Troopiline torm magnetsaarel.

Suure elevusega naasesime töökotta, et kuulda mis hääli meie mootor teeb kah. Käis küll paremini, kuid päris rahule isa ei jäänud. Sellegi poolest oli meil vähemalt nüüd sõitev masin jälle ja võisime järjekordselt hakata kalastusplaane pidama.

Sõitsime lähedal asuvale Monduran Damile kalale. Seal pidavat olema Barramundit püüda lihtsam, kui nohu saada. Koht ise oli imeline, keskeltläbi 7 meetrit sügavust, üleüldiselt liivapõhi, kuid samas tammiäärne kallas jällegi kivine. Päev läbi loopisime lante iga põõsa ja roika alla, kuid ei midagi. Ainsaks elamuseks keset järve olnud saarelt ära ujuv/kõndiv lehm, ekslev konn ja eksootiline kilpkonn kupude vahel.

Trotsides kehva kalaõnne jäime triivides põhjakaid tongutama. Otsas haisvad limuskid ja järjest süvenev moss näos. Päikeseloojangul viimaks kargas Tom pingilt püsti, kui nöör tema rullilt suure tirinaga jooksma hakkas. Tõusime papsiga samuti kiirelt püsti, ärevuses otsisime konksu millega kala paati tõmmata ja mina juba opereerisin kaameraga. Pärast mõneminutilist heitlust tõmbas Tommi kena kala paadi kõrvale ja kõigil naeratus kõrvuni. Üks kala võib ikka päeva täielikult muuta. Ei pidanud kaua ootama, kui Tom veel kaks Flatheadi paati tõmbas,

Kuigi ma olin Tommi üle rõõmus, siis ausalt öeldes hakkas jälle teistpidi tross näkku tulema, sest ma polnud ikka veel Austraalias oldud aja jooksul ühtegi kala püüda. Mitte ainumastki. Ja kui ma järele mõtlesin, siis meenus, et ma polnud tegelikult kuskil poolteist aastat kala saanud, viimati sain korraliku kala Norrast. Kuigi ümberringi oli juba pime, siis ikka veel ei suutnud me spinnasid käest panna. Rääkisin juba poistele, kuidas peaks ikka midagi mõistlikku tegema (arvestades minu kalaõnne), et kui järgmine kord seilama tuleks, siis oleks ilmselt hea vardad või midagi kaasa võtta.
Lahkusime pilkases pimeduses tammilt koos kolme Tommi kalaga.

Järgmisel päeval mõtlesime, et nüüd kus koht teada ja meetod samuti, siis on mõistlik samale tammile naasta, kuid kes võinuks arvata, et üle öö on kohast saanud jäähall ning kalad kadunud jäljetult. Sestap pakkisime järjekordselt asjad, et sõita ülespoole, kus ilmad soojemad ja loodetavasti kala aktiivsem.

Ühe hoobiga pidime lööma kolm kärbest, Nimelt jäi tee peale loomapark, kus sain lähedalt näha ja katsuda koaalasid. Tutvuda suurte krokudega ning sööta peost kängurusid. Loomad vaadatud ja pildistatud, võtsime sihiks Magnetic Islandi. Saar, kus igal täiskuul korraldatakse meeletu pidu nii, et rahvast voorib kohale igast ilmakaarest, majutushinnad kümnekordistuvad ja kõik saavad hommikuni pidutseda nii kuis süda lustib. Õnneks oli noorkuu, kui meie oma reisi planeerisime.

Mandril pakkisme kogu oma kola paati, jätsime Sälliga hüvasti ja seilasimegi Vaiksel Ookenail oma unistustesaarele. Maabumine aga kõige kergemaks ei osutunud, sest selles saare otsas, kus asus meie telkla, polnud kaid ega miskit. Ehk siis võtsime suuna otse randa ja nii kui paat kallast puudutas, hakkas perast liitrite viisi soolavett sisse peksma. Kiirelt hüppasime paadist välja, et alus teistpidi keerata ja asjad kaldale tarida. Mina olin kaldaoperaatort, kuid kuna parasjagu oli käimas hüper tõus, siis sain liigagi mitu korda jälle asju edasi tarida, et tõusuvesi neid ära ei uhuks.


Järgmine mure oli ankurdamine. Paati kaldale tirida ei olnud võimalik, pidime selle viima mõnekümne meetri kagusele rannapiirist, kohta, kus murdlaine enam nii kuri ei oleks. Pärast kiiret kaalutlus langes paadi ankurdamine isa kaela, sest tagasi ujuma pidi ikka tükike maad ja tema kui ainus profiujuja seltskonnast, näis kõige loogilisema lahendusena. Papsi näost võis näha, et ta ei olnud just sillas meie loogika üle.

