Kukepoks, ämblikuvõitlus ja aidaa!

Oeh, aeg ikka lendab linnutiivul. Erti siis, kui tööd ei pea tegema. Alles eelmise nädala lõpus seadsime sammud Sändlipuust minema Brisbane’i poole, kuid nüüd juba ootab meid uus töö!

Aga mis siis vahepeal? Viimane nädalavahetus Sändlipuus kujunes suhteliselt tormiliseks, seda nii ilma kui ka tegude poolest. Oli ju vaja kogu mant, mida viimased viis kuud kogunud olime, autosse toppida, sealjuures ka lahkumispidu üle elada ja seda kõike veidi enam kui 48 tunni jooksul. Alustasime muidugi kõige tähtsamast, ehk siis peost! Viimasele tuli aga üllatavalt suur hulk sulelisi-karvulisi kokku ning kogu kokkamise paanikas polnud ma kuni õhtu lõpuni päris kindel, et kas kõike ikka jagub.

Kitarrimuusika kõlas ja filipiinlased ümisesid termika ”Tormile” vastu omi kodumaiseid viise. Sealjuures oli filipiinodel näidata videoid ämblikuvõitlustest, mida nad peavad lisaks kukepoksile täitsa tavapäraseks meelelahutuseks. Videod ämblikuvõitlustest mõjusid aga ühteaegu nii õõvastavalt kui ka hirmutavalt. Terve vaatamise aja otsisin paranoiliselt kehalt lülijalgseid. Nimelt olid filipiinod proovinud kokku lasta ka kohalikke Sändlipuu ämblikke enda kodumaiste ämblikutega, kuid Sändlipuu kasvandikud pidid sellised mömmerdised olema, et ei kesta ”ringis” viit sekunditki. Tahate ka proovida? Lihtne, võtke kaks ämblikku, toidupulk, agar/ogar inimkäsi seda hoidma ning laske mõlemast pulga otsast ämbikud omavahel võitlema. See, kes esimesena alla kukub, kaotab.

Pudelid tühjenesid sama kiirelt, kui õhtu siinkandis pimeneb ja ega tööpäevajärgsel prallel just pikka pidu ei ole. Juba oligi laupäeva hommik, mis tähendas kiiret tegutsemist. Läppunud pohmelliõhuga toas tundus aga pakkimine võimatu ja nõnda alustasin tegutsemist hoopis riiete pesuga. Kaks suurt pesumasinat huugasid terve päeva ja pikapeale suutsin kõik kaltsud jälle Lenoriga floral fiestaks muuta. Viimaks ärkas ka Tommi õndsast unest ja pärast kiiret rämpstoidupõiget Dalbys olime viimaks mõlemad pakkimislainel.

Juba oligi pühapäev koitnud ja vaba ruum autos täitus hirmuäratava kiirusega. ”Issand, kitarr ka ju veel,” mõtlesin ahastuses. Heakene küll, pakkimist peame veel tulevikus õppima. Mul hakkas endalgi halenaljakas, kui olin kolm kasti riietega täitnud ja seepeale tarisin veel täistopitud matkakotti autosse. Tommi ainult vangutas pead. Alustasime ju ainult 20kilose matkakotiga! Kus, mis, kes k*rat neid asju mulle kokku veab?! Heakene küll. Lõpuks kahe ajal jätsime veel endid asendama tulnud eestlastega hüvasti, lõime Sällile hääled sisse ja võtsime suuna Gold Coastile. Valisin Google’ist esimese ettejuhtuva kämpakoha ning sõit võis alata!