Friday, December 18, 2015

Liiter higi

Järgmisel päeval suundusin Victoria oaasiunelmasse tagasi värvima. Järjekordselt ei saanud ma oma asjadega valmis, sest Lance tuli mulle pärastlõunal järele, et seejärel koos Tommile appi suunduda Nawrasse. Kohta, kus asus Lance’i vagunist ehitatud suvemaja.

Pärast tunniajast sõidu olimegi Lance’i valdustes - tõsine eikellegimaa. Mööda kuumaastikku meenutavat liivakiviteed jõudsimegi järjekordse mäe tippu, kus ootas meid ookerpunane vagunelamu. Tommi nägi välja nagu kratt, üleni kaetud higi ja mustusega. Isegi muidu neoonoranž Jackaroo särk ei torganud enam silma. Tööst vaevatuna istus ta lävepakul ning Lance palus tal lõpetada, et saaksime grillimisega alustada.

Veetsime õhtu süües-juues ja rääkides nii Austraalia ajaloost kui ka Eesti kultuuri eripärasustest. Selgus, et kaevanduste hiilgeajad siinmail on möödas ning üleüldine maailmakrahh ei jätnud puudutamata ka kängurumaad. Ühtlasi olevat ainus sõjaline ilming Austraalia pinnal olnud see, kui Jaapan pommitas teise maailma sõja ajal Darwinit.

Muidugi ei puudunud ka siinsest kodust lemmikloom. Siiani suurim Hunstman, mida olin näinud. Nüüd juba korraliku mehe kämbla suurune. Õnneks tänud korralikule eeltrennile suutsin temaga katusealust jagada, kuid järjekordselt tõmbasin magamiskoti suu hoolimata troopilisest kuumusest võimalikult kokku.

Ärkasime unistena ning pärast kiiret hommikusööki jäi üle lõpetada remont vagunmaja köögis. Tommi ladus innukalt parketti maha, mina samal ajal puhastasin ”uut” köögimööblit, mis Lance oli kusagilt leidnud. Päike kõrvetas nii innukalt, et iga liigutus röövis liitri higi. Pärast kella kolme olime lõpetamas ning asusime asju pakkima. Olin nii õnnelik, et saime siit pärapõrgust tulema. Ma tõtt-öelda ei saanud selle koha ilust aru, aga eks see olegi vaataja silmades.

Oma suurepärase Toyota minikaubikuga ”kihutasime” tagasi Dapto poole. Iga mäkketõus oli nagu võitlus viimse hingetõmbe eest. Vaevu-vaevu saime juba piirkiiruse kätte, kui jälle tuli uus mägi ja mitte mingi suvaline Lõuna-Eesti kuppel, vaid ikka korralik mägi. Paitasime jälle autot ning lootsime parimat.


Tööpäeva lõpuks jõudsime tagasi palmifarmi. See pidi olema meie viimane öö sealses karavanis.

No comments:

Post a Comment