Kapten Vanje

Mahedas ööhämaruses tiksusime rõdul veel mitu tundi arutades võimalikke reisiplaane. Suure oksaraginaga ilmus piirde taha süüa jahtiv opossum. Tuhin oli suur ning kui olime viimaks valmis magama jääma, siis üks-kaks tekkis jälle uus energialaeng ja istusime isaga veel mõned tunnid üleval, et Gumtreest paadikuulutusi vahtida. Nimelt oli isal plaan kiirelt paat osta, et mööda Austraalia idarannikut ülespoole reisides kõikvõimalikes kohtades uusi ja eksootilisi kalu püüda.

Ülejärgmisel päeval pakkisime hommikul kiirustades asjad, et sõita Brisbane'ist 200 km kaugusel asuvasse Moreton Baysse, sest paat mille sealt leidsime tundus niivõrd kuum kaup olevat, et kui veidigi hiljaks jääda, siis võisime sellest juba ilma olla. Moreton Bay lähedal asuvas elamurajoonis leidsime viimaks Jasoni üles, Mees oli hämmingus, sest ta ei uskunud, et eelneval päeval üles riputatud kuulutuse peale keegi kohe kohale sõidab ja paadi ära ostab. Isa silmad aga süttisid paati nähes põlema ning juba koukis ta oma rannapükste taskust sularahapataka välja, et kiirelt kaup kokku leppida. Jason pilgutas hämmeldunult silmi, küsis, et kas me vähemalt mootorit käima ei taha panna? Kuigi paistis, et isa oleks nii või naa selle paadi ära ostnud, siis õnneks me Tommiga jäime natuke skeptilisemaks, kuulasime mootori tuksumist, vaatasime iga nurga alt paadikeret ja uurisime paadi registris olemist ning kõike muud, et ei tekiks mingeid võimalikke tagasilööke. Õnneks näis kõik toimivat ilusti ja lisaks oli paat ilusti registris.

Sälli, Tom, Vanje ja paps

Paberimajandus paadi ostmisel võttis aga omajagu aega ja sestap pimeduse saabudes suundusime esimesse karavaniparki. Õnn oli meiega ning tegemist oli piltilusa kohaga, sättisime laagri otse mererannikule palmipuude alla.

Kuna vastostetud paadil oli mootor 25 hobujõuline, siis pidime langetama otsuse - kas seilame Austraalias legaalselt või illegaalselt? Nimelt üle 4 hobujõulise mootoriga peavad siinmail olema paadiload. Pärast väikest arutelu langes kaalukeel mulle, sest antud valikutest tarbin ma õllet kõige vähem ja keel on ka kõige paremini suus. Selge, kuskil 11 õhtul võtsin endale internetis kaptenikursuse ning asusin teste lahendama. Poistel aga kurk kuivas ja juba mõni hetk hiljem kadus mu toetusgrupp linna-avarustesse märjukest otsima. Heakene küll. Väiksel telefoniekraanil õppisin paar tundi kõikvõimalikke meremärke ja kuskil tunniga oli eksami sooritanud. Nüüd jäi üle ainult praktiline osa sooritada. Hommikul helistasin merekooli, selgus, et poole tunni pärast pidin olema Moreton Bay paadirambi juures, kus pärast teoreetilist osa tulebki eksam.

Paadirambil silmasin keskealist meesterahvast jetiga sahkerdamas. Ebalevalt tutvustasin end ja küsisin, kas olen ikka õiges kohas. Õige koht ja õige mees. Tegemist oligi minu eksamineerija Mike'iga, kes lubas mõneteist minuti pärast naasta ning palus päiksevarju all mul seniks oodata. Jalgu ühelt teisele tõstes jõllitasin betoonlauda enda ees, kuniks minu juurde tuli teine mees, keda esialgu pidasin samuti eksamineerijaks. Peagi saabus Mike testidega ning selgus, et teen paadilube koos tema parima sõbra Aroniga. Mehed heitsid pidevalt teineteise üle nalja ja märkamatult oligi teoreetiline osa sooritatud. Võtsime jalanõud jalast ja suundusime paati, et eksami praktiline osa sooritada. Mõned sõõrikud ja paar võltspäästeoperatsiooni hiljem olimegi juba tagasi paadirambil, kus sain kätte tunnistuse, et olen kapten. Rõõmust rõkates jätsin Mike ja Aroniga hüvasti ning suundusin koos papsi ja Tommiga auto juurde, et oma paat esimeseks tiiruks vette ajada.

