumil, seda selgemaks hakkas saama kuivõrd kuratlikult valge ma olen, Eesti päike on siinsega võrreldes jaaniussikese tuluke! Korralikuks päevituseks piisab minna autos poodi ja juba on aeg end hapukoorevanni kasta. Isegi Tom kasutas juba päevituskreemi, kuigi tema päevitusaste on selline, et me kaalusime isaga minna talle pärismaalase toetusrahasid taotlema (ikkagi 700 taala nädalas!).

Paarsada kilomeetrit enne linna oli pisike küla nimega Mataranka, iseenesest mõttetu küla, kuid õnneks asus lähedal kuumaveeallikas, milles kosutamine tundus meiesugustele higipunnidele lihtsalt liiga hea võimalus, et maha magada. Keset palmipuumetsa laiuski väike looduslik basseinike, mis voolas mõnesaja meetri kaugusel asuvasse mudajõkke, kus esimese asjana silmasin vastaskaldal krokodilli puuri. Just nii nad püüavadki inimasustusega kohti kontrolli all hoida, seavad lõksud üles ja jäävad ootama. Kuigi soolaveekrokodillid rändavad üle sadade kilomeetrite, siis õnneks oli kuumaveeallika vesi kristallselge ja ohtu ei tundunud olevat, kuigi olgem ausad, see on Austraalia, mingi oht on ikka, alati on. Kalpsasin täies riides sisse, sest kellel ikka on aeg ujumisriiete otsimiseks?!

Paps on lahe

Minu ennustus läks täppi, nimelt arvasin, et kuna Katherine on esimene asutus, mis kõlab nagu inglased oleks selle nimetanud, siis hellitasin lootust, et aeg on üle pika aja (alates Cairnsist) esimeseks supermarketiks. Mu silmad täitusid veega kui nägin McDonaldsi kollast silti kõrgumas, olin viimased ööd  vahukoorega kaetud jääkohvist und näinud ja nüüd oli see siin! Oh, nii kolmanda maailma mured, aga mul oli nii ükskõik, sest suhkur parandab kõik haavad, olgu nad nii olematud või päris kui tahes.



Katherine'is võis igal nurgal näha politseipatrulli, tundus üldse, et kohe kui pärismaalasi pisut rohkem, siis muutusid aiad kõrgemaks ja kord karmimaks. Supermarketis kaotasin pea, sest kõik hea oli otsas olnud liiga kaua, ladusin korvi täis puuvilju ja jogurtit, aga igatsesin ikka koduseid kohukesi. Ma ei tea miks keegi siinmaal neid ei tooda. Oleks aeg. Samamoodi oli aeg meil järjekordselt teele asuda, sest Darwin polnud enam kuigi kaugel, kuskil 300 kilomeetrit veel.

Kalavaimu äng

Krokodillide hoiatusmärke olime juba kuskil McKayst alates silmanud, kuid kuna Karumbas korraldati eraldi krokodillituure jõgedel, siis hakkas tunne tekkima, et paras aeg on hakata märke uskuma. See oli vist see hetk, kui hakkasin juba kaiparklates end kuiva jalaga paati sättima ja ootasin lihtsalt kuniks Tom treileriga vette sõidab ja paadi vetesse päästab. Hüüdsin lihtsalt "Ahoi!" ja näitasin käega suunda. Kapten ikkagi.

Päike lõõskas ja mina higistasin. Kõik higistasid. Ehk tavaline argipäev merel. Ma ei tea mida nad kõik sinna tegema olid tulnud, ilmselt kudusid kõik salaja või lihtsalt jõid õlli, sest kala seal küll ei olnud. Kujutad ette, sõitsime täpselt paadiparve keskele, kuskil pooletunnine uhamine avamere poole, sättisime end sisse ja kuna endil ei võtnud, siis jälgisime mida teised teevad. Istuvad! Ei keri midagi välja, kui siis ainult konksu, et sööta kontrollida. Kas nad teadsid midagi mida meie ei teadnud või olid mu eelnevad teooriad hoopistükis õiged, ei tea, igatahes pärast mõnetunnist istumist tulime tulema.

Ma tundsin kuidas kalavaim hakkas minus vaikselt surema. Kõik see higistamine - mille nimel? Isegi isal hakkas koppa viskama ja Tommi ainult vandus, et Magnetic Islandile kauemaks ei jäänud, sest talle tundus, et seal saime juba püügimeetodi käppa. Oli aeg Karumbaga hüvasti jätta.

Aga mitte liiga kiirelt. Ikka ja jälle umbes 20 kilomeetrit tunnis punasest saviliivast voolitud treppteel. Õnneks läks teekond ise natuke ägedamaks. Täislaugesse savanni hakkas sisse tulema tõuse-langusi ja ojasid. Sellised ojad, kus sai üle ainult siis, kui üle ojasängi enda sõitsid. Kõigi kujutlusvõime lendas, kui mõtlesime milline võib see piirkond olla märjal hooajal. Sellest andsid aimu ka sügavuseindikaatorid teepervel, kohati kuni kaheksa meetrit vett!

Kuigi kõik ojaületuskohad olid vaevu põlvesügavused, ei hakanud me riskima ja panime enne igat ületust neliveo sisse, sest hämaras õhtus ei olnud küll mingit isu hakata keset krokodillioja autoga puristama. Veel vähem autost välja astuda.

Asfalt! Päris asfalt, mitte selline lühike sutsakas enne "suuremat" asulat. Kohal, päris küla! Kolmandaks päevaks olime jõudnud Daly Watersisse. Olin netist lugenud suuri lugusid selle küla koht ja kuidas seal on Austraalia ägedaim outbacki pubi. Arvestades pikka selja taha jäänud loksumist ja kergelt pettumust valmistanud maailmapärandeid, siis olin ikka kohe päris elevil.

Ja seal me seisime, autoga keset ühemeheküla. Kõrvetava päikse all, kuskil 700 kilomeetrit enne Darwinit, laius kuulsa pubi küla, mis kõik kuulus ühe äri alla, alates suveniiripoest lõpetades arhailise tanklaga. Tõmbasin sügavalt hinge ja panin alles jäänud panused pubi peale. Latti ei tasu ikka liiga kõrgele seada, selgus, et tegemist oli lihtsalt ühe kõrtsuga, kus keegi oli hakanud mingil hetkel kõiki asju koguma, nõndaviisi lehvisid baarileti kohal rohkem-vähem kasutatud bokserid koos rinnakatega, seinad kaetud eri maailmariikide rahatähtedega. Põhimõtteliselt olid kõik pinnad kaetud millegagi ja baarileti taga askeldas viis mitte nii rõõmsate nägudega teenindajat. Otsisin veel samal ajal seinalt kodumaa kroone, kui Tommi juba broneeris karavaniplatsi. See pidi olema meie viimane ööbimispaik enne Põhja Territooriumi pealinna - Darwinit.

Savannah Way

Saartel käimistest oli meil nüüd mõneks ajaks villand ja seetõttu võtsime suuna Cairnsi poole. Loodus püsis täpselt samana, vaid selle erisusega, et aeg-ajalt võis suhkruroopõldude vahel näha ka banaaniistandusi. Huvitaval kombel ei rippunud ükski lopsakas banaanikobar vabalt, vaid kõigile olid pähe tõmmatud suured kilekotid. Ma olin alati millegi pärast ette kujutanud, et banaanipuud on palju suuremad ja võimsamad, kuid siinsetes istandustes olid nad parasjagu inimese pikkused, ilmselt just niimoodi on saagi koristamine kergem.

Banaaniraksu ma ei jõudnudki, sest ilm hakkas järjekordselt halvemuse pöörama. Võtsime Bubindas teeäärses kohvikus hommikusöögid ja selgus, et tegemist on Austraalia ühe kõige märjema kohaga (aastane keskmine sajuhulk on 4,000mm!). Vaatasime aga ilmateadet ja lähima nädala jooksul helgemat tulevikku ei paistnud. Tuiskasime Cairnsist puhtalt läbi ja jätsime käimata isegi toidupoes, sest Google Maps lubas veel mitut linna eespool.

Ja siis see algas. Lõpmatuna näiv tõus mägedesse. Tee muudkui vookles ja viskles mäeharude vahel kuniks väikesi z-te tehes viimaks omast arust harjale jõudsime, aga ei, tõusu jagus veel nii palju, et mitmel korral tekkis järjekordselt eksilootus, et oleme harjal. See oli kuskil tunniajane seiklus enne, kui jõudsime kõrgele platoole, kus vihm asendus suduga ja loodus muutus erakordseks. Seda eriti Austraalia kohta, sest ümberringi laiusid järsku erkrohelised põllud ja kuppelmaastik, kõik olime lummuses ning võrdlesime nähtut Šotimaaga. Rohelist oli üle pika aja nii mitut tooni, et tekkis isegi pisut kodune suvetunne. Ja päike! Lõpuks jõudsime talle järele!

Kõigest mõned sajad kilomeetrid ja kogu see rohelus lihtsalt kadus. Tonnide viisi punast liiva ja lugematul hulgal ägisevaid eukalüptipuid. Marsruut mille olime valinud pidi iseenesest põnev olema, tegemist oli ikkagi ajaloolise Savannah Wayga, millele pidi jääma lugematul hulgal kultuuriväärtusi, koguni viis maailmapärandit, põrguväravad ja palju muud. Teine variant olnuks läbida pea poole rohkem kilomeetreid mööda kiirteed sisemaal. Millegi tõttu pakkus guugel just viimast ja leidis ühtlasi, et antud teekonna lõppaeg Darwinisse oleks lühem, aga pärast väikest uurimistööd jäime siiski nõusse, et parem vaatamisväärsused ja ehk mõned kilomeetrid katteta teed, kui tuhandeid asfaldil.

Isa ja ruru

Ma ei tea kui palju me üldse olime saanud maanteel sõita, kui meie reisi kõige pikem ja väsitavam teekond hakkas. Ühtäkki muutus tee konditsioon talumatuks ning sõidukiirus langes 20 km/h ja isegi alla selle. Ma ei olnud elus kunagi varem nii kohutavalt teel sõitnud nii palju kilomeetreid. Aeg-ajalt tekkis tunne, et isegi turumemmed kõnniks meist kiiremini. Seda kõike "lõtõõtõtõtõtõt" heli saatel kogu mansaften salongis värisemas. Ühtlasi puudus autos konditsioneer, mis varem mind ei häirinudki, kuid nüüd, kui sõidukiirus oli nii väike, siis juhtus haruharva, et autosse sattus väike tuuleiil, mis silmadesse valguvat higi kuivatanuks. Ainult enne linnasid oli mõnikümmend kilomeetrid asfaltit enne ja pärast, kuid vahepeal puhast treppi ja mitte tavalist, vaid ikka korralikku vedrupõristajat, nagu keegi oleks ristipidi mööda teed mitusada kilomeetrit kartuleid külvanud. Ja mis linnad, ilmselt ei olnud kaardil väiksemat formaati millega kohanimesid kirjutada, sest tegemist oli täielike kolkaküladega, bensiinijaam ja väike toidupood koos paarikümne puu all pikutava pärismaalasega.

