Oh seda rõõmu

Kes oleks osanud arvata, et raske on midagi kirja saada, kui kogu aeg midagi juhtub. Aga on, seda eriti siis, kui sul pole kindlalt elupaika, voolu ja tont teab mida muud. Kuid eks ma üritan rohkem ja paremini.

Kõik värvisime ära!

29. juuni hommikul oli meie viimane tööpäev Danny juures. Kuni keskpäevani andsime veel palehigis värvirullidele valu. Viimased parandused tehtud ja juba oligi aeg pakkima asuda. Sel korral pidime end ületama, sest edaspidi oli vaja ka papsile autos ruumi tekitada. Viimase asjana tõmbasime oma suure rohelise madratsi kõvasti katuseraamile kinni ja Sällile hääled sisse ning olimegi jälle teel!

Teel Brisbane'i tegime vahepeatuse Austraalia kuulsaimas pagarikojas "Old Fernvale Bakery", kõrgel maja kohal rippus silt "2016. aasta võitja 10 kategoorias". See poli uskumatu, kuidas olematus kolkakülas käib kogu sagimine pagarikoja ümber, mõlemal pool teed seisi kümnete viisi autosid ja inimesi rohkem kui jõulude eel Tartu Lõunakeskuses. Koht ise polnud kõige nooblim ja sisse astudes just liiga ruumi polnud, kuid maiustuste ja soolaste pirukate valik oli pöörane. Sajast erinevast veisesordist oli tehtud muretaignasse mässitud pirukakesi. Otsustusvõimetult näitasin järjest näpuga soovitud koogikeste peale ja juba mõned minutid hiljem istusime Tommiga pargipingil, et heal maitsta lasta. Rabarberi-õuna-muretaignakorvike oli mu vaieldamatu lemmik ja ega teisedki hõrgutised kehvemad olnud, ainsana oli kehv enesetunne, sest magusahunnik mis minutitega sisse sai aetud ei jäänud kindlasti alla liitrise kokapudeli suhkrudoosile.

Läkiva südamega sõitsime Brisbane'i poole edasi, tundsin kuidas ärevus minus kasvas, sest sellest oli ikkagi seitse kuud möödas, kui viimati isa nägin. Lisaks selle võis viimaks meie kauaoodatud puhkus alata!

Lennujaamast mõneteist minuti kaugusel Paddingtonis ootas meid öömaja. Ei, enam ma ei leppinud suvaliste bäkkerite urgastega, kus sul öö eest röövitakse mitukümmend taala ja lemmikuteks saad purakad Huntsmanid. See oli päris maja, mille broneerisin AirBnb kaudu, hind oli 75 taala nägu kahe öö eest, mis tundus igati mõistlik. Äärelinn ise oli kena, justkui tihedalt asustatud Lõuna-Eesti kuppelmaastik koos palmide ja väikemajadega.

Isa lennuk pidi saabuma 22.15 ja kõikide arvutuste kohaselt (pagasikontrollid ning kõik muu) oli mõistlik aeg paps peale korjata tunnike enne südaööd. Elevus aga ei lasknud oodata ja nõnda moosisin Tommi meid varem lennujaama parklasse viima, mis sest et iga 15 minutiga läks hind kuupi. Just kui olime autost välja saanud helises mu telefon ta toru otsas küsis hääl: "Ma siin, kus sina?". Hakkasin metsiku kiirusega jooksma justkui sõltuks kehalise kasvatuse kursuse hinne saadud tulemusest. Teisel korrusel taksoparklas silmasin kaugel tuttavat kogu ja jalad üha kogusid kiirust. Mõni sekund hiljem viskusin isale kaela ja hoidsin nii kõvasti kinni, et kätel hakkas valus, karjusin täiest jõust "issi" ning keeldusin lahti laskmast.

Rõõmupisaraid pühkides suundusime kiiresti auto juurde, et võimalikult väikese tasu eest minema sõita. Hoidsin ikka veel isal käest kinni ja kõndisime nagu ennemuiste - isa ja ta väike tüdruk.