Ühes otsas ussike, teises otsas lollike

Väiksed krabid tatsavad siin igalpool, nii sajakesi parves.

Hommikuudus ärgates nautisin liivavalli tagant kostvat ooekanikõminat. Midagi rahustavad on ikka selles monotoonses lainete laksumises. Sõitsime mõned kilomeetrid tagasi, et tõsisema kalapüügiga algust teha. Moretoni laht, mis saare ja mandri vahel paiknes, tundus selleks pakkuvat küllalt võimalusi. Nüüd juba teadsime isegi, et põhiliseks saagiks võiks olla isend nimega Flathead, välimuselt ja käitumiselt meenutab kodumaist lutsu.

Leotasin kummilanti, siis keerutajat, istusin jälle matkatoolis ja lohutasin ennast, et algaja viga. Proovisin siis tavalist õnge, kui mitte midagi. Samal ajal hüppasid ikka ja jälle mingid lendkalad vee kohale õhku ja jahivad vee kohal lendlevaid putukaid. ”Oled ju näljane küll, miks sa siis konksu otsa ei hakka?!” pahurdasin omakeskis.

Kärsitu nagu ma olen, viskasin õnge nurka ja jäin toolile istuma. Õnneks oli peagi päev läbi ja sai juba jälle tuttu minna. Ikka samasse rannaäärsesse parklasse. Hommikul ootas meid aga jõhker vihmasadu ning juba niigi madalas saareosas tundus, et kui taoline vihm peaks jätkuma, siis pole kindel, et lähimas tulevikus enam siit kuskile pääseme. Nii ladusimegi kibekiirelt kämpa kokku ja ilma söögi-kohvita asusime tagasi asustatud saare poole sõitma.

Sügavad rattarööpad teel olid täitunud veega ja saare tagumisest tipust pääsemine rippus juuksekarva otsas. Lubasin Tommile auhinnaks mäki burksi, kui ta meid veel siit antud hommiku jooksul minema saab. Seiklus läks aga oodatust paremini, sest ainult saare tagumine osa oli suure vee all, ülejäänud saare metsarajad niivõrd kaela murdvad polnudki.

Mäkis rammusat burgerit vintsutades mõtlesin ikka, et kuidas saab üks kotlet saia vahel nii hea olla. Aga kalad vajasid püüdmist ja juba suundusimegi ainsa saart maismaaga ühendava silla alla lanti loopima. Viskasin ühte pidi ja siis teistpidi, lasin mööda põhja tõnksutades, aga ikka ei midagi. Lohutuseks ei paistnud ka kohalikel kalameestel liiga näkkavat. Ja nõndaviisi kadus päike järjekordselt silmapiiri taha ning juba olimegi tuttavaks saanud telkimiskohas tagasi, et juba järgmisel hommikul tagasi tulla, kuid sel korral juba söödaga. Nimelt otsime rannas asuvast söödapunkrist krevette. Teisest saare otsast ostsin endalegi põhjaka ja tunne oli hea.

Seadsime laagri üles jõelahtmel, mis suubus merre. Krevetid iga konksu otsa ja juba kuskil esimese minutiga käis esimene tõnks. Suurest eufooriast ei osanud ma väga midagi teha ja haakisin alles järgmise tõnksu ajal, aga ikka ei miskit. Kas mingi väike suslik või siis hoopis ehk kombitsatega lutsutaja, keda võimatu püüda. Ei teadnud. Tommi ehitas spinna kiirelt ümber õngeks, et teada saada, kes nii aplalt sööta mugib. Kümnekonna minuti möödudes tõmbas Tommi pinnale esimese kala, läikiv hõbedane sale kala, muidu lapiku kehaga, Bream nimeks. Pisut ehk kaarjamas ahven, kui püüda võrrelda kodumaisega.

Lootus üha kasvas, et ehk toob just see päev meile esimese kalaprae. Isegi asukoha vahetus ei muutnud meie saaki. Ikka tühjad konksud ja trossis nägu. Mingil hetkel viskasingi õnge järjekordselt murule ja jäin lihtsalt Tommi põhjakat vahtima. Suundsime tagasi telgiplatsile tühjade kätega.

Hommikukohvi taga uut plaani haududes nägime metsatihendiku tagant autot lähenemas. Oiblaa, nüüd oligi see koht käes, kus kohalikud pargivahid tulid meid kontrollima. Pärast põgusat tutvumist hakkas pargivaht broneeringute nimekirjast minu nime otsima. Süda tagus rinnus nagu indaanitrumm vanaisade juurde mineku tseremoonial. ”Mida sa ikka otsid, meil pole ju broneeringut,” mõtlesin omakesis. Pahandus, pahandus, pahandus. Pargivaht palus teisel pargivahil internetist meie numbrit kontrollida, õnneks andis meie teemaksu number minunimelise vaste ja see paistiski sobivat. Ei osanudki arvata, kas süsteem oli rumal, metsavaht totu või siis lihtsalt kihvtid pargivahid, kes ei hakka peedistama, kui juba miskitki vähemalt ette näidata, aga mõned minutid hiljem olid onud oma supermetsa-Hiluxiga kadunud.

Pääsesime! Tagasi päevaplaani juurde. Olime otsustanud asjaliku päeva teha, ehk siis leida tasuta pesemisvõimalused ja seejärel minna Mäkki tasuta wifisse, et CV-sid laiali saata.

Minu rahapaanika ajendas meid ikka lisatöö võimalusi otsima enne, kui suuna suurele seiklusele põhja poole ette võtame. Saare lõunapoolses tipus asuvas supelrannas leidsimegi tasuta pesumaja, kus küll oli külm vesi, ilmselt selleks, et soolane merevesi endalt pärast suplust minema uhada, kuid meiesugustele bäkkeritele sobis ka külm vesi täispesuks.

Värske vaimu ja kehaga seadsimegi end mäkis sisse ja järjekordne tööjaht võis alata. Gumtree eriti heade kuulutustega ei kihanud ning seetõttu otsisingi kohalike farmide kontakte, et end ise tööle pakkuda. Otsustasin jääda kuldse kümne reegli juurde, kus tavalisel kümnest laiali saadetud CV-ga kirjast ikka ühele vaste saab. Kui juba pool päevast sai asjalik oldud, siis sõitsime tagasi tuttavasse ööbimispaika.

Ühtäkki avastasin, et keegi oli mu kõneposti sõnumi jätnud. Näkkas, ei mitte kala, vaid tööga! Keegi Danny jättis teatise, et tahab mind ja Tommit väga enda juurde tööle. Võimas, ma olin ikka hea sekretär meie Austraalia reisil. Nii vähese vaevaga juba jälle töö olemas. Helistasin Dannyle tagasi ja leppisime kokku, et järgmine päev sõidame tema juurde, et siis esmaspäeval üle pika aja maalritööd teha.