Pärast kaht päeva müdistamist olime viimaks jõudnud Cape Yorki neeme teise serva. Pääsenud?! Oh ei, aga pausi tegime ikkagi. Seadsime end sisse kalameeste mekas Karumbas, kus viimaks oli asustust ja poode pisut rohkem kui eelmainitud "linnades". See oli üks huvitavamaid külasid, mida siiani olin näinud. Ma ei kujuta ette kas meid ilma paadita üldse sinna lastukski, sest iga maja kõrval oli vähemalt üks kui mitte mitu paati, viies karavanipargis oli lugematul hulgal paate. Ilmselt oli Karumbas paate rohkem kui autosid. Veider, aga tõsi.

Troopiline torm magnetsaarel.

Suure elevusega naasesime töökotta, et kuulda mis hääli meie mootor teeb kah. Käis küll paremini, kuid päris rahule isa ei jäänud. Sellegi poolest oli meil vähemalt nüüd sõitev masin jälle ja võisime järjekordselt hakata kalastusplaane pidama.

Sõitsime lähedal asuvale Monduran Damile kalale. Seal pidavat olema Barramundit püüda lihtsam, kui nohu saada. Koht ise oli imeline, keskeltläbi 7 meetrit sügavust, üleüldiselt liivapõhi, kuid samas tammiäärne kallas jällegi kivine. Päev läbi loopisime lante iga põõsa ja roika alla, kuid ei midagi. Ainsaks elamuseks keset järve olnud saarelt ära ujuv/kõndiv lehm, ekslev konn ja eksootiline kilpkonn kupude vahel.

Trotsides kehva kalaõnne jäime triivides põhjakaid tongutama. Otsas haisvad limuskid ja järjest süvenev moss näos. Päikeseloojangul viimaks kargas Tom pingilt püsti, kui nöör tema rullilt suure tirinaga jooksma hakkas. Tõusime papsiga samuti kiirelt püsti, ärevuses otsisime konksu millega kala paati tõmmata ja mina juba opereerisin kaameraga. Pärast mõneminutilist heitlust tõmbas Tommi kena kala paadi kõrvale ja kõigil naeratus kõrvuni. Üks kala võib ikka päeva täielikult muuta. Ei pidanud kaua ootama, kui Tom veel kaks Flatheadi paati tõmbas,

Kuigi ma olin Tommi üle rõõmus, siis ausalt öeldes hakkas jälle teistpidi tross näkku tulema, sest ma polnud ikka veel Austraalias oldud aja jooksul ühtegi kala püüda. Mitte ainumastki. Ja kui ma järele mõtlesin, siis meenus, et ma polnud tegelikult kuskil poolteist aastat kala saanud, viimati sain korraliku kala Norrast. Kuigi ümberringi oli juba pime, siis ikka veel ei suutnud me spinnasid käest panna. Rääkisin juba poistele, kuidas peaks ikka midagi mõistlikku tegema (arvestades minu kalaõnne), et kui järgmine kord seilama tuleks, siis oleks ilmselt hea vardad või midagi kaasa võtta.
Lahkusime pilkases pimeduses tammilt koos kolme Tommi kalaga.

Järgmisel päeval mõtlesime, et nüüd kus koht teada ja meetod samuti, siis on mõistlik samale tammile naasta, kuid kes võinuks arvata, et üle öö on kohast saanud jäähall ning kalad kadunud jäljetult. Sestap pakkisime järjekordselt asjad, et sõita ülespoole, kus ilmad soojemad ja loodetavasti kala aktiivsem.

Ühe hoobiga pidime lööma kolm kärbest, Nimelt jäi tee peale loomapark, kus sain lähedalt näha ja katsuda koaalasid. Tutvuda suurte krokudega ning sööta peost kängurusid. Loomad vaadatud ja pildistatud, võtsime sihiks Magnetic Islandi. Saar, kus igal täiskuul korraldatakse meeletu pidu nii, et rahvast voorib kohale igast ilmakaarest, majutushinnad kümnekordistuvad ja kõik saavad hommikuni pidutseda nii kuis süda lustib. Õnneks oli noorkuu, kui meie oma reisi planeerisime.

Mandril pakkisme kogu oma kola paati, jätsime Sälliga hüvasti ja seilasimegi Vaiksel Ookenail oma unistustesaarele. Maabumine aga kõige kergemaks ei osutunud, sest selles saare otsas, kus asus meie telkla, polnud kaid ega miskit. Ehk siis võtsime suuna otse randa ja nii kui paat kallast puudutas, hakkas perast liitrite viisi soolavett sisse peksma. Kiirelt hüppasime paadist välja, et alus teistpidi keerata ja asjad kaldale tarida. Mina olin kaldaoperaatort, kuid kuna parasjagu oli käimas hüper tõus, siis sain liigagi mitu korda jälle asju edasi tarida, et tõusuvesi neid ära ei uhuks.


Järgmine mure oli ankurdamine. Paati kaldale tirida ei olnud võimalik, pidime selle viima mõnekümne meetri kagusele rannapiirist, kohta, kus murdlaine enam nii kuri ei oleks. Pärast kiiret kaalutlus langes paadi ankurdamine isa kaela, sest tagasi ujuma pidi ikka tükike maad ja tema kui ainus profiujuja seltskonnast, näis kõige loogilisema lahendusena. Papsi näost võis näha, et ta ei olnud just sillas meie loogika üle.

Tarisime kogu oma matkavarustuse mäepervele, kus otse telgist võis palmide vahelt vaadata kuidas erkpunane tulekera kuldsetesse lainetesse vajus. Mis võinukski unistustesaarel valesti minna? Eks ikka ilm. Iga päevaga hakkas üha enam sadama ja tuul tõusis puhanguti üle 40 km/h, mis tähendas, et tagasi mandrile seilamine osutus võimatuks. Nii istusimegi päevad-ööd kolmekesi telgis ja vaatasime Kreisiraadio vanu osasid ja kui ilm vähekenegi helgemaks muutus, siis seadsime sammud üle mäeperve, et kohalikku spordibaari aega veetma minna. Isaga Keno mängimine osutus küllaltki ägedaks ajaviiteks. Algul püüdsime mitme numbriga pihta saada, kuid lõpuks taandus valik kas 16 või 23 püüdmisele. Igale mitte võitmisele järgnes topeltpanus, et omadega ikka plussi jääda, rikkaks me ei saanud, kuid kõva kolme taalaga tulime võidurõõmus irvitades baarist tulema.

Kolmekesi mõneruuduses telgis vihmavangis olles kipub aga mõte lõpuks ikka krussi minema ja tegevustung suureks paisuma, sestap ühel hommikul, kui lubas paariks tunniks sajuvaba ja vaiksemat tuult, kiirustasime koheselt paadi järele (ehk siis isa ujus paadini, sõitis kaldasse ja me astusime kuiva jalaga paati), esiteks, et kala püüda ja teiseks, et paat sadamasse viia, sest möödunud ööd oli süda koguaeg valutanud, kui vaatasime kuidas Vanje (paat sai just sellenimeliseks ristitud) valgete jänkude vahel muudkui ühelt küljelt teisele loksus.

Esimese asjana sõitsime kohalikku sadamasse, et paati kütet juurde osta. Paadisillal kohtasime rumeenia poissi, kes sealsamas spinningut loopis. Poiss õpetas meile, et siinkandis on parim püüda kolme konksu süsteemiga, mis on üksteisest läbipõimitud. Seejärel lükatakse konksud sööda sisse ja lastakse tinapommiga põhja vajuda ning püük võib alata. Kamkud näpu otsas jalutasime lähimasse ja võibolla ka ainsasse saarel olnud tanklasse. Muidugi oli tankla varustatud kalapüügiriistadega, kus ostsime hea posu kolmeseid konkse ja tinasid, et vastõpitud meetodil püüdma minna. Isegi püügikoha soovitas meile sõbralik rumeenlane.

Tehnika paistis toimivat, sest rampsutusi oli mitmeid ja veidi aja möödudes tõmbas isa midagi väga kummalist paati. Justkui pisut hai moodi, aga palju koledam, sest pea peal olid kalal ovaalne mustriga latakas justkui saapatald. Pärast veidikest tiksumist hakkas järsku keegi mu spinningu otsa. Oh seda rõõmu ja ärevust, kui tont teab keda üles kerisin. Täpselt sama kala, ainult veidi suurem isa omast. Polnud küll ilusaim, kuid ikkagi minu esimene kala kogu Austraalias oldud aja jooksul! Hiljem guugeldades selgus, et tegemist oli Remoraga ehk teisisõnu suckerfishiga, kes on parasiitkala ja elab enamasti kas haide või vaaladega. Nimelt tõmbab Remora ennast pea kohal oleva iminapaga nt haikala külge ja siis toitub ülejääkidest. Ühtlasi käivad legendid, et pärismaalased kasutavad Remorasid kilpkonnade püüdmisel, ehk siis seotakse viimasele nöör külge ja heidetakse kilpkonnale peale, et siis see kala iminapa abil kaldale vedada.

Pärast viit päeva kestnud saarevangistust oli viimaks tuul nii palju vaibunud, et julgesime tagasi suuna maismaale võtta. Mind valdas uskumatu kergendustunne, kui nägin viimaks parklas Sällit terve ja puutumatuna. Tommi ajas treileri vette ning pärast pikka rännakut ja tormiseid öid oli ka Vanje viimaks kuival. Samal ajal kui asju pakkisime käis aga sadama parklas tihe elu. Pärismaalaste suur pere püüdis paadirambil kala, tegevusse oli kaasatud nii suurte ja krussis juustega jässakas vanaema kui ka pere kõige pisemad liikmed. Õnneks ei ole ikka palju vaja.

Lupodroom

Karburaatori juppideks lammutamine ja madratsipaigast uue tihendi tegemine ei andnud soovitud tulemust ning sestap võtsime suunaks Bundabergi, et sealt ruttu paadijumal leida, kes mootori kiiremas korras korda teeks.

