Päike lõõskas ja mina higistasin. Kõik higistasid. Ehk tavaline argipäev merel. Ma ei tea mida nad kõik sinna tegema olid tulnud, ilmselt kudusid kõik salaja või lihtsalt jõid õlli, sest kala seal küll ei olnud. Kujutad ette, sõitsime täpselt paadiparve keskele, kuskil pooletunnine uhamine avamere poole, sättisime end sisse ja kuna endil ei võtnud, siis jälgisime mida teised teevad. Istuvad! Ei keri midagi välja, kui siis ainult konksu, et sööta kontrollida. Kas nad teadsid midagi mida meie ei teadnud või olid mu eelnevad teooriad hoopistükis õiged, ei tea, igatahes pärast mõnetunnist istumist tulime tulema.
Ma tundsin kuidas kalavaim hakkas minus vaikselt surema. Kõik see higistamine - mille nimel? Isegi isal hakkas koppa viskama ja Tommi ainult vandus, et Magnetic Islandile kauemaks ei jäänud, sest talle tundus, et seal saime juba püügimeetodi käppa. Oli aeg Karumbaga hüvasti jätta.
Aga mitte liiga kiirelt. Ikka ja jälle umbes 20 kilomeetrit tunnis punasest saviliivast voolitud treppteel. Õnneks läks teekond ise natuke ägedamaks. Täislaugesse savanni hakkas sisse tulema tõuse-langusi ja ojasid. Sellised ojad, kus sai üle ainult siis, kui üle ojasängi enda sõitsid. Kõigi kujutlusvõime lendas, kui mõtlesime milline võib see piirkond olla märjal hooajal. Sellest andsid aimu ka sügavuseindikaatorid teepervel, kohati kuni kaheksa meetrit vett!
Kuigi kõik ojaületuskohad olid vaevu põlvesügavused, ei hakanud me riskima ja panime enne igat ületust neliveo sisse, sest hämaras õhtus ei olnud küll mingit isu hakata keset krokodillioja autoga puristama. Veel vähem autost välja astuda.
Asfalt! Päris asfalt, mitte selline lühike sutsakas enne "suuremat" asulat. Kohal, päris küla! Kolmandaks päevaks olime jõudnud Daly Watersisse. Olin netist lugenud suuri lugusid selle küla koht ja kuidas seal on Austraalia ägedaim outbacki pubi. Arvestades pikka selja taha jäänud loksumist ja kergelt pettumust valmistanud maailmapärandeid, siis olin ikka kohe päris elevil.
Ja seal me seisime, autoga keset ühemeheküla. Kõrvetava päikse all, kuskil 700 kilomeetrit enne Darwinit, laius kuulsa pubi küla, mis kõik kuulus ühe äri alla, alates suveniiripoest lõpetades arhailise tanklaga. Tõmbasin sügavalt hinge ja panin alles jäänud panused pubi peale. Latti ei tasu ikka liiga kõrgele seada, selgus, et tegemist oli lihtsalt ühe kõrtsuga, kus keegi oli hakanud mingil hetkel kõiki asju koguma, nõndaviisi lehvisid baarileti kohal rohkem-vähem kasutatud bokserid koos rinnakatega, seinad kaetud eri maailmariikide rahatähtedega. Põhimõtteliselt olid kõik pinnad kaetud millegagi ja baarileti taga askeldas viis mitte nii rõõmsate nägudega teenindajat. Otsisin veel samal ajal seinalt kodumaa kroone, kui Tommi juba broneeris karavaniplatsi. See pidi olema meie viimane ööbimispaik enne Põhja Territooriumi pealinna - Darwinit.
No comments:
Post a Comment