Paat jooksis kenasti vee peal, isa naeratus venis kõrvuni, kuid joovastus ei kestnud kaua, sest üks kaks käiks mütakas, mootor viskas jala üles. Kohkunult seiskas isa mootori. Nimelt olime veidikene laevateest kõrvale kaldunud ja endalegi üllatuseks tähendas see siinsetes vetes, et oled vaid paarikümne sentimeetrises vees, mis seilamiseks liiga madal ja niimoodi paiskuski mootorijalg vastu liivapõhja üles. Isa rahustas ja ütles, et ikka juhtub ning midagi hullu ei tohiks, tavapärane nähtus madalates vetes. Paps üritas mootorit uuesti käima saada, justkui natuke juba lubas, kuid ikka ei midagi. Tundsin kuidas nördimus minus kasvas. Poisid hakkasid kiirelt võimalusi pakkuma, mis võis viga olla, kuid kiirputitustes hoolimata ei teinud mootor teist nägu, justkui veidike lubas, siis tatistas ja suri jälle välja. Oma nutva mootoriga meelitasime ligi kohaliku kalamehe, kelle suured lokid ja puuduvad hambad ning õllereklaamid pakpoordis panid mind endamisi muigama. Mees pakkus, et võib meid sleppi võtta ja sadamasse tagasi toimetada. Proovisime veel kambakesi enda mootorit tööle saada, kuid löödult pidime viimaks pakutud abi vastu võtma. Aga nagu ikka, siis iga heategu saab karistada, appi tulnud meesterahva mootor suri samuti iga mõnekümne meetri tagant välja, kuid õnneks pika turtsumise peale käivitus ikka ja jälle. Kodusadamat nähes imestasime, et appi tulnud meesterahvas rihib vapralt krabimõrra peale, eeldasime, et ta nägi seda, kuid mõned hetked hiljem kägises temagi mootor, sest vint oli end pullanööri poonud. Ebaõnne üle irvitades saime viimaks maa peale.

Lake Cootharaba poole sõites jätkus tuline arutelu võimalike mootorivigade üle. Kuulasin huviga, sest üks kaks olin sattunud oma elu intensiivseimasse kahetaktiliste mootorite kursusele. Palju jooksis küll külgedelt maha, kuid nagu ma aru sain, siis arvatav viga pidi olema küttega seotud.
Terve päeva nokitsesid poisid mootori kallal tulutult, kuid viimaks järgmisel päeval said nad selle kuidagi poolpiduselt jooksma. Tommi pidevalt timmis õhuava oma pöidlaga, kuniks bensiiniaurudest saadud peavaluga vajus ta nägu päris ära, mille peale isa sättis oma suitsupaki õhuava ette. Aga retke ennast see ei rikkunud ja nõndaviisi sõitsime terve päeva Noosa jõel, mida kutsutakse ka "Noosa Everglade'iks", kuna tegemist on kohaga, kus kohtuvad magevesi ja soolane vesi, siis tekib veepinnal peegliefekt, mis sulatab maa ja taeva kokku. Antud efekt ma väga ei tajunud, kuid palju rohkem pakkus meile emotsiooni see, et jõekallastel kasvasid looduslikud palmipuud. Saime kõik rõõmsalt bucket listis maha maha tõmmata palmi alt kala püüdmise. Mitte, et suursoo tagajõgedel koledam oleks, aga eks need palmid ikka mõju eksootiliselt.