Sõit troopilisse põhja Queenslandi oli aga pikk ja suhkruroone. Jäi mulje, nagu kogu osariigi põhjarannik oleks suhkruroofarmerite valduses, sest viimased sajad ja sajad kilomeetrid olid lakkamatult ääristatud suhkrurooseinaga. Vahepeal ainult kitsad suhkruroorongi raudteerööpad. Mõnda aega neid ületades ja kahele poole vahtides ei suutnud me uskuda, et keegi veel rongidega opereerib, kuid paar ristmikut hiljem olime slangpommi taga ootel ja lõpmatuna näiv roorong vuhistas aga mööda.

Ja nii igas laagriplatsis

Mõnikümmend kilomeetrid Bundabergist eemal juhatas meid paksu savanni sisse Google, sest väidetavalt pidi suur paadijumal just seal elama. Tugevatest vihmadest ärauhutud teel sõitsime justkui unustuste hõlma vajunud koduhoovi. Kanatare kõrval oli paar maastikutsiklit ja pärast mõningast suure krantsi haukumist astus majast välja kokkukleepunud mustade juustega keskealine naisterahvas. Läbi vihmaladina jooksis Tom verandale, et küsida naiselt, kas paadijumal elab siin. Just nii oligi, kuid pidavat naasema alles paari päeva pärast või siis järgneval päeval, eks selle naise jutust oli raske aru saada ja küllap tõde jäi kuskile sinna vahepeale.

Võtsime suuna linnale lähemale jäävasse paadimootori remondikotta ja õnneks selkorral leidsime väljanägemiselt professionaalsema asutuse, mille jumalad lubasid mootori korda teha järgnevaks päevaks.

Leidsime endale kesklinnas karavanipargi ja seadsime taaskord laagri üles, kuid kuna õhtu oli veel noor, siis poisid olid rahutud ning otsisid tegevust. Õnneks pidi vaid läbi aiaaugu ronima, et saada kõrvalasuvale hipodroomile, kus peagi hakkasid võistlused. Aga mitte hobustega, vaid koertega, sestap ristisid poisid koha lupodroomiks. Hurtadel olid seljas erinevat värvi särgid ja nagu jänes ees paugu peale minema pani, sööstsid koerad nagu välgukerad talle järele. Või noh, mis jänes, oranži poluesterkangasse mähitud kastike koos kahe lehviva sokiga. Pidin ehmatusest silmad peast välja sööma, kui üks koertest kuidagi sammud sassi ajas ning mitu uperpalli tegi enne, kui viimaks pidama sai. Õnneks oli koeraga kõik korras. Tommi võttis muidugi panustmisest osa püüdes arvata esineliku järjestust. Fortuuna teda küll ei soosinud, kuid sellegipoolest saime kõik jälle nimekirjast ühe elamuse maha tõmmata.

Kapten Vanje

Mahedas ööhämaruses tiksusime rõdul veel mitu tundi arutades võimalikke reisiplaane. Suure oksaraginaga ilmus piirde taha süüa jahtiv opossum. Tuhin oli suur ning kui olime viimaks valmis magama jääma, siis üks-kaks tekkis jälle uus energialaeng ja istusime isaga veel mõned tunnid üleval, et Gumtreest paadikuulutusi vahtida. Nimelt oli isal plaan kiirelt paat osta, et mööda Austraalia idarannikut ülespoole reisides kõikvõimalikes kohtades uusi ja eksootilisi kalu püüda.

Ülejärgmisel päeval pakkisime hommikul kiirustades asjad, et sõita Brisbane'ist 200 km kaugusel asuvasse Moreton Baysse, sest paat mille sealt leidsime tundus niivõrd kuum kaup olevat, et kui veidigi hiljaks jääda, siis võisime sellest juba ilma olla. Moreton Bay lähedal asuvas elamurajoonis leidsime viimaks Jasoni üles, Mees oli hämmingus, sest ta ei uskunud, et eelneval päeval üles riputatud kuulutuse peale keegi kohe kohale sõidab ja paadi ära ostab. Isa silmad aga süttisid paati nähes põlema ning juba koukis ta oma rannapükste taskust sularahapataka välja, et kiirelt kaup kokku leppida. Jason pilgutas hämmeldunult silmi, küsis, et kas me vähemalt mootorit käima ei taha panna? Kuigi paistis, et isa oleks nii või naa selle paadi ära ostnud, siis õnneks me Tommiga jäime natuke skeptilisemaks, kuulasime mootori tuksumist, vaatasime iga nurga alt paadikeret ja uurisime paadi registris olemist ning kõike muud, et ei tekiks mingeid võimalikke tagasilööke. Õnneks näis kõik toimivat ilusti ja lisaks oli paat ilusti registris.

Sälli, Tom, Vanje ja paps

Paberimajandus paadi ostmisel võttis aga omajagu aega ja sestap pimeduse saabudes suundusime esimesse karavaniparki. Õnn oli meiega ning tegemist oli piltilusa kohaga, sättisime laagri otse mererannikule palmipuude alla.

Kuna vastostetud paadil oli mootor 25 hobujõuline, siis pidime langetama otsuse - kas seilame Austraalias legaalselt või illegaalselt? Nimelt üle 4 hobujõulise mootoriga peavad siinmail olema paadiload. Pärast väikest arutelu langes kaalukeel mulle, sest antud valikutest tarbin ma õllet kõige vähem ja keel on ka kõige paremini suus. Selge, kuskil 11 õhtul võtsin endale internetis kaptenikursuse ning asusin teste lahendama. Poistel aga kurk kuivas ja juba mõni hetk hiljem kadus mu toetusgrupp linna-avarustesse märjukest otsima. Heakene küll. Väiksel telefoniekraanil õppisin paar tundi kõikvõimalikke meremärke ja kuskil tunniga oli eksami sooritanud. Nüüd jäi üle ainult praktiline osa sooritada. Hommikul helistasin merekooli, selgus, et poole tunni pärast pidin olema Moreton Bay paadirambi juures, kus pärast teoreetilist osa tulebki eksam.

Paadirambil silmasin keskealist meesterahvast jetiga sahkerdamas. Ebalevalt tutvustasin end ja küsisin, kas olen ikka õiges kohas. Õige koht ja õige mees. Tegemist oligi minu eksamineerija Mike'iga, kes lubas mõneteist minuti pärast naasta ning palus päiksevarju all mul seniks oodata. Jalgu ühelt teisele tõstes jõllitasin betoonlauda enda ees, kuniks minu juurde tuli teine mees, keda esialgu pidasin samuti eksamineerijaks. Peagi saabus Mike testidega ning selgus, et teen paadilube koos tema parima sõbra Aroniga. Mehed heitsid pidevalt teineteise üle nalja ja märkamatult oligi teoreetiline osa sooritatud. Võtsime jalanõud jalast ja suundusime paati, et eksami praktiline osa sooritada. Mõned sõõrikud ja paar võltspäästeoperatsiooni hiljem olimegi juba tagasi paadirambil, kus sain kätte tunnistuse, et olen kapten. Rõõmust rõkates jätsin Mike ja Aroniga hüvasti ning suundusin koos papsi ja Tommiga auto juurde, et oma paat esimeseks tiiruks vette ajada.

Paat jooksis kenasti vee peal, isa naeratus venis kõrvuni, kuid joovastus ei kestnud kaua, sest üks kaks käiks mütakas, mootor viskas jala üles. Kohkunult seiskas isa mootori. Nimelt olime veidikene laevateest kõrvale kaldunud ja endalegi üllatuseks tähendas see siinsetes vetes, et oled vaid paarikümne sentimeetrises vees, mis seilamiseks liiga madal ja niimoodi paiskuski mootorijalg vastu liivapõhja üles. Isa rahustas ja ütles, et ikka juhtub ning midagi hullu ei tohiks, tavapärane nähtus madalates vetes. Paps üritas mootorit uuesti käima saada, justkui natuke juba lubas, kuid ikka ei midagi. Tundsin kuidas nördimus minus kasvas. Poisid hakkasid kiirelt võimalusi pakkuma, mis võis viga olla, kuid kiirputitustes hoolimata ei teinud mootor teist nägu, justkui veidike lubas, siis tatistas ja suri jälle välja. Oma nutva mootoriga meelitasime ligi kohaliku kalamehe, kelle suured lokid ja puuduvad hambad ning õllereklaamid pakpoordis panid mind endamisi muigama. Mees pakkus, et võib meid sleppi võtta ja sadamasse tagasi toimetada. Proovisime veel kambakesi enda mootorit tööle saada, kuid löödult pidime viimaks pakutud abi vastu võtma. Aga nagu ikka, siis iga heategu saab karistada, appi tulnud meesterahva mootor suri samuti iga mõnekümne meetri tagant välja, kuid õnneks pika turtsumise peale käivitus ikka ja jälle. Kodusadamat nähes imestasime, et appi tulnud meesterahvas rihib vapralt krabimõrra peale, eeldasime, et ta nägi seda, kuid mõned hetked hiljem kägises temagi mootor, sest vint oli end pullanööri poonud. Ebaõnne üle irvitades saime viimaks maa peale.

Lake Cootharaba poole sõites jätkus tuline arutelu võimalike mootorivigade üle. Kuulasin huviga, sest üks kaks olin sattunud oma elu intensiivseimasse kahetaktiliste mootorite kursusele. Palju jooksis küll külgedelt maha, kuid nagu ma aru sain, siis arvatav viga pidi olema küttega seotud.
Terve päeva nokitsesid poisid mootori kallal tulutult, kuid viimaks järgmisel päeval said nad selle kuidagi poolpiduselt jooksma. Tommi pidevalt timmis õhuava oma pöidlaga, kuniks bensiiniaurudest saadud peavaluga vajus ta nägu päris ära, mille peale isa sättis oma suitsupaki õhuava ette. Aga retke ennast see ei rikkunud ja nõndaviisi sõitsime terve päeva Noosa jõel, mida kutsutakse ka "Noosa Everglade'iks", kuna tegemist on kohaga, kus kohtuvad magevesi ja soolane vesi, siis tekib veepinnal peegliefekt, mis sulatab maa ja taeva kokku. Antud efekt ma väga ei tajunud, kuid palju rohkem pakkus meile emotsiooni see, et jõekallastel kasvasid looduslikud palmipuud. Saime kõik rõõmsalt bucket listis maha maha tõmmata palmi alt kala püüdmise. Mitte, et suursoo tagajõgedel koledam oleks, aga eks need palmid ikka mõju eksootiliselt.

