Teine jaanipäev

Üle neljakümne aasta pidi jõuluõhtul taevas paistma täiskuu. Sama erandlikult olime maakera teisel poolel, temperatuur jälle kolmekümne plusskraadi ringis ning higi leemendamas otsa ees.

Ma ei üritanudki enam jõulutunnet leida vaid leppisin, et tulemas on lihtsalt üks tore grilliõhtu. Iseenesest on äge näha ehitud palmipuid ning täispuhutud jõuluvanasid värskelt niidetud muruplatsidel. Nagu pärisjõulude paroodia, mida siinsed tõsiselt võtavad ning tavaliselt rannas pidutsedes tähistavad.

Mn ja M olid õhtuks külla kutsunud mõned sõbrad. Meie tegime oasalatit ja M-i teha jäi ahjupraad. Ühtlasi pidi Mn tooma hapukapsast ja hapukurke. Õhtu saabudes valmisid road järk-järgult ja kõht oli juba üpris punnis, kui muidu superökolt majandav türklane hakkas kotletilaadseid shi-i-shi-shid valmistama. Kuidas sa jätad söömata, ebaviisakas oleks ju.

Ehk siis jah, jõuluvana korstnast alla ei kukkunud. Või noh, meil ei olegi korstnat. Ega soojustust ja isegi kanalisatsioonitorud jooksevad siinmail aeg-ajalt väljaspool majaseinu. Ja jõulud ei jätnud erilist emotsiooni, pigem tekitasid nostalgiat kui midagi muud. Aga esimesel võimalusel ostame uued ujukad ja lähme siinsete tavade eeskujul randa seda kõike tagantjärele tähistama.

Seniks aga võtan sihikule uue linna ja uued farmid ning pommitan neid meie CV-dega, sest nagu ikka, siis kümnest üks ikka vastab.

Kaunist pühadeaega!