Musta kärbsepilve sees

Ilmselt ma peaks kirjutamiseks mingi uue perspektiivi leidma, et saaks jälle vanasse rütmi tagasi, kuid siiani pole seda veel juhtunud ja iga kord kui viimasel ajal kirjutan, siis südametunnistus veits kriibib, et järjekordselt on paus liiga pikaks läinud.

Aga sõltumata tekkinud rutiinist ärkasin viimane neljapäev ärevusega üles, sest teadsin, et tulev päev ei too mulle ainult koristamist. Ehk siis kui olin staff roomi koristamise lõpetanud pidin üles otsima Tommi ülemuse Hansi.

Hans on kuskil 40+ aastates meesterahvas, pärit Šveitsist, kuid austraallannast naise leidis hoopiski Kanadast. Ehk siis pikkamööda jõudis rahuliku meele ja tööka iseloomuga mees enda tee Austraaliasse. Juba esimesel päeval oli mul raskusi temast arusaamisega, sest inglise keelt räägib ta nagu Terminaator. Iga kord kui ta räägib, siis on raske mitte naerma puhkeda, sest just viimast kujutan ma vaimusilmas ette: ”I’ll be back.”

Pärast lõunat tiirutasimegi koos Tommiga mööda nuumlauda territooriumi ringi ja otsisime Hansi. Ilma esipamberita Holden rodeo on siin vuranud ilmselt aastaid ja nüüd teenib edukalt ka Tommi. Peale mõningast otsimist leidsime Hansi ja Fishi lõunapausilt.

Fish on kõigega sõita oskav vanem meesterahvas, ehk siis alates BobCatist lõpetades ilmselt kosmosesüstikuga, kui on mootor, küll tema ta sõitma saab. Fish on pärit Uus-Meremaalt ning siin töötanud juba üle kümne aasta. Kogu tema keha katab massiivne hall karvakiht, habe on lausa idülliline, natuke pikkust juurde ning Sammalhabe valmis. Sestap võite kujutada kõigi emotsiooni, kui ühel päeval ilmus Fish tööle – pea siiliks aetud ja ka habe samale pikkusele trimmitud. Ainult vuntsid alles.

Ütlesin Hansile, et Jan (Kevi naine), saatis mind tema juurde, kuna tal olevat mulle tööd pakkuda. Hans mõtiskles pisut ning ütles midagi arusaamatut Fishile ja seepeale osutas viimane näpuga kaugel aedikus asuvale kollasele teerullile. ”You see that? That’s gonna be your’s today.”

Ise ma pilti oma masinast teha ei võinud,
aga umbes selline ta oligi.

Oh sa saadan, mõtlesin omakeskis. Olin küll traktoriga varem sõitnud, kuid ega mul väga palju kogemusi suurte masintega ole. Fish käskis mul masinasse roniga ning asus siis eelajaloolist monstrumit tutvustama. Kõik kangid ja nupud vasakul käel ei töötanud. Ei teadnudki, kas see oli nüüd siis kergendus või muretsema panev, aga vähemalt ei pidanud väga palju asju meelde jätma. Nupuke alla, pärast rohelise tule süttimist suurt hõbepalli ja käima ta läkski. Käigud olid ka ainult edasi ja tagasi ning neutraal oli ka piduri eest.

Näidikute all olid endale pesa teinud suured mustad ämblikud. Ma ei tahtnud oma hirmu nende ees Fishile näidata, kuid pisut raske oli teda kuulata, kui ei tea kas ja kui mürgised ämblikud sul põlve kohal hõljuvad. Intro sai aga peagi läbi ning töö võis alati. Sõitsin edasi-tagasi D-bloki vaheteel, peagi tulid ka filipiinid täitekoormaga ja uue teekihi panek võis alata.

Koorem maha. Fish tõukas selle laiali ning mina pressisin omakorda tihedaks. Peagi lükkasin kõrvaklapid kõrva ning Queeni ”Under Pressure” taustal lippas ka minu saurus justkui mühinal edasi. Just siis kui olin juba vanaks kalaks saanud ei läinud enam edurpidi käik sisse. Pagan! Tagurdasin siis terve tee tagasi ning läksin tööliste tuppa, kus Fish parasjagu sõi koos teistega ning seletasin: ”The gearbox. It only goes backwards now.” Mille peale muidugi puhkesid kõik naerma. Fish ütles, et ta lõpetab söömise ja käib vaatab asja üle. Ma tehku ka paus.

Tulin tagasi ning Fishi nägu just kõige positiivsem ei olnud. Kontrollisime koos rõhku torudes, kuid nii edasi- kui ka tagasikäigu puhul oli surve sama, mille peale helistas Fish mehaanikule ja peagi jätsime masina sinnapaika, sest elulooma sellest tol hetkel ei saanud. Suundusime kõrvalaedikusse, kus seisis järjekordselt kollane teerull. Mõõtudelt kordadelt väiksem ning avatud kabiiniga vibreeriva rulliga masin oli kaetud miljonite kärbestega, mis tegelikult muutis masina värvi tuvastamise esialgu võimatuks.

Ülesehituselt meenutas asi tavalist murutraktorit, nii et väga palju midagi õppida polnud. Fish pani masina käima ja käis kõik nupud kiirelt üle. Viimasena lükkas ta vibratsiooni sisse, mille peale tõusis kogu teerulli musta tekiga katnud kärbseparv õhku, tundsin ennast nagu Disney printsess, sest sellise parve sees polnud ma veel kunagi varem olnud.

Pean tunnistama, et pärast mõnetunnist vibreerival teerullil kulgemist tundsin nagu kõik mu elundid on kuskile väga alumistesse kõhuõõnsustesse vappunud ja ega ka ajul pole palju vaja, et restart või shut down aktiveeruks. Keerasin aga rooli, kuid nupp (nagu päris rekkameeste roolidel) hakkas juba kätte auku söövitama. Mulle juba hakkas tunduma, et masin on ülekuumenenud ning lisaks vibratsioonile on teerull kuidagi erilise vappumise saavutanud. 

Õnneks peagi olin teelõigu lõpus ning töö sai jälle tehtud. Tänasin Fishi väljaõppe eest ja kõndisin tagasi ühismaja poole nagu pärast pikka merel oldud päeva.