Oh seda rõõmu

Kes oleks osanud arvata, et raske on midagi kirja saada, kui kogu aeg midagi juhtub. Aga on, seda eriti siis, kui sul pole kindlalt elupaika, voolu ja tont teab mida muud. Kuid eks ma üritan rohkem ja paremini.

Kõik värvisime ära!

29. juuni hommikul oli meie viimane tööpäev Danny juures. Kuni keskpäevani andsime veel palehigis värvirullidele valu. Viimased parandused tehtud ja juba oligi aeg pakkima asuda. Sel korral pidime end ületama, sest edaspidi oli vaja ka papsile autos ruumi tekitada. Viimase asjana tõmbasime oma suure rohelise madratsi kõvasti katuseraamile kinni ja Sällile hääled sisse ning olimegi jälle teel!

Teel Brisbane'i tegime vahepeatuse Austraalia kuulsaimas pagarikojas "Old Fernvale Bakery", kõrgel maja kohal rippus silt "2016. aasta võitja 10 kategoorias". See poli uskumatu, kuidas olematus kolkakülas käib kogu sagimine pagarikoja ümber, mõlemal pool teed seisi kümnete viisi autosid ja inimesi rohkem kui jõulude eel Tartu Lõunakeskuses. Koht ise polnud kõige nooblim ja sisse astudes just liiga ruumi polnud, kuid maiustuste ja soolaste pirukate valik oli pöörane. Sajast erinevast veisesordist oli tehtud muretaignasse mässitud pirukakesi. Otsustusvõimetult näitasin järjest näpuga soovitud koogikeste peale ja juba mõned minutid hiljem istusime Tommiga pargipingil, et heal maitsta lasta. Rabarberi-õuna-muretaignakorvike oli mu vaieldamatu lemmik ja ega teisedki hõrgutised kehvemad olnud, ainsana oli kehv enesetunne, sest magusahunnik mis minutitega sisse sai aetud ei jäänud kindlasti alla liitrise kokapudeli suhkrudoosile.

Läkiva südamega sõitsime Brisbane'i poole edasi, tundsin kuidas ärevus minus kasvas, sest sellest oli ikkagi seitse kuud möödas, kui viimati isa nägin. Lisaks selle võis viimaks meie kauaoodatud puhkus alata!

Lennujaamast mõneteist minuti kaugusel Paddingtonis ootas meid öömaja. Ei, enam ma ei leppinud suvaliste bäkkerite urgastega, kus sul öö eest röövitakse mitukümmend taala ja lemmikuteks saad purakad Huntsmanid. See oli päris maja, mille broneerisin AirBnb kaudu, hind oli 75 taala nägu kahe öö eest, mis tundus igati mõistlik. Äärelinn ise oli kena, justkui tihedalt asustatud Lõuna-Eesti kuppelmaastik koos palmide ja väikemajadega.

Isa lennuk pidi saabuma 22.15 ja kõikide arvutuste kohaselt (pagasikontrollid ning kõik muu) oli mõistlik aeg paps peale korjata tunnike enne südaööd. Elevus aga ei lasknud oodata ja nõnda moosisin Tommi meid varem lennujaama parklasse viima, mis sest et iga 15 minutiga läks hind kuupi. Just kui olime autost välja saanud helises mu telefon ta toru otsas küsis hääl: "Ma siin, kus sina?". Hakkasin metsiku kiirusega jooksma justkui sõltuks kehalise kasvatuse kursuse hinne saadud tulemusest. Teisel korrusel taksoparklas silmasin kaugel tuttavat kogu ja jalad üha kogusid kiirust. Mõni sekund hiljem viskusin isale kaela ja hoidsin nii kõvasti kinni, et kätel hakkas valus, karjusin täiest jõust "issi" ning keeldusin lahti laskmast.

Rõõmupisaraid pühkides suundusime kiiresti auto juurde, et võimalikult väikese tasu eest minema sõita. Hoidsin ikka veel isal käest kinni ja kõndisime nagu ennemuiste - isa ja ta väike tüdruk.

Ühes otsas ussike, teises otsas lollike

Väiksed krabid tatsavad siin igalpool, nii sajakesi parves.

Hommikuudus ärgates nautisin liivavalli tagant kostvat ooekanikõminat. Midagi rahustavad on ikka selles monotoonses lainete laksumises. Sõitsime mõned kilomeetrid tagasi, et tõsisema kalapüügiga algust teha. Moretoni laht, mis saare ja mandri vahel paiknes, tundus selleks pakkuvat küllalt võimalusi. Nüüd juba teadsime isegi, et põhiliseks saagiks võiks olla isend nimega Flathead, välimuselt ja käitumiselt meenutab kodumaist lutsu.

Leotasin kummilanti, siis keerutajat, istusin jälle matkatoolis ja lohutasin ennast, et algaja viga. Proovisin siis tavalist õnge, kui mitte midagi. Samal ajal hüppasid ikka ja jälle mingid lendkalad vee kohale õhku ja jahivad vee kohal lendlevaid putukaid. ”Oled ju näljane küll, miks sa siis konksu otsa ei hakka?!” pahurdasin omakeskis.

Kärsitu nagu ma olen, viskasin õnge nurka ja jäin toolile istuma. Õnneks oli peagi päev läbi ja sai juba jälle tuttu minna. Ikka samasse rannaäärsesse parklasse. Hommikul ootas meid aga jõhker vihmasadu ning juba niigi madalas saareosas tundus, et kui taoline vihm peaks jätkuma, siis pole kindel, et lähimas tulevikus enam siit kuskile pääseme. Nii ladusimegi kibekiirelt kämpa kokku ja ilma söögi-kohvita asusime tagasi asustatud saare poole sõitma.

Sügavad rattarööpad teel olid täitunud veega ja saare tagumisest tipust pääsemine rippus juuksekarva otsas. Lubasin Tommile auhinnaks mäki burksi, kui ta meid veel siit antud hommiku jooksul minema saab. Seiklus läks aga oodatust paremini, sest ainult saare tagumine osa oli suure vee all, ülejäänud saare metsarajad niivõrd kaela murdvad polnudki.

Mäkis rammusat burgerit vintsutades mõtlesin ikka, et kuidas saab üks kotlet saia vahel nii hea olla. Aga kalad vajasid püüdmist ja juba suundusimegi ainsa saart maismaaga ühendava silla alla lanti loopima. Viskasin ühte pidi ja siis teistpidi, lasin mööda põhja tõnksutades, aga ikka ei midagi. Lohutuseks ei paistnud ka kohalikel kalameestel liiga näkkavat. Ja nõndaviisi kadus päike järjekordselt silmapiiri taha ning juba olimegi tuttavaks saanud telkimiskohas tagasi, et juba järgmisel hommikul tagasi tulla, kuid sel korral juba söödaga. Nimelt otsime rannas asuvast söödapunkrist krevette. Teisest saare otsast ostsin endalegi põhjaka ja tunne oli hea.

Seadsime laagri üles jõelahtmel, mis suubus merre. Krevetid iga konksu otsa ja juba kuskil esimese minutiga käis esimene tõnks. Suurest eufooriast ei osanud ma väga midagi teha ja haakisin alles järgmise tõnksu ajal, aga ikka ei miskit. Kas mingi väike suslik või siis hoopis ehk kombitsatega lutsutaja, keda võimatu püüda. Ei teadnud. Tommi ehitas spinna kiirelt ümber õngeks, et teada saada, kes nii aplalt sööta mugib. Kümnekonna minuti möödudes tõmbas Tommi pinnale esimese kala, läikiv hõbedane sale kala, muidu lapiku kehaga, Bream nimeks. Pisut ehk kaarjamas ahven, kui püüda võrrelda kodumaisega.

Lootus üha kasvas, et ehk toob just see päev meile esimese kalaprae. Isegi asukoha vahetus ei muutnud meie saaki. Ikka tühjad konksud ja trossis nägu. Mingil hetkel viskasingi õnge järjekordselt murule ja jäin lihtsalt Tommi põhjakat vahtima. Suundsime tagasi telgiplatsile tühjade kätega.

Hommikukohvi taga uut plaani haududes nägime metsatihendiku tagant autot lähenemas. Oiblaa, nüüd oligi see koht käes, kus kohalikud pargivahid tulid meid kontrollima. Pärast põgusat tutvumist hakkas pargivaht broneeringute nimekirjast minu nime otsima. Süda tagus rinnus nagu indaanitrumm vanaisade juurde mineku tseremoonial. ”Mida sa ikka otsid, meil pole ju broneeringut,” mõtlesin omakesis. Pahandus, pahandus, pahandus. Pargivaht palus teisel pargivahil internetist meie numbrit kontrollida, õnneks andis meie teemaksu number minunimelise vaste ja see paistiski sobivat. Ei osanudki arvata, kas süsteem oli rumal, metsavaht totu või siis lihtsalt kihvtid pargivahid, kes ei hakka peedistama, kui juba miskitki vähemalt ette näidata, aga mõned minutid hiljem olid onud oma supermetsa-Hiluxiga kadunud.

Pääsesime! Tagasi päevaplaani juurde. Olime otsustanud asjaliku päeva teha, ehk siis leida tasuta pesemisvõimalused ja seejärel minna Mäkki tasuta wifisse, et CV-sid laiali saata.

Minu rahapaanika ajendas meid ikka lisatöö võimalusi otsima enne, kui suuna suurele seiklusele põhja poole ette võtame. Saare lõunapoolses tipus asuvas supelrannas leidsimegi tasuta pesumaja, kus küll oli külm vesi, ilmselt selleks, et soolane merevesi endalt pärast suplust minema uhada, kuid meiesugustele bäkkeritele sobis ka külm vesi täispesuks.

Värske vaimu ja kehaga seadsimegi end mäkis sisse ja järjekordne tööjaht võis alata. Gumtree eriti heade kuulutustega ei kihanud ning seetõttu otsisingi kohalike farmide kontakte, et end ise tööle pakkuda. Otsustasin jääda kuldse kümne reegli juurde, kus tavalisel kümnest laiali saadetud CV-ga kirjast ikka ühele vaste saab. Kui juba pool päevast sai asjalik oldud, siis sõitsime tagasi tuttavasse ööbimispaika.

Ühtäkki avastasin, et keegi oli mu kõneposti sõnumi jätnud. Näkkas, ei mitte kala, vaid tööga! Keegi Danny jättis teatise, et tahab mind ja Tommit väga enda juurde tööle. Võimas, ma olin ikka hea sekretär meie Austraalia reisil. Nii vähese vaevaga juba jälle töö olemas. Helistasin Dannyle tagasi ja leppisime kokku, et järgmine päev sõidame tema juurde, et siis esmaspäeval üle pika aja maalritööd teha.