Tarisime kogu oma matkavarustuse mäepervele, kus otse telgist võis palmide vahelt vaadata kuidas erkpunane tulekera kuldsetesse lainetesse vajus. Mis võinukski unistustesaarel valesti minna? Eks ikka ilm. Iga päevaga hakkas üha enam sadama ja tuul tõusis puhanguti üle 40 km/h, mis tähendas, et tagasi mandrile seilamine osutus võimatuks. Nii istusimegi päevad-ööd kolmekesi telgis ja vaatasime Kreisiraadio vanu osasid ja kui ilm vähekenegi helgemaks muutus, siis seadsime sammud üle mäeperve, et kohalikku spordibaari aega veetma minna. Isaga Keno mängimine osutus küllaltki ägedaks ajaviiteks. Algul püüdsime mitme numbriga pihta saada, kuid lõpuks taandus valik kas 16 või 23 püüdmisele. Igale mitte võitmisele järgnes topeltpanus, et omadega ikka plussi jääda, rikkaks me ei saanud, kuid kõva kolme taalaga tulime võidurõõmus irvitades baarist tulema.

Kolmekesi mõneruuduses telgis vihmavangis olles kipub aga mõte lõpuks ikka krussi minema ja tegevustung suureks paisuma, sestap ühel hommikul, kui lubas paariks tunniks sajuvaba ja vaiksemat tuult, kiirustasime koheselt paadi järele (ehk siis isa ujus paadini, sõitis kaldasse ja me astusime kuiva jalaga paati), esiteks, et kala püüda ja teiseks, et paat sadamasse viia, sest möödunud ööd oli süda koguaeg valutanud, kui vaatasime kuidas Vanje (paat sai just sellenimeliseks ristitud) valgete jänkude vahel muudkui ühelt küljelt teisele loksus.

Esimese asjana sõitsime kohalikku sadamasse, et paati kütet juurde osta. Paadisillal kohtasime rumeenia poissi, kes sealsamas spinningut loopis. Poiss õpetas meile, et siinkandis on parim püüda kolme konksu süsteemiga, mis on üksteisest läbipõimitud. Seejärel lükatakse konksud sööda sisse ja lastakse tinapommiga põhja vajuda ning püük võib alata. Kamkud näpu otsas jalutasime lähimasse ja võibolla ka ainsasse saarel olnud tanklasse. Muidugi oli tankla varustatud kalapüügiriistadega, kus ostsime hea posu kolmeseid konkse ja tinasid, et vastõpitud meetodil püüdma minna. Isegi püügikoha soovitas meile sõbralik rumeenlane.

Tehnika paistis toimivat, sest rampsutusi oli mitmeid ja veidi aja möödudes tõmbas isa midagi väga kummalist paati. Justkui pisut hai moodi, aga palju koledam, sest pea peal olid kalal ovaalne mustriga latakas justkui saapatald. Pärast veidikest tiksumist hakkas järsku keegi mu spinningu otsa. Oh seda rõõmu ja ärevust, kui tont teab keda üles kerisin. Täpselt sama kala, ainult veidi suurem isa omast. Polnud küll ilusaim, kuid ikkagi minu esimene kala kogu Austraalias oldud aja jooksul! Hiljem guugeldades selgus, et tegemist oli Remoraga ehk teisisõnu suckerfishiga, kes on parasiitkala ja elab enamasti kas haide või vaaladega. Nimelt tõmbab Remora ennast pea kohal oleva iminapaga nt haikala külge ja siis toitub ülejääkidest. Ühtlasi käivad legendid, et pärismaalased kasutavad Remorasid kilpkonnade püüdmisel, ehk siis seotakse viimasele nöör külge ja heidetakse kilpkonnale peale, et siis see kala iminapa abil kaldale vedada.

Pärast viit päeva kestnud saarevangistust oli viimaks tuul nii palju vaibunud, et julgesime tagasi suuna maismaale võtta. Mind valdas uskumatu kergendustunne, kui nägin viimaks parklas Sällit terve ja puutumatuna. Tommi ajas treileri vette ning pärast pikka rännakut ja tormiseid öid oli ka Vanje viimaks kuival. Samal ajal kui asju pakkisime käis aga sadama parklas tihe elu. Pärismaalaste suur pere püüdis paadirambil kala, tegevusse oli kaasatud nii suurte ja krussis juustega jässakas vanaema kui ka pere kõige pisemad liikmed. Õnneks ei ole ikka palju vaja.