Lupodroom

Karburaatori juppideks lammutamine ja madratsipaigast uue tihendi tegemine ei andnud soovitud tulemust ning sestap võtsime suunaks Bundabergi, et sealt ruttu paadijumal leida, kes mootori kiiremas korras korda teeks.

Sõit troopilisse põhja Queenslandi oli aga pikk ja suhkruroone. Jäi mulje, nagu kogu osariigi põhjarannik oleks suhkruroofarmerite valduses, sest viimased sajad ja sajad kilomeetrid olid lakkamatult ääristatud suhkrurooseinaga. Vahepeal ainult kitsad suhkruroorongi raudteerööpad. Mõnda aega neid ületades ja kahele poole vahtides ei suutnud me uskuda, et keegi veel rongidega opereerib, kuid paar ristmikut hiljem olime slangpommi taga ootel ja lõpmatuna näiv roorong vuhistas aga mööda.

Ja nii igas laagriplatsis

Mõnikümmend kilomeetrid Bundabergist eemal juhatas meid paksu savanni sisse Google, sest väidetavalt pidi suur paadijumal just seal elama. Tugevatest vihmadest ärauhutud teel sõitsime justkui unustuste hõlma vajunud koduhoovi. Kanatare kõrval oli paar maastikutsiklit ja pärast mõningast suure krantsi haukumist astus majast välja kokkukleepunud mustade juustega keskealine naisterahvas. Läbi vihmaladina jooksis Tom verandale, et küsida naiselt, kas paadijumal elab siin. Just nii oligi, kuid pidavat naasema alles paari päeva pärast või siis järgneval päeval, eks selle naise jutust oli raske aru saada ja küllap tõde jäi kuskile sinna vahepeale.

Võtsime suuna linnale lähemale jäävasse paadimootori remondikotta ja õnneks selkorral leidsime väljanägemiselt professionaalsema asutuse, mille jumalad lubasid mootori korda teha järgnevaks päevaks.

Leidsime endale kesklinnas karavanipargi ja seadsime taaskord laagri üles, kuid kuna õhtu oli veel noor, siis poisid olid rahutud ning otsisid tegevust. Õnneks pidi vaid läbi aiaaugu ronima, et saada kõrvalasuvale hipodroomile, kus peagi hakkasid võistlused. Aga mitte hobustega, vaid koertega, sestap ristisid poisid koha lupodroomiks. Hurtadel olid seljas erinevat värvi särgid ja nagu jänes ees paugu peale minema pani, sööstsid koerad nagu välgukerad talle järele. Või noh, mis jänes, oranži poluesterkangasse mähitud kastike koos kahe lehviva sokiga. Pidin ehmatusest silmad peast välja sööma, kui üks koertest kuidagi sammud sassi ajas ning mitu uperpalli tegi enne, kui viimaks pidama sai. Õnneks oli koeraga kõik korras. Tommi võttis muidugi panustmisest osa püüdes arvata esineliku järjestust. Fortuuna teda küll ei soosinud, kuid sellegipoolest saime kõik jälle nimekirjast ühe elamuse maha tõmmata.