Hakuna matata, Kookaburra

Suurest väsimusest tingituna magasin endalegi üllatuseks täitsa hästi. Kuulsin juba praksuva õli hääli ja telgist välja piiludes nägin Tommi hommikusööki ette valmistamas. Ikka nii hea on nõndaviisi ärgata, kui mitte midagi ei pea tegema, mitte kuhugi ei pea jõudma ja juba varsti ootab sind söök. Hakuna matata.

Kuigi Timon ja Pumba meiega ei hommikusöögile ei tulnud, liitus meiega peagi kalkun. Must pikakoivaline, punase peaga ja kiilanemise all kannatav uudishimulik vennike tuli lausa kolme sõbraga. Juba kui jõudsid selja pöörata sabistas vana autoluugil ning püüdis kalasöödaks olnu saia kodu poole vedada. Nahaalsed tüübid. Palju ägedam ja rahulikum lind maandus peakohal olevale oksale. Pisut lapiku nokaga kakukest meenutav beeži-pruuni-sinaka sulestikuga Kookaburra silmitses mind oma suurte pruunide silmadega ja mina teda vastu. Ristisin ta Tiiduks ja lubasin ta koju kaasa võtta. Seda veel enne, kui teadsin, et tema ongi see lind, kes öösel segi läheb ja ahvi hääli tegema hakkama. 

Tuleval ööl kutsuski Tiit liigikaaslased külla ja tegid sellist päkapikudiskot, et silm ka ei pilkunud. Hoopistükkis teravama elamuse sain laagrit kokku pakkides, kui Tommi hõikas, et meil on sisalik. Vaatasin ka, et kus-mis, kui järsku silmasin metsatukal suurt varaanilist. ”Mis k*radi sisalik, see on ju draakon!” karjusin paaniliselt ja teadsin, et nüüd on aeg minna. (Hea üllatus oli muidugi järgmisel hommikul, nimelt suundsin telgiplatsilt kolm sammu eemale metsa sisse, pidin ennast vigaseks ehmatama, kui nägin sama varaanilist puu otsast alla tulemas, sarnaselt ehamatas ka varaaniline ning potsatas otsekoheselt maapinnale minu kõrvale. Järgnevatel päevadel saimegi selgeks, et need ”sisalikud” käivad ööseks puude otsa tuttu ja kui hommikupäike on piisavalt kõrgel ning soe, siis alles laskuvad tagasi maismaale.)

Varud olidki otsakorral ja sestap suundusime saare asustatud poolele poeringile. Pärast pisikest šoppamist ootas meid rahvuspargi teises otsas asuv telkimisplats. 20-kilomeetrisel metsateerännakul läbi rahvuspargi olime ütlemata tänulikud, et Sällil ikka kõik rattad veavad, sest ilma selleta poleks antud saare avastamine lihtsalt võimalik olnud. Kütet läks ka muidugi topelt, kuid elamus oli seda väärt. Õhtuhämaruses läks tee üha raskemini läbitavaks, ühtäkki olime jõudnud ookeanile ootamatult lähedale. Sälli rebis end veel viimasest järsakust üle ja järsku nägin kuidas autotulede valgusvihud kadusid kõrgetesse Vaikse Ookeani lainetesse. Sällit ja ookeani lahutas vaid mõneteistmeetrine liivariba. ”Kindel, et me ikka õigesti sõitsime?” küsisin endalt ja Tommilt. Hüppasime autost välja, et ümbruskonda uurida ja mõnekümne meetri kauguselt leidsimegi esimese telkimisplatsi. Kõrgel liivapervel otse ookeani vastas oli siin taolisi nii 60 ringis.

Tundsin kuidas palgele tuli külm higi, kui Tommi gaasipedaalile valu andis ja meie väike Sälli liivaga elu eest maadles. Kahjuks osutus liivaperv meile ikkagi liiga järsuks ning olime sunnitud alla vanduma. Tommi asus autot ümber pöörama, kuid vajuval liivaribal, mis vaid mõneteistkümnemeetri laiune, samal ajal tõusuvesi sedagi kitsendamas ja tormine merekõmin selja taga, siis polegi taoline manööverdamine just kõige kergem.

Elasin Tommile kaasa justkui oleks Ta Märtin ja meid lahutaks esikohast vaid mõni sekund, ees ootas viimane kurv koos tõusuga, et tagasi mandrile pääseda. Hea fänniklubi on ikka võidu saladus ja nõnda olimegi pärast adrenaliiniküllast sõitu tagasi liivavalli taga asuvas parklas. Iseenesest oligi see hea ööbimispaik, kuna vetsud ning dušinurgake paiknesid siinsamas.

No photoshop

Kodu keset linna

meie kodu keset linna

Õhtuhämaruses jõudsime läbi Gold Coasti kõrghoonete üha lähemale rannikule ja hämminguirve näol venis ikka laiemaks ning laiemaks. ”Kas tõesti võib siin mõni kämpakoht olla ja kui ongi, siis kas ka rahakoti sõbralik?” Just nii, otse laiuva ookena vastas tervitas meid kämpaplats, küll siiski karavanipark, kus ainult elektriga varustatud kohad, kuid öö eest 45 taala ei tundunud tol hetkel liiga. Ikkagi esimene õhtu ju!

Kuna päike loojub meie kandis küllaltki kiirelt ja varakult, seda nii juba kuue ajal, siis on meie unerütm võrdlemisi vanuritele kohane, üheksast tuttu, seitsmest-kaheksast üles. Nii ka tol hommikul. Laksuva ookeanisumina taustal pakkisime oma telkla kokku ja hakkasime edaspidist plaani välja mõtlema. Tommi ainsaks nõudeks oli, et ilma spinninguta ei suundu ta kuskile. Hüva. Guugeldasin lähimaid kalapoode ja kui hakkasime väljavalitud poe poole sõitma, siis peagi tuli juba silt, mis tervitas meid New South Walesi osariiki. Tuus teema, käime silkame korra kõrvalosariiki kalatarvete järele. Või siiski mitte. Nimelt kohale jõudes laius uksel suur silt, et nemad riiklikel pühadel tööd ei tee. Paganama kuninganna sünnipäev, mida justisti siin osariigis võetakse vaba päevana, kuid Queenslandis mitte. Murphy seadus ikka. Trippisime siis tagasi Queenslandi ja leidsime Gold Coastilt teise pasliku kalapoe.

Gold Coast

Valik võttis pehmelt öeldes silme eest kirjuks ja ega mõtteseisund asja kergemaks teinud. Tegelikult me ju ei teadnud mida me püüdma läheme ja millega seda püüdma peaks. Aga olgu. Jäin vanade liistude juurde, veidi üle kahe meetri ritv, kestab kuskil 8-10 kilost, 15 kilo kestev nöör, tross ja mõned Vibraxi superkeerutajad. Igaks juhuks paar imelikku lanti ka, süsimust uppuja ning heleroosa sillerdav kalmaari meenutav metalllant.

Tommi valis hulga pikema ridva lisaks lantidele ka põhjaka süsteemi ja kõik vajaliku unna ehitamiseks. Olimegi valmis elamusteks!

Kuhu edasi? Kusagile kus vett ja tasuta ööbimine. Guugel vana ebajumal sel korral väga edukaks vastete andmisel ei osutunud, sestap tõmbasin rakenduse nimega WikiCamps. 21 päevaks antakse tasuta ja esialgu tundus täitsa pädev abimees olevat. Kuskil 3tunnise sõidu kaugusel meist oli Russell Island. Väike saareke siinsamas Gold Coasti külje all. Kust lootsime järgnevate päevade jooksul igalt küljelt palju kala püüda. Tommi andis muudkui Sällile valu ja vaevalt enne loodetud suure silla ületamist sõnas kuri GPSi tädi monotoonselt:”Sõitke praamile!”

”Oot, kuidas palun?!” olime mõlemad hämmingus, kui avastasime end seisvat kai ees, kus ootejärjekorras seisis üks nukker päevi näinud punane sedaan. Sees istumas hallipäine papi. Kuna infoputka oli kinni, siis tõttasime just temalt abi küsima. Punetava näonahaga mees astus autost koputuse peale välja ja kukkus abivalmilt seletama. Nimelt olime kõik just praamist maha jäänud, kuid peagi tulevat uus, kuhu ta nõustus meid hea meelega peale aitama, sest kuigi enamasti peab esmalt tegema broneeringu, siis argipäeviti võib hea rääkimisega ka nii muidu peale saada. Peagi tuligi praam, kuid siis selgus õudus, pilet meie sihtpunktiks osutunud saarele maksis 118 taala! Isver! Ei, aitäh! Praamimees soovitas meil sõita järgmisesse sadamasse, kust saab hoopis paremale saarele, Stradbroke’ile, hoopis parema hinna eest.

Kuna mu kõht korises juba nagu lapse kaotanud gorillaemmel, siis põikasime kõrvalparklasse, et plaani edasi mõelda ja miskit hamba alla saada. Vaid mõne minutiga seadis mu isiklik mästersheff kokanurga üles ja loetud sekundiga vintsutasin muna peekoniga nii, et silm ka ei pilkunud. Nii hea on ikka matkata, Tommi teeb süüa ja mina olen muidulohe.

Hetkel, mil olime juba veendunud, et Clevelandist sõidame praamiga Stradbroke’ile, komistasime järjekordse komistuskivi taha. Praam väljunuks alles järgneval hommikul kell 5.30, ehk alles 10 tunni pärast. Olime juba peaagu alla vandumas ja nõus selle öö parklas veetma, kui äkki masendunult küpsiseid krõbistades tärkas uus plaan. Tõmbasin küpsisepuru lõualt ning tutvustasin Tommile uut võimalikku sihtpunkti – Bribie Island, täitsa maismaaga ühenduses, ei mingit praami, ei mingit ootamist. Mõeldud – tehtud! Lootus ju oli, et kolmas kord ikka näkkab. Enam hullemaks ju ei saanud minna. Või sai? Võileib, hihi.

Pilkases pimeduses kohatise sajuga uhasime lõpuks mandrit ja saart ühendaval sillal, kuid ikka veel ei pääsenud saarele. Lauskontroll, politseinikud tegid öist puhumisreidi. Tommi keris akna rahulikult alla, samal ajal mul süda värisemas kui haavaleht. Viimase söögi ajal võttis ta ju ühe õlu! Ma tean küll, et siinmail on väike joove lubatud, aga mis siis, kui Tommi on sellest üle? Ekspresslennukiga Eesti tagasi, ”täiuslik” lõpp ”täiuslikule” päevale.

