Kodu keset linna

meie kodu keset linna

Õhtuhämaruses jõudsime läbi Gold Coasti kõrghoonete üha lähemale rannikule ja hämminguirve näol venis ikka laiemaks ning laiemaks. ”Kas tõesti võib siin mõni kämpakoht olla ja kui ongi, siis kas ka rahakoti sõbralik?” Just nii, otse laiuva ookena vastas tervitas meid kämpaplats, küll siiski karavanipark, kus ainult elektriga varustatud kohad, kuid öö eest 45 taala ei tundunud tol hetkel liiga. Ikkagi esimene õhtu ju!

Kuna päike loojub meie kandis küllaltki kiirelt ja varakult, seda nii juba kuue ajal, siis on meie unerütm võrdlemisi vanuritele kohane, üheksast tuttu, seitsmest-kaheksast üles. Nii ka tol hommikul. Laksuva ookeanisumina taustal pakkisime oma telkla kokku ja hakkasime edaspidist plaani välja mõtlema. Tommi ainsaks nõudeks oli, et ilma spinninguta ei suundu ta kuskile. Hüva. Guugeldasin lähimaid kalapoode ja kui hakkasime väljavalitud poe poole sõitma, siis peagi tuli juba silt, mis tervitas meid New South Walesi osariiki. Tuus teema, käime silkame korra kõrvalosariiki kalatarvete järele. Või siiski mitte. Nimelt kohale jõudes laius uksel suur silt, et nemad riiklikel pühadel tööd ei tee. Paganama kuninganna sünnipäev, mida justisti siin osariigis võetakse vaba päevana, kuid Queenslandis mitte. Murphy seadus ikka. Trippisime siis tagasi Queenslandi ja leidsime Gold Coastilt teise pasliku kalapoe.

Gold Coast

Valik võttis pehmelt öeldes silme eest kirjuks ja ega mõtteseisund asja kergemaks teinud. Tegelikult me ju ei teadnud mida me püüdma läheme ja millega seda püüdma peaks. Aga olgu. Jäin vanade liistude juurde, veidi üle kahe meetri ritv, kestab kuskil 8-10 kilost, 15 kilo kestev nöör, tross ja mõned Vibraxi superkeerutajad. Igaks juhuks paar imelikku lanti ka, süsimust uppuja ning heleroosa sillerdav kalmaari meenutav metalllant.

Tommi valis hulga pikema ridva lisaks lantidele ka põhjaka süsteemi ja kõik vajaliku unna ehitamiseks. Olimegi valmis elamusteks!

Kuhu edasi? Kusagile kus vett ja tasuta ööbimine. Guugel vana ebajumal sel korral väga edukaks vastete andmisel ei osutunud, sestap tõmbasin rakenduse nimega WikiCamps. 21 päevaks antakse tasuta ja esialgu tundus täitsa pädev abimees olevat. Kuskil 3tunnise sõidu kaugusel meist oli Russell Island. Väike saareke siinsamas Gold Coasti külje all. Kust lootsime järgnevate päevade jooksul igalt küljelt palju kala püüda. Tommi andis muudkui Sällile valu ja vaevalt enne loodetud suure silla ületamist sõnas kuri GPSi tädi monotoonselt:”Sõitke praamile!”

”Oot, kuidas palun?!” olime mõlemad hämmingus, kui avastasime end seisvat kai ees, kus ootejärjekorras seisis üks nukker päevi näinud punane sedaan. Sees istumas hallipäine papi. Kuna infoputka oli kinni, siis tõttasime just temalt abi küsima. Punetava näonahaga mees astus autost koputuse peale välja ja kukkus abivalmilt seletama. Nimelt olime kõik just praamist maha jäänud, kuid peagi tulevat uus, kuhu ta nõustus meid hea meelega peale aitama, sest kuigi enamasti peab esmalt tegema broneeringu, siis argipäeviti võib hea rääkimisega ka nii muidu peale saada. Peagi tuligi praam, kuid siis selgus õudus, pilet meie sihtpunktiks osutunud saarele maksis 118 taala! Isver! Ei, aitäh! Praamimees soovitas meil sõita järgmisesse sadamasse, kust saab hoopis paremale saarele, Stradbroke’ile, hoopis parema hinna eest.

