Munapühad mägedes

Teise matka võtsime ette juba tõsisemalt. Mina oma maoärevuses ostsin lausa spetsiaalsed säärised, mis peaksid mind kaitsma kõige eest. Planeerisime kahepäevase telkimise Cressbrook Lake'i ümbruses, mis jääb Dalbyst 1,5 tunnise sõidu kaugusele.

Tänu munapühadele oli meid ootamas nelja päeva pikkune nädalavahetus, mis sobis ideaalselt väikeseks matkaks mägedes. Reede hommik ei olnud aga tänu kaktuseviunale kergete killast ja niimoodi lahkusime alles poole nelja ajal.

Puud läksid järjest suuremaks ning loodus üha rohelisemaks. Maanteed ääristasid kõrged tulipunased mullaperved ning Cressbrook Lake'i jõudes võis nii mõnegi puu all näha peesitamas kuumusest väsinud kängurusid.

Seadsime kiirelt laagri üles. Kämpakoha eest me aga maksta ei saanud, sest polnud lihtsalt kohta kus raha lahti vahetada. Tasu oleks pidanud jätma ümbrikusse kohapealsesse postkasti. Laagriplats ise sumises inimestest, iga nurga peal suured telgid ja mitu matsi ümberringi. Jäi mulje nagu oleks mingi festival toimumas, kuid ilmselt olid munapühade vabad päevad kohale meelitanud  ka teisi suvitajaid.

Ööläbi karjusid mingid linnud nagu olnuks tuletõrjeõppused. Madrats oli kõva ja nii pidi koguaeg külge vahetama ning magamiseks väga aega ei jäänud. Ärkasin mornimalt kui ei kunagi varem ja ka kõige suurem hoolitsus Tommi poolt ei pannud mind naeratama.

Aeg oli jälle telkla kokku pakkida ning rahvuspargi matkarajale suunduda. Crow's Nesti nimeline mäeahelikus kulgev matkarada ootas meid täies ilus. Parkla oli järjekordselt autodest pungil. Võtsin oma kaamera ning tõttasime loodust imetlema.

Rõõmustusega nägin, et pikim rada oli veidi alla kolme kilomeetri, ehk pluss lisarajakesed juurde, pidanuks päevareis jääma alla kümne kilomeetri. Rada oli oluliselt lihtsamini läbitav kui viimastes paikades, kus olime käinud. Kuskil poole tunni möödudes seisime hiiglaslikul kivipangal, mille sein jooksis teravamalt alla kui pilvelõhkuja äär.

Tommi loopis suuri kive alla lootuses plärtsatust kuulda, kuid seda asjatult. Mäeahelikus matkates nägime veel kolme looduslikku basseini, igaüks neist maagilisem kui varasem.

Teiseks ööks suundusime järve lähedal olnud mäenõlvale, kus rahvast oluliselt vähem. Saime esimest korda testida oma telgi veekindlust. Kathmandu telgile võis au ja kiituse anda, sest hommikuks olime endiselt kuivas ning meel oluliselt rõõmsam kui esimesel hommikul.

Vihma aga ladistas järjepidevalt ja ma veel ei olnud selles staadiumis matkamees, kes iga ilmaga kämpama hakanuks ehk siis...

kodinad kokku ja jälle uuele töönädalale vastu.