Akna tagant vaatas meile aga vastu noor ja naeratav naispolitseinik. Palus Tommilt esmalt lube näha. Tommi ulatas talle vana hea roosaka plastiku, mida naine silmitses mõne hetke punnis silmadega ja itsitades ulatas selle siis tagasi sõnadega: ”Don’t even know what this is, but okay!”. Seejärel küsis naine kas Tom on täna alkoholi tarbinud ja jaatavale vastusele päris ta edasi, et millal oli viimane jook. Puhkus Tommi mis puhkus, kuid masin röökima ei hakanud ja juba sekund hiljem soovis politsenik meil head teed minna.

Koukisin siis südame saapasäärest ja hingasin kergendatult. Kas tõesti võis juhtuda, et ikkagi jõuame kusagile ja ei peagi autos magama? No offence, Sälli. Väsimus vajutas üha enam silmi kinni, kui viimaks jõudsime suure rohelise sildini ”Bribie Island National Park”. Lugesime siis innukalt suure infotahvli läbi ja selgus, et ikka tasuta lõunaid või antud juhul ööbimiskohti Aussis ikka pole. Nimelt pidi tasuma teemaksu ja ka telkimistasu. Üks kahes on ikka parem kui mitte midagi ning nii tasusime vaid teemaksu, mis nädalaks oli 44 taala. Seadusekuulekas nagu ma olen, siis pabistasin veel pikka aega, et mis küll saab, kui pargivaht meid kontrollima satub. Tommi rahustas mind maha, haaras istme kõrvalt kirve ja astus autost välja, et 4-vedu sisse lükata. (Selgituseks: Sälli kui vanem daam, tema 4-vedu käibki nii sisse, et esmalt lülitad autos 4WD nupu peale, siis keerad esirataste südamikes olevad mutrkesed 4-veo asendisse)

Pargiteel maha sõitnud, nägime kõrval hoiatavat silti: ”Strictly 4WD access only”. Vinge! Saabki Sällit testida. Kuskil 30-40 senti sügavad rööpad laiusid keset liivasavisegust teed. Tundsin kuidas adrenaliin minus järjekordselt vallandus ja oli ühtäkki väga ärkvel. Rahunesin viimak siis, kui olime jõudnud ettenähtud telkimisplatsile. Kui välja arvata esimesel telkimisplatsil olnud üksik Toyota, siis jäi mulje, et oleme saarel ainsad puhkajad. Kuuvalguse paistel nägin kuidas meie ümber kõrgusid tohutud kummipuud ja veidi kaugemal asuvast sügavast soisest metsatihnikust kõlas veidraid metsloomade-lindude huikeid. Mul polnud vähimatki aimu, mis loomad siin elasid, kuid kiirelt sai selgeks, et ihuüksi pole me siin kohe kindlasti.

Kukepoks, ämblikuvõitlus ja aidaa!

Oeh, aeg ikka lendab linnutiivul. Erti siis, kui tööd ei pea tegema. Alles eelmise nädala lõpus seadsime sammud Sändlipuust minema Brisbane’i poole, kuid nüüd juba ootab meid uus töö!

Aga mis siis vahepeal? Viimane nädalavahetus Sändlipuus kujunes suhteliselt tormiliseks, seda nii ilma kui ka tegude poolest. Oli ju vaja kogu mant, mida viimased viis kuud kogunud olime, autosse toppida, sealjuures ka lahkumispidu üle elada ja seda kõike veidi enam kui 48 tunni jooksul. Alustasime muidugi kõige tähtsamast, ehk siis peost! Viimasele tuli aga üllatavalt suur hulk sulelisi-karvulisi kokku ning kogu kokkamise paanikas polnud ma kuni õhtu lõpuni päris kindel, et kas kõike ikka jagub.

Kitarrimuusika kõlas ja filipiinlased ümisesid termika ”Tormile” vastu omi kodumaiseid viise. Sealjuures oli filipiinodel näidata videoid ämblikuvõitlustest, mida nad peavad lisaks kukepoksile täitsa tavapäraseks meelelahutuseks. Videod ämblikuvõitlustest mõjusid aga ühteaegu nii õõvastavalt kui ka hirmutavalt. Terve vaatamise aja otsisin paranoiliselt kehalt lülijalgseid. Nimelt olid filipiinod proovinud kokku lasta ka kohalikke Sändlipuu ämblikke enda kodumaiste ämblikutega, kuid Sändlipuu kasvandikud pidid sellised mömmerdised olema, et ei kesta ”ringis” viit sekunditki. Tahate ka proovida? Lihtne, võtke kaks ämblikku, toidupulk, agar/ogar inimkäsi seda hoidma ning laske mõlemast pulga otsast ämbikud omavahel võitlema. See, kes esimesena alla kukub, kaotab.

Pudelid tühjenesid sama kiirelt, kui õhtu siinkandis pimeneb ja ega tööpäevajärgsel prallel just pikka pidu ei ole. Juba oligi laupäeva hommik, mis tähendas kiiret tegutsemist. Läppunud pohmelliõhuga toas tundus aga pakkimine võimatu ja nõnda alustasin tegutsemist hoopis riiete pesuga. Kaks suurt pesumasinat huugasid terve päeva ja pikapeale suutsin kõik kaltsud jälle Lenoriga floral fiestaks muuta. Viimaks ärkas ka Tommi õndsast unest ja pärast kiiret rämpstoidupõiget Dalbys olime viimaks mõlemad pakkimislainel.

Juba oligi pühapäev koitnud ja vaba ruum autos täitus hirmuäratava kiirusega. ”Issand, kitarr ka ju veel,” mõtlesin ahastuses. Heakene küll, pakkimist peame veel tulevikus õppima. Mul hakkas endalgi halenaljakas, kui olin kolm kasti riietega täitnud ja seepeale tarisin veel täistopitud matkakotti autosse. Tommi ainult vangutas pead. Alustasime ju ainult 20kilose matkakotiga! Kus, mis, kes k*rat neid asju mulle kokku veab?! Heakene küll. Lõpuks kahe ajal jätsime veel endid asendama tulnud eestlastega hüvasti, lõime Sällile hääled sisse ja võtsime suuna Gold Coastile. Valisin Google’ist esimese ettejuhtuva kämpakoha ning sõit võis alata!

Tegijal ikka juhtub. Lõpuspurt.

Helahop, musid.

Pikalt pole miskit kirjutada olnud (kui mitu korda ma pean neid postitusi nende sõnadega alustama?!), sest elu on ikka vanamoodi kulgenud. Tööle, magama, tööle, magama. See on see võlu, kui tuled ilma suurema eelarveta Austraaliasse ja proovid siis siin kohapeal rahad reisimiseks kokku ajada. Me kumbki ei kujutanud ette, et sellega nii pikalt läheb, aga paratamatult lisandub tripinimekirja ikka asju juurde ja vähemaks ei lähe kuidagi, kuid kuskil kuu aega tagasi võtsime end Tommiga kokku. Panime vajalikud asjad paberile kirja ning hakkasime kokkuhoidlikult elama. Mina lõpetasin asjade tellimise internetist ja Tommi, noh, me ei käi enam baaris kõigile välja käristamas.

Meie list!

Tänase päevaga on äraminekuni jäänud vähem kui kuu aega ja ma pole kunagi varem nii elevil olnud. Tuleva nädala palgaga peaksime saama kõik nimekirjas olevad asjad maha tõmmata ning lõpuks saame hakata seda elu elama mille jaoks me siia tulime. FUNFUNFUN. Iga kord kui ma nüüd silmad sulen, siis kujutan ette kuidas ookenibriis juukseid sasib, kui ma meie uhiuuel grillil vaikselt suitsukala teen ning kuidas lahtitõmmatud varikatuse all Tommi mõnuga kitra mängib.

Juhtus üks kord,
juhtus nii ka teine kord.

Ehk siis kuigi elu on võrdlemisi rutiinselt kulgenud võib ikkagi mõned eredamad momendid kiirelt ette kanda. Teate neid videoid Austraaliast, kuidas gigantsed ämblikud ei kipu WC-potist alla minema või lausa mõni madu sisiseb prilllaua veerel? Sain sarnase elamuse, õnneks küll leebema. Nagu ikka koristaja töö on, siis kõrgmomendid kipuvad olema vetsude koristamine. Inimesed on lihsalt hämmastavad. Olin järjekordse koristusretkega jõudnud tualettide koristamiseni, ohkasin kergendatult, et kõik väljaheited olid sel korral ikka poti piiresse jäänud. Sahistasin siis kiirelt harjaga teise üle ning tõmbasin vett, aga oh heldust, poti ääre alt kargas välja erkroheline oranžide jäsemetega konnapoiss, ilmselt häirisin teise und või siis oli just see ta põgenemisplaan. Kes teab! Igatahes võitles poiss veekeerme tormis ning püüdis meeleheitlikult potist välja hüpata. Mina samal ajal kiljumas ehmatusest tualettruumi teises nurgas, sest ega ma varem polnud näinud midagi elavat potist välja tulemas! Jooksin siis minema ja naasin mõne hetke pärast. Torm oli möödas ja konnapoisist jälgegi.

Õppetund. Lisaks sellele, et ma hommikuti oma jalanõude peale astun, et kõikvõimalikud ämblikud laiaks litsuda, siis nüüdsest lasen enne häda juba ennetavalt potis vett. Igaks juhuks.

Aga mis Tommi teinud on? Täpselt ei tea, ilmselt palju tööd. Sest isegi stokide (karjatalitajate) ülemus sõnas, et "Bloody c*nt can work!". Iga päev, kui Tommi koju tuleb, siis ma küsin temalt, "mis sa täna tegid?" Mille peale ta vastab: "Lamp." Ehk siis pikemalt mõtlemata olen viimasel ajal Tommilt küsinud, et "Kas olid täna jälle lamp?". Enamasti küll, kuid mõnel korral juhtub ka huvitavamaid asju. Üks päev rääkis ta mulle kuidas ta nägi lehma, kes oli surnud ja suureks õhupalliks paisunud, neli jalga jäigalt taevasse sirutunud ning iga jala otsas mitu suurt musta-valgekirjut lindu istumas. Muidugi oli lehmast kahju, kuid samas ei suutnud ma naeru pidada, sest kes iganes on näinud "Balloon animals" videoid, suudab ette manada parajalt naljaka pildi.

