Reede nagu iga
teine või siis ka mitte. Pidin täna Jani pool koristamise asemel aknaid
värvima. Aga nagu iga värvimistöö puhul, siis peamine aur kulub
ettevalmistustööle. Antud aknad polnud ka just kergetekillast, ruudukesi sama
palju kui kabeliakendel ning tööd jätkus pikemaks. Tahtsin ikka veidi värvida
ka saada ja leemendava päikse all kleepisin maalriteipi aknaruutudesse ning
mõtlesin, et kui Eestis kuivab viimane superatakina klaasi külge mõne päevaga,
siis kas siin ehk mõne tunniga?
Õhk muutus
järjest paksemaks, kui viimaks tõusis tuul ning hakkas pilvepallikesi kohale
veeretama. Tänasin ilmataati kerge varju eest ning hakkasin juba vaikselt värvi
sättima, kui järsku hakkas meeletu hooga vett alla sadama. Tühja koha pealt
hakkas taevas üha sinisemaks muutuma. Kolisin siis asjadega tuppa ning
vandusin, et olin viimase tunni teipimisele kulutanud.
Aga üks-kaks
puhus jälle pilved laiali ning kuna aknaraamid polnudki niisked, siis
otsustasin veidi värvimist proovida. Sain kena kihi peale, kui vaatasin, et
kell oli juba pool neli. Panin kiirelt asjad kokku ja vurasin tagasi
ühiselamusse. Tommi juba ootas mind, sest leppisime kokku, et täna on poepäev.
Kuigi Dalby kohal
oli taevas üha mustem, siis kihutasime muretult linna poole. Rünkpilved külje
peale moodustasid draakonipea ning enne veel, kui jõudsime peamaanteeni hakkas
padukas pihta. Üha tihenev vihm muutis kojameeste töö raskeks, kuniks lõpuks
tundus nagu keegi hoiaks kraanaga auto kohal lõppematut vanni ja kummutaks seda
siis otse esiklaasile. Nähtavus muutus nullilähedaseks ning Tommi peatus.
Ootasime kümmekond minutit ja proovisime edasi sõita, kuid tulutult, mõnekümne
meetri pärast olime järjekordselt tee kõrval.
Kuskil
pooletunnise lahmamise järel sadu veidi hõrenes ja jõudsime viimaks kohalikku
supermarketisse. Ostud tehtud ning suundusime tagasi autosse. Taevas oli
ühtlaselt tumehall ning päevavalgust polnud kuigi palju alles.
Linnast välja
sõites olime mattunud täielikku pimedusse. Kuna sadu endiselt kestis, siis oli
võimatu näha kus meid ootasid üleujutanud teeosad. Ikka ja jälle käis ”krrrahh”
ning meie väike Holden Commodore ahmis ratastega ennast vees edasi. Adrekas
juba tõusis ja viimasel teelõigul, kuskil mõned kilomeetrid enne kodu pöörasime
maha kõrvalmaanteele, kus sõitsime läbi korralikult üleujutanud veelõigust.
Alles vette sumades seletasid silmad veetaset. Vaatasin kuidas vesi lihtsalt
voolas ühelt põllut teisele ning meie selle keskel. Õnneks olime paari minuti
möödudes päris viimasel teesirgel ning hingasin kergendunult.
Liiga vara, sest
alles nüüd olime tõsises vees. Tundsin kuidas rattad ei haaku millessegi ning
üha enam vette uppuvad esituled näitasid meid eesootavat. Tumepruun vesi voolas
nagu emajõgi üle vee, nii umbes kümnemeetrinelõik oli muutunud kiirevooluliseks
jõeks, mille keskel me nüüd olime. Ühtäkki vajusid esituled täielikult vette
ning hakkasin juba musti stsenaariume peas ette kujutama. ”Uju, tibu, uju,”
karjusin autos ja lootsin parimat, sest ööd siin polnud ma nõus veetma. Järsku
haakusid rattad jälle ja vedasid meid peagi kuivale kruusateele. Päästetud!
Tommi naeris ja
ütles, et mõtle, kui sa roolis oleks olnud?!
 |
| Üks hea asi ujus ka selle suure vihmaga ikkagi hommikuks verandale |
No comments:
Post a Comment