Savannah Way

Saartel käimistest oli meil nüüd mõneks ajaks villand ja seetõttu võtsime suuna Cairnsi poole. Loodus püsis täpselt samana, vaid selle erisusega, et aeg-ajalt võis suhkruroopõldude vahel näha ka banaaniistandusi. Huvitaval kombel ei rippunud ükski lopsakas banaanikobar vabalt, vaid kõigile olid pähe tõmmatud suured kilekotid. Ma olin alati millegi pärast ette kujutanud, et banaanipuud on palju suuremad ja võimsamad, kuid siinsetes istandustes olid nad parasjagu inimese pikkused, ilmselt just niimoodi on saagi koristamine kergem.

Banaaniraksu ma ei jõudnudki, sest ilm hakkas järjekordselt halvemuse pöörama. Võtsime Bubindas teeäärses kohvikus hommikusöögid ja selgus, et tegemist on Austraalia ühe kõige märjema kohaga (aastane keskmine sajuhulk on 4,000mm!). Vaatasime aga ilmateadet ja lähima nädala jooksul helgemat tulevikku ei paistnud. Tuiskasime Cairnsist puhtalt läbi ja jätsime käimata isegi toidupoes, sest Google Maps lubas veel mitut linna eespool.

Ja siis see algas. Lõpmatuna näiv tõus mägedesse. Tee muudkui vookles ja viskles mäeharude vahel kuniks väikesi z-te tehes viimaks omast arust harjale jõudsime, aga ei, tõusu jagus veel nii palju, et mitmel korral tekkis järjekordselt eksilootus, et oleme harjal. See oli kuskil tunniajane seiklus enne, kui jõudsime kõrgele platoole, kus vihm asendus suduga ja loodus muutus erakordseks. Seda eriti Austraalia kohta, sest ümberringi laiusid järsku erkrohelised põllud ja kuppelmaastik, kõik olime lummuses ning võrdlesime nähtut Šotimaaga. Rohelist oli üle pika aja nii mitut tooni, et tekkis isegi pisut kodune suvetunne. Ja päike! Lõpuks jõudsime talle järele!

Kõigest mõned sajad kilomeetrid ja kogu see rohelus lihtsalt kadus. Tonnide viisi punast liiva ja lugematul hulgal ägisevaid eukalüptipuid. Marsruut mille olime valinud pidi iseenesest põnev olema, tegemist oli ikkagi ajaloolise Savannah Wayga, millele pidi jääma lugematul hulgal kultuuriväärtusi, koguni viis maailmapärandit, põrguväravad ja palju muud. Teine variant olnuks läbida pea poole rohkem kilomeetreid mööda kiirteed sisemaal. Millegi tõttu pakkus guugel just viimast ja leidis ühtlasi, et antud teekonna lõppaeg Darwinisse oleks lühem, aga pärast väikest uurimistööd jäime siiski nõusse, et parem vaatamisväärsused ja ehk mõned kilomeetrid katteta teed, kui tuhandeid asfaldil.

Isa ja ruru

Ma ei tea kui palju me üldse olime saanud maanteel sõita, kui meie reisi kõige pikem ja väsitavam teekond hakkas. Ühtäkki muutus tee konditsioon talumatuks ning sõidukiirus langes 20 km/h ja isegi alla selle. Ma ei olnud elus kunagi varem nii kohutavalt teel sõitnud nii palju kilomeetreid. Aeg-ajalt tekkis tunne, et isegi turumemmed kõnniks meist kiiremini. Seda kõike "lõtõõtõtõtõtõt" heli saatel kogu mansaften salongis värisemas. Ühtlasi puudus autos konditsioneer, mis varem mind ei häirinudki, kuid nüüd, kui sõidukiirus oli nii väike, siis juhtus haruharva, et autosse sattus väike tuuleiil, mis silmadesse valguvat higi kuivatanuks. Ainult enne linnasid oli mõnikümmend kilomeetrid asfaltit enne ja pärast, kuid vahepeal puhast treppi ja mitte tavalist, vaid ikka korralikku vedrupõristajat, nagu keegi oleks ristipidi mööda teed mitusada kilomeetrit kartuleid külvanud. Ja mis linnad, ilmselt ei olnud kaardil väiksemat formaati millega kohanimesid kirjutada, sest tegemist oli täielike kolkaküladega, bensiinijaam ja väike toidupood koos paarikümne puu all pikutava pärismaalasega.

Pärast kaht päeva müdistamist olime viimaks jõudnud Cape Yorki neeme teise serva. Pääsenud?! Oh ei, aga pausi tegime ikkagi. Seadsime end sisse kalameeste mekas Karumbas, kus viimaks oli asustust ja poode pisut rohkem kui eelmainitud "linnades". See oli üks huvitavamaid külasid, mida siiani olin näinud. Ma ei kujuta ette kas meid ilma paadita üldse sinna lastukski, sest iga maja kõrval oli vähemalt üks kui mitte mitu paati, viies karavanipargis oli lugematul hulgal paate. Ilmselt oli Karumbas paate rohkem kui autosid. Veider, aga tõsi.