Teine päev rääkis Tommi, et keevitas rahulikult järjekordset lehmaaeda, kui järsku tundis, et pükstes kisub veidi soojaks. Lõpuks kui suure töö kõrval jäi aega mahti alla vaadata avastas, et keevituspritse oli väikse lõkke avastanud. Nägin Tommi sisesäärel kena 10cm läbimõõduga tuulutusauku ja järjekordselt ei suutnud ma naeru pidada. Tegijal ikka juhtub.

Viimasel ajal on nuumlaudas peetavate lehmade arv olnud madal ja seetõttu pole ka lisatööjõudu meiesuguste matkasellide näol palgatud. Tänu sellele läheb aeg-ajalt stokkidel kiireks, eriti siis, kui päeva üle mitmesaja lehma sisse tuleb, keda kõiki on vaja märgistada, süstida või nagu nad seda ise kutsuvad - processing. Seepärast oli ka Tommil võimalus üks päev stokide tiimis olla. Samal ajal kui teised lehmadel sarvi lühemaks lõikusid ja verd purkas nagu värskest apelsiinist, mis pressi all, sai Tommi lehmade sabasid lõigata. Enne kui paanikat külvan, siis tegemist oli ikkagi õnneks ainult sabaharjade lühendamisega. Kuid kuulsime naabertoa Mustlaselt, et nii mõnigi kord, kui sabaots on väga must ning kivistunud, siis on läinud lõikaja liiga aplaks ja ära lõiganud ka tüki päris sabast. Järjekordselt verd kõikjal. 

Sälli on valmis.

Mõnikord ma ikka mõtlen, et vedas, kui ma stokiks ei saanud. Vush. Iga päev peaks pilti taskusse panema. Vot, nii see elu siin veereb, aga varsti veereme me siit minema ja kui meil hakkab lõbus olema, siis saab teil ka lõbus olema meie jutte lugeda.

Ehk - püsige lainel! VARSTI!

Munapühad mägedes

Teise matka võtsime ette juba tõsisemalt. Mina oma maoärevuses ostsin lausa spetsiaalsed säärised, mis peaksid mind kaitsma kõige eest. Planeerisime kahepäevase telkimise Cressbrook Lake'i ümbruses, mis jääb Dalbyst 1,5 tunnise sõidu kaugusele.

Tänu munapühadele oli meid ootamas nelja päeva pikkune nädalavahetus, mis sobis ideaalselt väikeseks matkaks mägedes. Reede hommik ei olnud aga tänu kaktuseviunale kergete killast ja niimoodi lahkusime alles poole nelja ajal.

Puud läksid järjest suuremaks ning loodus üha rohelisemaks. Maanteed ääristasid kõrged tulipunased mullaperved ning Cressbrook Lake'i jõudes võis nii mõnegi puu all näha peesitamas kuumusest väsinud kängurusid.

Seadsime kiirelt laagri üles. Kämpakoha eest me aga maksta ei saanud, sest polnud lihtsalt kohta kus raha lahti vahetada. Tasu oleks pidanud jätma ümbrikusse kohapealsesse postkasti. Laagriplats ise sumises inimestest, iga nurga peal suured telgid ja mitu matsi ümberringi. Jäi mulje nagu oleks mingi festival toimumas, kuid ilmselt olid munapühade vabad päevad kohale meelitanud  ka teisi suvitajaid.

Ööläbi karjusid mingid linnud nagu olnuks tuletõrjeõppused. Madrats oli kõva ja nii pidi koguaeg külge vahetama ning magamiseks väga aega ei jäänud. Ärkasin mornimalt kui ei kunagi varem ja ka kõige suurem hoolitsus Tommi poolt ei pannud mind naeratama.

Aeg oli jälle telkla kokku pakkida ning rahvuspargi matkarajale suunduda. Crow's Nesti nimeline mäeahelikus kulgev matkarada ootas meid täies ilus. Parkla oli järjekordselt autodest pungil. Võtsin oma kaamera ning tõttasime loodust imetlema.

Rõõmustusega nägin, et pikim rada oli veidi alla kolme kilomeetri, ehk pluss lisarajakesed juurde, pidanuks päevareis jääma alla kümne kilomeetri. Rada oli oluliselt lihtsamini läbitav kui viimastes paikades, kus olime käinud. Kuskil poole tunni möödudes seisime hiiglaslikul kivipangal, mille sein jooksis teravamalt alla kui pilvelõhkuja äär.

Tommi loopis suuri kive alla lootuses plärtsatust kuulda, kuid seda asjatult. Mäeahelikus matkates nägime veel kolme looduslikku basseini, igaüks neist maagilisem kui varasem.

Teiseks ööks suundusime järve lähedal olnud mäenõlvale, kus rahvast oluliselt vähem. Saime esimest korda testida oma telgi veekindlust. Kathmandu telgile võis au ja kiituse anda, sest hommikuks olime endiselt kuivas ning meel oluliselt rõõmsam kui esimesel hommikul.

Vihma aga ladistas järjepidevalt ja ma veel ei olnud selles staadiumis matkamees, kes iga ilmaga kämpama hakanuks ehk siis...

kodinad kokku ja jälle uuele töönädalale vastu.

Mees kes teadis ussist mõnu

Tööpäevad mööduvad ikka vanaviisi. Ärkad telliskivist seinte vahel üles, kus vuugivahed nii suured ja sügavad, et ikka vahepeal näed mõnda sama tudise ilmega huntsmani otsa vaatamas. Viimane teeb järjekordselt nägu, et teda pole siin. Viimasel ajal soovin järjest rohkem, et mind ka ei oleks. Aga veel veidi peab olema, sest iga seiklus, tahad sa või ei, maksab.

Keeran veel viisteist minutit kella edasi, teen hommikupala ja lõuna kaasa ning peagi asun oma sinise Commodore'iga teele. Farmipere majad, mida koristan, ei asu siit kaugel, maksimum 15 minutit. Päevad mööduvad higiviles, Ja jälle ootad õhtut, et saaks trenni teha ning siis tuttu minna. 

Nelja seina vahel istumisest sai aga pikapeale kõrini ning sestap oleme hakanud viimasel ajal matkamas käima ja mõnel korral ka Brisbane'i väisanud peamiselt ööelu nägemiseks ja kogemiseks, kuid kui Paddy's day välja arvata, siis sellest midagi väga rääkida ei olegi. Kuid matkamas käimisega on teised lood.

Esimene nädalavahetus läksime läheval asuva Bunya mägede rahvusparki. Pakkisime sel korral kergelt, sest teadsime, et õhtuks tuleme tagasi. Pärast tunniajast sõitu olimegi rahvuspargi piiri ääres ning alles siis hakkas tee huvitavaks minema. Järsud tõusud ja langused, tunneliks moodustunud rohelise taimevaibaga kaetud taimed pea kohal ning aeg-ajalt mõned varaanid teed ületamas.

Tommi muudkui andis autole valu ning mina pigistasin krampis käega laepolstrit. "Loodetavasti näen mõnda madu ka," andis Tommi teada soovist, mida koheselt jälestasin. 

Veel mõned kurvid ja olimegi Cherry Plain tracki alguspunktis. Meid ootas 8,4 kilomeetrine rännak mägedes. Muidugi valis Tommi just selle raja, sest see oli kõige pikem ja raskem. Ootuspäraselt polnud rada ka ilmselgelt eriti populaarne. Mitmed väädid ning ümberkukkunud puud olid kohati inimkäega valmistatud tagasi looduse rüppe võtmas.

Kõndisin Tommist mõne meetri kaugusel ning hoidsin hoolega silma tee peal. Skännisin hoolega igat lehte, sest kartsin, et ehk äkki mõni madu soovib just seal peesitada. Ehmunult karjusin: "Tommi, seis. Seal on keegi!" Kuskil 10 meetri kaugusel Tommi ees seisis varaan või mis iganes suur sisalikuline, vähemalt 1,5 meetri pikkune, erkjas kollase-musta triibulise sabaga.

"Ootame kuni ta oma teed läheb," oli minu ainus soovitus, mida Tommi ignoreeis ja ikka reipal sammul edasi tõttas, õnneks sisalikuline meiega kontakti astuda ei soovinud ja astus rajalt eemale tagasi metsa rüppe.

Veits värisedes tõttasime edasi. Püüdsin endiselt hoida võimalikult Tommi lähedale. Juba mõnekümne minuti möödudes kiljatasin veelgi hullemini ning tegin oma elu rekordilise tahapoole hüppe. Tom võttis eeskuju ja hüppas ettepoole ning jäi mind ehmunud näol vaatama. "Madu, madu," ahmisin õhku ja püüdsin seletada. "Sa astusid talle peale! Kas sa üldse vaatad ka teed?!"

Kõik möödus sekunditega, kuid nägin selgelt, kuidas Tommi Converse punase ketsi ja mao pruuni naha vahel oli kontakt ning seejärel juba sisitas teine mäest alla minna. Õnneks ehmatas temagi niivõrd, et ei mõelnudki kohapeale jääda. Aga samas ma ei näinud kuivõrd kaugele ta läks ja niimoodi oli edasiastumine minu jaoks nagu jäämäe ületamine.

Irooniline oli tõik, et Tommi ise madu ei näinud. Mitte isegi vilksamisi.

Järsul mäenõlval ei olnud ka võimalus muud kaudu minna, kui juba sissetallatud matkarada kasutada. Paranoiliselt vaatasin põõsast raja kõrval ja sisimas teadsin, et madu end just seal peidab. Samas ei saanud ma ka sinna jääda ning soovisin, et see päev juba ruttu otsa saaks. Mõne hetke pärast jooksingi sündmuspaikalt kiirete sammudega mööda.

Adrenaliin ei jõudnud veel lahtudagi, kui juba oli järgmisel kurvil järjekordne hiidsisalik! Miks ei võiks meid oodata mingi nunnu Wallabe, digikas käes, sooviga selfisid teha?! Ei, ikka peab olema soomuseline rõvedus. Sssss! Tommi püüdis teda tee pealt eest ajada, sest ega ju täpselt ei tea kas teine kujutab endast ohtu või mitte.

Kivide paukumine sisistaja läheduses ei saavutanud soovitud tulemust. Andis Tommile väeti puupulga, millega Tommi siis peletist karjatama püüdis hakata: 

"Mine ära! Mine ära!" Pika lunimise peale hakkas lõpuks neljajalgne hiidvorst end liigutama. Suures ärevuses tatsasin mööda matkarada edasi ning nüüdsest vaatasin paranoiliselt kõike, mis sahises, vuhises või mingit muud elumärki näitas.

Viimaseks ärevusetekitajaks osutus rohtu näriv Wallabe. "Jess! Aga ole hea, järgmine kord hoiata ette."

