Järgmisel päeval
suundusin Victoria oaasiunelmasse tagasi värvima. Järjekordselt ei saanud ma
oma asjadega valmis, sest Lance tuli mulle pärastlõunal järele, et seejärel
koos Tommile appi suunduda Nawrasse. Kohta, kus asus Lance’i vagunist ehitatud
suvemaja.
Pärast tunniajast
sõidu olimegi Lance’i valdustes - tõsine eikellegimaa. Mööda kuumaastikku
meenutavat liivakiviteed jõudsimegi järjekordse mäe tippu, kus ootas meid
ookerpunane vagunelamu. Tommi nägi välja nagu kratt, üleni kaetud higi ja
mustusega. Isegi muidu neoonoranž Jackaroo särk ei torganud enam silma. Tööst
vaevatuna istus ta lävepakul ning Lance palus tal lõpetada, et saaksime
grillimisega alustada.
Veetsime õhtu
süües-juues ja rääkides nii Austraalia ajaloost kui ka Eesti kultuuri
eripärasustest. Selgus, et kaevanduste hiilgeajad siinmail on möödas ning
üleüldine maailmakrahh ei jätnud puudutamata ka kängurumaad. Ühtlasi olevat
ainus sõjaline ilming Austraalia pinnal olnud see, kui Jaapan pommitas teise
maailma sõja ajal Darwinit.

Ärkasime unistena
ning pärast kiiret hommikusööki jäi üle lõpetada remont vagunmaja köögis. Tommi
ladus innukalt parketti maha, mina samal ajal puhastasin ”uut” köögimööblit,
mis Lance oli kusagilt leidnud. Päike kõrvetas nii innukalt, et iga liigutus
röövis liitri higi. Pärast kella kolme olime lõpetamas ning asusime asju pakkima.
Olin nii õnnelik, et saime siit pärapõrgust tulema. Ma tõtt-öelda ei saanud
selle koha ilust aru, aga eks see olegi vaataja silmades.
Oma suurepärase
Toyota minikaubikuga ”kihutasime” tagasi Dapto poole. Iga mäkketõus oli nagu võitlus
viimse hingetõmbe eest. Vaevu-vaevu saime juba piirkiiruse kätte, kui jälle
tuli uus mägi ja mitte mingi suvaline Lõuna-Eesti kuppel, vaid ikka korralik
mägi. Paitasime jälle autot ning lootsime parimat.
Tööpäeva lõpuks
jõudsime tagasi palmifarmi. See pidi olema meie viimane öö sealses karavanis.
No comments:
Post a Comment