Lõpmatult põlenud võsa

See on lausa uskumatu kui üksluiseks muutub savann pärast nii umbes tuhandet kilomeetrit. Püüad lausa vägisi näha uut ja huvitavat, kuid kui välja arvata mäng kust-suunast-suitsu-ja-põlengut-näha-mäng, siis tegelikult polegi midagi väga vaadata. Muideks, kohas, kus pool aastat on pidevalt üle 35 kraadi kuuma ja 0,2 vihmapäeva kuus,  on põlengud ja ving väga tavaline. Lausa nii tavaline, et kui just kuskil asustuse lähedal ei põle, siis ei paista keegi kohalikest ka hoolivat. Kuna loodus on siin niigi niru, siis õnneks tuli ei levi kiirelt ja püsib üsna maa lähedal. Millest ilmselt ka siinne ignorantsus põlengute vastu.

Vähemalt oli kogu edaspidine teekond Darwinini asfalteeritud ja kuna sõidukiirus mitmekordistus, siis oli autos jälle tuul. Oh, kuidas ma hindasin jälle tuult ning liikuvat õhku. Mida kauem olime olnud Põhja Territooriumil, seda selgemaks hakkas saama kuivõrd kuratlikult valge ma olen, Eesti päike on siinsega võrreldes jaaniussikese tuluke! Korralikuks päevituseks piisab minna autos poodi ja juba on aeg end hapukoorevanni kasta. Isegi Tom kasutas juba päevituskreemi, kuigi tema päevitusaste on selline, et me kaalusime isaga minna talle pärismaalase toetusrahasid taotlema (ikkagi 700 taala nädalas!).

Paarsada kilomeetrit enne linna oli pisike küla nimega Mataranka, iseenesest mõttetu küla, kuid õnneks asus lähedal kuumaveeallikas, milles kosutamine tundus meiesugustele higipunnidele lihtsalt liiga hea võimalus, et maha magada. Keset palmipuumetsa laiuski väike looduslik basseinike, mis voolas mõnesaja meetri kaugusel asuvasse mudajõkke, kus esimese asjana silmasin vastaskaldal krokodilli puuri. Just nii nad püüavadki inimasustusega kohti kontrolli all hoida, seavad lõksud üles ja jäävad ootama. Kuigi soolaveekrokodillid rändavad üle sadade kilomeetrite, siis õnneks oli kuumaveeallika vesi kristallselge ja ohtu ei tundunud olevat, kuigi olgem ausad, see on Austraalia, mingi oht on ikka, alati on. Kalpsasin täies riides sisse, sest kellel ikka on aeg ujumisriiete otsimiseks?!

Paps on lahe

Minu ennustus läks täppi, nimelt arvasin, et kuna Katherine on esimene asutus, mis kõlab nagu inglased oleks selle nimetanud, siis hellitasin lootust, et aeg on üle pika aja (alates Cairnsist) esimeseks supermarketiks. Mu silmad täitusid veega kui nägin McDonaldsi kollast silti kõrgumas, olin viimased ööd  vahukoorega kaetud jääkohvist und näinud ja nüüd oli see siin! Oh, nii kolmanda maailma mured, aga mul oli nii ükskõik, sest suhkur parandab kõik haavad, olgu nad nii olematud või päris kui tahes.



Katherine'is võis igal nurgal näha politseipatrulli, tundus üldse, et kohe kui pärismaalasi pisut rohkem, siis muutusid aiad kõrgemaks ja kord karmimaks. Supermarketis kaotasin pea, sest kõik hea oli otsas olnud liiga kaua, ladusin korvi täis puuvilju ja jogurtit, aga igatsesin ikka koduseid kohukesi. Ma ei tea miks keegi siinmaal neid ei tooda. Oleks aeg. Samamoodi oli aeg meil järjekordselt teele asuda, sest Darwin polnud enam kuigi kaugel, kuskil 300 kilomeetrit veel.