Hakuna matata, Kookaburra

Suurest väsimusest tingituna magasin endalegi üllatuseks täitsa hästi. Kuulsin juba praksuva õli hääli ja telgist välja piiludes nägin Tommi hommikusööki ette valmistamas. Ikka nii hea on nõndaviisi ärgata, kui mitte midagi ei pea tegema, mitte kuhugi ei pea jõudma ja juba varsti ootab sind söök. Hakuna matata.

Kuigi Timon ja Pumba meiega ei hommikusöögile ei tulnud, liitus meiega peagi kalkun. Must pikakoivaline, punase peaga ja kiilanemise all kannatav uudishimulik vennike tuli lausa kolme sõbraga. Juba kui jõudsid selja pöörata sabistas vana autoluugil ning püüdis kalasöödaks olnu saia kodu poole vedada. Nahaalsed tüübid. Palju ägedam ja rahulikum lind maandus peakohal olevale oksale. Pisut lapiku nokaga kakukest meenutav beeži-pruuni-sinaka sulestikuga Kookaburra silmitses mind oma suurte pruunide silmadega ja mina teda vastu. Ristisin ta Tiiduks ja lubasin ta koju kaasa võtta. Seda veel enne, kui teadsin, et tema ongi see lind, kes öösel segi läheb ja ahvi hääli tegema hakkama. 

Tuleval ööl kutsuski Tiit liigikaaslased külla ja tegid sellist päkapikudiskot, et silm ka ei pilkunud. Hoopistükkis teravama elamuse sain laagrit kokku pakkides, kui Tommi hõikas, et meil on sisalik. Vaatasin ka, et kus-mis, kui järsku silmasin metsatukal suurt varaanilist. ”Mis k*radi sisalik, see on ju draakon!” karjusin paaniliselt ja teadsin, et nüüd on aeg minna. (Hea üllatus oli muidugi järgmisel hommikul, nimelt suundsin telgiplatsilt kolm sammu eemale metsa sisse, pidin ennast vigaseks ehmatama, kui nägin sama varaanilist puu otsast alla tulemas, sarnaselt ehamatas ka varaaniline ning potsatas otsekoheselt maapinnale minu kõrvale. Järgnevatel päevadel saimegi selgeks, et need ”sisalikud” käivad ööseks puude otsa tuttu ja kui hommikupäike on piisavalt kõrgel ning soe, siis alles laskuvad tagasi maismaale.)

Varud olidki otsakorral ja sestap suundusime saare asustatud poolele poeringile. Pärast pisikest šoppamist ootas meid rahvuspargi teises otsas asuv telkimisplats. 20-kilomeetrisel metsateerännakul läbi rahvuspargi olime ütlemata tänulikud, et Sällil ikka kõik rattad veavad, sest ilma selleta poleks antud saare avastamine lihtsalt võimalik olnud. Kütet läks ka muidugi topelt, kuid elamus oli seda väärt. Õhtuhämaruses läks tee üha raskemini läbitavaks, ühtäkki olime jõudnud ookeanile ootamatult lähedale. Sälli rebis end veel viimasest järsakust üle ja järsku nägin kuidas autotulede valgusvihud kadusid kõrgetesse Vaikse Ookeani lainetesse. Sällit ja ookeani lahutas vaid mõneteistmeetrine liivariba. ”Kindel, et me ikka õigesti sõitsime?” küsisin endalt ja Tommilt. Hüppasime autost välja, et ümbruskonda uurida ja mõnekümne meetri kauguselt leidsimegi esimese telkimisplatsi. Kõrgel liivapervel otse ookeani vastas oli siin taolisi nii 60 ringis.

Tundsin kuidas palgele tuli külm higi, kui Tommi gaasipedaalile valu andis ja meie väike Sälli liivaga elu eest maadles. Kahjuks osutus liivaperv meile ikkagi liiga järsuks ning olime sunnitud alla vanduma. Tommi asus autot ümber pöörama, kuid vajuval liivaribal, mis vaid mõneteistkümnemeetri laiune, samal ajal tõusuvesi sedagi kitsendamas ja tormine merekõmin selja taga, siis polegi taoline manööverdamine just kõige kergem.

Elasin Tommile kaasa justkui oleks Ta Märtin ja meid lahutaks esikohast vaid mõni sekund, ees ootas viimane kurv koos tõusuga, et tagasi mandrile pääseda. Hea fänniklubi on ikka võidu saladus ja nõnda olimegi pärast adrenaliiniküllast sõitu tagasi liivavalli taga asuvas parklas. Iseenesest oligi see hea ööbimispaik, kuna vetsud ning dušinurgake paiknesid siinsamas.

No photoshop