Kuna mu kõht korises juba nagu lapse kaotanud gorillaemmel, siis põikasime kõrvalparklasse, et plaani edasi mõelda ja miskit hamba alla saada. Vaid mõne minutiga seadis mu isiklik mästersheff kokanurga üles ja loetud sekundiga vintsutasin muna peekoniga nii, et silm ka ei pilkunud. Nii hea on ikka matkata, Tommi teeb süüa ja mina olen muidulohe.

Hetkel, mil olime juba veendunud, et Clevelandist sõidame praamiga Stradbroke’ile, komistasime järjekordse komistuskivi taha. Praam väljunuks alles järgneval hommikul kell 5.30, ehk alles 10 tunni pärast. Olime juba peaagu alla vandumas ja nõus selle öö parklas veetma, kui äkki masendunult küpsiseid krõbistades tärkas uus plaan. Tõmbasin küpsisepuru lõualt ning tutvustasin Tommile uut võimalikku sihtpunkti – Bribie Island, täitsa maismaaga ühenduses, ei mingit praami, ei mingit ootamist. Mõeldud – tehtud! Lootus ju oli, et kolmas kord ikka näkkab. Enam hullemaks ju ei saanud minna. Või sai? Võileib, hihi.

Pilkases pimeduses kohatise sajuga uhasime lõpuks mandrit ja saart ühendaval sillal, kuid ikka veel ei pääsenud saarele. Lauskontroll, politseinikud tegid öist puhumisreidi. Tommi keris akna rahulikult alla, samal ajal mul süda värisemas kui haavaleht. Viimase söögi ajal võttis ta ju ühe õlu! Ma tean küll, et siinmail on väike joove lubatud, aga mis siis, kui Tommi on sellest üle? Ekspresslennukiga Eesti tagasi, ”täiuslik” lõpp ”täiuslikule” päevale.

Akna tagant vaatas meile aga vastu noor ja naeratav naispolitseinik. Palus Tommilt esmalt lube näha. Tommi ulatas talle vana hea roosaka plastiku, mida naine silmitses mõne hetke punnis silmadega ja itsitades ulatas selle siis tagasi sõnadega: ”Don’t even know what this is, but okay!”. Seejärel küsis naine kas Tom on täna alkoholi tarbinud ja jaatavale vastusele päris ta edasi, et millal oli viimane jook. Puhkus Tommi mis puhkus, kuid masin röökima ei hakanud ja juba sekund hiljem soovis politsenik meil head teed minna.

Koukisin siis südame saapasäärest ja hingasin kergendatult. Kas tõesti võis juhtuda, et ikkagi jõuame kusagile ja ei peagi autos magama? No offence, Sälli. Väsimus vajutas üha enam silmi kinni, kui viimaks jõudsime suure rohelise sildini ”Bribie Island National Park”. Lugesime siis innukalt suure infotahvli läbi ja selgus, et ikka tasuta lõunaid või antud juhul ööbimiskohti Aussis ikka pole. Nimelt pidi tasuma teemaksu ja ka telkimistasu. Üks kahes on ikka parem kui mitte midagi ning nii tasusime vaid teemaksu, mis nädalaks oli 44 taala. Seadusekuulekas nagu ma olen, siis pabistasin veel pikka aega, et mis küll saab, kui pargivaht meid kontrollima satub. Tommi rahustas mind maha, haaras istme kõrvalt kirve ja astus autost välja, et 4-vedu sisse lükata. (Selgituseks: Sälli kui vanem daam, tema 4-vedu käibki nii sisse, et esmalt lülitad autos 4WD nupu peale, siis keerad esirataste südamikes olevad mutrkesed 4-veo asendisse)

Pargiteel maha sõitnud, nägime kõrval hoiatavat silti: ”Strictly 4WD access only”. Vinge! Saabki Sällit testida. Kuskil 30-40 senti sügavad rööpad laiusid keset liivasavisegust teed. Tundsin kuidas adrenaliin minus järjekordselt vallandus ja oli ühtäkki väga ärkvel. Rahunesin viimak siis, kui olime jõudnud ettenähtud telkimisplatsile. Kui välja arvata esimesel telkimisplatsil olnud üksik Toyota, siis jäi mulje, et oleme saarel ainsad puhkajad. Kuuvalguse paistel nägin kuidas meie ümber kõrgusid tohutud kummipuud ja veidi kaugemal asuvast sügavast soisest metsatihnikust kõlas veidraid metsloomade-lindude huikeid. Mul polnud vähimatki aimu, mis loomad siin elasid, kuid kiirelt sai selgeks, et ihuüksi pole me siin kohe kindlasti.