Pärast mõnetunnist matkamist olimegi ringiga tagasi autos ning tänasin kõiki jumalaid, et ma ei pidanud mürgihammustuses Tommi kuskilt mäedžunglist koju tarima. Auto kaitsev metallkast mu ümber oli lihtsalt kõige parem asi üldse. Hirmuskaalal olid tollest hetkest alates maod kindlad liidrid ämblikute ees.

Vihm nagu eikunagi varem

Reede nagu iga teine või siis ka mitte. Pidin täna Jani pool koristamise asemel aknaid värvima. Aga nagu iga värvimistöö puhul, siis peamine aur kulub ettevalmistustööle. Antud aknad polnud ka just kergetekillast, ruudukesi sama palju kui kabeliakendel ning tööd jätkus pikemaks. Tahtsin ikka veidi värvida ka saada ja leemendava päikse all kleepisin maalriteipi aknaruutudesse ning mõtlesin, et kui Eestis kuivab viimane superatakina klaasi külge mõne päevaga, siis kas siin ehk mõne tunniga?

Õhk muutus järjest paksemaks, kui viimaks tõusis tuul ning hakkas pilvepallikesi kohale veeretama. Tänasin ilmataati kerge varju eest ning hakkasin juba vaikselt värvi sättima, kui järsku hakkas meeletu hooga vett alla sadama. Tühja koha pealt hakkas taevas üha sinisemaks muutuma. Kolisin siis asjadega tuppa ning vandusin, et olin viimase tunni teipimisele kulutanud.

Aga üks-kaks puhus jälle pilved laiali ning kuna aknaraamid polnudki niisked, siis otsustasin veidi värvimist proovida. Sain kena kihi peale, kui vaatasin, et kell oli juba pool neli. Panin kiirelt asjad kokku ja vurasin tagasi ühiselamusse. Tommi juba ootas mind, sest leppisime kokku, et täna on poepäev.

Kuigi Dalby kohal oli taevas üha mustem, siis kihutasime muretult linna poole. Rünkpilved külje peale moodustasid draakonipea ning enne veel, kui jõudsime peamaanteeni hakkas padukas pihta. Üha tihenev vihm muutis kojameeste töö raskeks, kuniks lõpuks tundus nagu keegi hoiaks kraanaga auto kohal lõppematut vanni ja kummutaks seda siis otse esiklaasile. Nähtavus muutus nullilähedaseks ning Tommi peatus. Ootasime kümmekond minutit ja proovisime edasi sõita, kuid tulutult, mõnekümne meetri pärast olime järjekordselt tee kõrval.

Kuskil pooletunnise lahmamise järel sadu veidi hõrenes ja jõudsime viimaks kohalikku supermarketisse. Ostud tehtud ning suundusime tagasi autosse. Taevas oli ühtlaselt tumehall ning päevavalgust polnud kuigi palju alles.

Linnast välja sõites olime mattunud täielikku pimedusse. Kuna sadu endiselt kestis, siis oli võimatu näha kus meid ootasid üleujutanud teeosad. Ikka ja jälle käis ”krrrahh” ning meie väike Holden Commodore ahmis ratastega ennast vees edasi. Adrekas juba tõusis ja viimasel teelõigul, kuskil mõned kilomeetrid enne kodu pöörasime maha kõrvalmaanteele, kus sõitsime läbi korralikult üleujutanud veelõigust. Alles vette sumades seletasid silmad veetaset. Vaatasin kuidas vesi lihtsalt voolas ühelt põllut teisele ning meie selle keskel. Õnneks olime paari minuti möödudes päris viimasel teesirgel ning hingasin kergendunult.

Liiga vara, sest alles nüüd olime tõsises vees. Tundsin kuidas rattad ei haaku millessegi ning üha enam vette uppuvad esituled näitasid meid eesootavat. Tumepruun vesi voolas nagu emajõgi üle vee, nii umbes kümnemeetrinelõik oli muutunud kiirevooluliseks jõeks, mille keskel me nüüd olime. Ühtäkki vajusid esituled täielikult vette ning hakkasin juba musti stsenaariume peas ette kujutama. ”Uju, tibu, uju,” karjusin autos ja lootsin parimat, sest ööd siin polnud ma nõus veetma. Järsku haakusid rattad jälle ja vedasid meid peagi kuivale kruusateele. Päästetud!

Tommi naeris ja ütles, et mõtle, kui sa roolis oleks olnud?!

Üks hea asi ujus ka selle suure
vihmaga ikkagi hommikuks verandale

Musta kärbsepilve sees

Ilmselt ma peaks kirjutamiseks mingi uue perspektiivi leidma, et saaks jälle vanasse rütmi tagasi, kuid siiani pole seda veel juhtunud ja iga kord kui viimasel ajal kirjutan, siis südametunnistus veits kriibib, et järjekordselt on paus liiga pikaks läinud.

Aga sõltumata tekkinud rutiinist ärkasin viimane neljapäev ärevusega üles, sest teadsin, et tulev päev ei too mulle ainult koristamist. Ehk siis kui olin staff roomi koristamise lõpetanud pidin üles otsima Tommi ülemuse Hansi.

Hans on kuskil 40+ aastates meesterahvas, pärit Šveitsist, kuid austraallannast naise leidis hoopiski Kanadast. Ehk siis pikkamööda jõudis rahuliku meele ja tööka iseloomuga mees enda tee Austraaliasse. Juba esimesel päeval oli mul raskusi temast arusaamisega, sest inglise keelt räägib ta nagu Terminaator. Iga kord kui ta räägib, siis on raske mitte naerma puhkeda, sest just viimast kujutan ma vaimusilmas ette: ”I’ll be back.”

Pärast lõunat tiirutasimegi koos Tommiga mööda nuumlauda territooriumi ringi ja otsisime Hansi. Ilma esipamberita Holden rodeo on siin vuranud ilmselt aastaid ja nüüd teenib edukalt ka Tommi. Peale mõningast otsimist leidsime Hansi ja Fishi lõunapausilt.

Fish on kõigega sõita oskav vanem meesterahvas, ehk siis alates BobCatist lõpetades ilmselt kosmosesüstikuga, kui on mootor, küll tema ta sõitma saab. Fish on pärit Uus-Meremaalt ning siin töötanud juba üle kümne aasta. Kogu tema keha katab massiivne hall karvakiht, habe on lausa idülliline, natuke pikkust juurde ning Sammalhabe valmis. Sestap võite kujutada kõigi emotsiooni, kui ühel päeval ilmus Fish tööle – pea siiliks aetud ja ka habe samale pikkusele trimmitud. Ainult vuntsid alles.

Ütlesin Hansile, et Jan (Kevi naine), saatis mind tema juurde, kuna tal olevat mulle tööd pakkuda. Hans mõtiskles pisut ning ütles midagi arusaamatut Fishile ja seepeale osutas viimane näpuga kaugel aedikus asuvale kollasele teerullile. ”You see that? That’s gonna be your’s today.”

Ise ma pilti oma masinast teha ei võinud,
aga umbes selline ta oligi.

Oh sa saadan, mõtlesin omakeskis. Olin küll traktoriga varem sõitnud, kuid ega mul väga palju kogemusi suurte masintega ole. Fish käskis mul masinasse roniga ning asus siis eelajaloolist monstrumit tutvustama. Kõik kangid ja nupud vasakul käel ei töötanud. Ei teadnudki, kas see oli nüüd siis kergendus või muretsema panev, aga vähemalt ei pidanud väga palju asju meelde jätma. Nupuke alla, pärast rohelise tule süttimist suurt hõbepalli ja käima ta läkski. Käigud olid ka ainult edasi ja tagasi ning neutraal oli ka piduri eest.

Näidikute all olid endale pesa teinud suured mustad ämblikud. Ma ei tahtnud oma hirmu nende ees Fishile näidata, kuid pisut raske oli teda kuulata, kui ei tea kas ja kui mürgised ämblikud sul põlve kohal hõljuvad. Intro sai aga peagi läbi ning töö võis alati. Sõitsin edasi-tagasi D-bloki vaheteel, peagi tulid ka filipiinid täitekoormaga ja uue teekihi panek võis alata.

Koorem maha. Fish tõukas selle laiali ning mina pressisin omakorda tihedaks. Peagi lükkasin kõrvaklapid kõrva ning Queeni ”Under Pressure” taustal lippas ka minu saurus justkui mühinal edasi. Just siis kui olin juba vanaks kalaks saanud ei läinud enam edurpidi käik sisse. Pagan! Tagurdasin siis terve tee tagasi ning läksin tööliste tuppa, kus Fish parasjagu sõi koos teistega ning seletasin: ”The gearbox. It only goes backwards now.” Mille peale muidugi puhkesid kõik naerma. Fish ütles, et ta lõpetab söömise ja käib vaatab asja üle. Ma tehku ka paus.

Tulin tagasi ning Fishi nägu just kõige positiivsem ei olnud. Kontrollisime koos rõhku torudes, kuid nii edasi- kui ka tagasikäigu puhul oli surve sama, mille peale helistas Fish mehaanikule ja peagi jätsime masina sinnapaika, sest elulooma sellest tol hetkel ei saanud. Suundusime kõrvalaedikusse, kus seisis järjekordselt kollane teerull. Mõõtudelt kordadelt väiksem ning avatud kabiiniga vibreeriva rulliga masin oli kaetud miljonite kärbestega, mis tegelikult muutis masina värvi tuvastamise esialgu võimatuks.

Ülesehituselt meenutas asi tavalist murutraktorit, nii et väga palju midagi õppida polnud. Fish pani masina käima ja käis kõik nupud kiirelt üle. Viimasena lükkas ta vibratsiooni sisse, mille peale tõusis kogu teerulli musta tekiga katnud kärbseparv õhku, tundsin ennast nagu Disney printsess, sest sellise parve sees polnud ma veel kunagi varem olnud.

Pean tunnistama, et pärast mõnetunnist vibreerival teerullil kulgemist tundsin nagu kõik mu elundid on kuskile väga alumistesse kõhuõõnsustesse vappunud ja ega ka ajul pole palju vaja, et restart või shut down aktiveeruks. Keerasin aga rooli, kuid nupp (nagu päris rekkameeste roolidel) hakkas juba kätte auku söövitama. Mulle juba hakkas tunduma, et masin on ülekuumenenud ning lisaks vibratsioonile on teerull kuidagi erilise vappumise saavutanud. 

Õnneks peagi olin teelõigu lõpus ning töö sai jälle tehtud. Tänasin Fishi väljaõppe eest ja kõndisin tagasi ühismaja poole nagu pärast pikka merel oldud päeva.