Kadunud kassid

Kuigi pühad olid kohe-kohe kohal. Ei pannud mind isegi Parramatta keskuse jõulutaat eriti jõuluselt tundma. Ma ei teadnud, kas viga oli lumepuuduses, 40kraadises temperatuuris või lähedaste teisel pool maakera olemises, kuid Tommiga jõulukinke ostes tundus, et tegemist on pigem kahtlase jaanipäevaga, kus millegi tõttu lisaks grillimisele vahetatakse kinke.

Kahekesi arutasime Tommiga, et ei kujuta ette kuivõrd pilves peab keskuse jõulutaat olema, kes juba enne meie lahkumist lasi kõikidel väänikutel süles istuda ning tegi seda endiselt naeratus näol.

Olin otsutanud, et oma esimese suvesünnipäeva võtan vastu kleit seljas ja palmi all. Niisiis sealsamas Westfieldi kaubanduskeskuses tegi Tommi mulle sümboolselt kingituseks kleidi ja mina talle pardlikomplekti.

Ja juba oligi kolmapäev. Ma ei tea kas „hea“ karma või mis iganes, aga esimene kingitus oli migreen. Muidugi oli Ibumetin otsas ja ka kogu maailma mandlite söömine ei aidanud mind enam. Ühtlasi oli ilm kergelt sombune, nii et ei saanudki kleiti selga panna.

Sealjuures avastasime, et internetis ei saa samal päeval pileteid loomaaeda osta ning loodetud sääst netipiletidelt jäi ära. Olin juba valmis kõigest loobuma ja tubase päeva tegema. Õnneks Tommi ikka veenis mind minema ning pärast paaritunnist rongi-bussisõitu olimegi Taronga loomaaias. Peavalu hakkas vaikselt järele andma ning päev tundus juba lootustandvam.

Sulgemiseni oli kolm tundi, võrdlemisi tempokal sammul suundusime reptiiliaeda. Tahtsin näha kõikvõimalikke ohtlikke loomi, mida järgneval aastal Austraalia reisi ajal kohata võime. Roheline volask lebaski kännujuurel ning kõrval vees ulpis teine. Hellitaval kutsutakse teda „Saltie’ks“ ehk siis siinsete soolaste vete suurim krokodill. Tema nägemiseks peab kõvasti ülesse reisima ning siis juba hoolega ette vaatama, sest erinevalt suurest valgest haist, kes aeg-ajalt kogemata inimesi sööb, oleme meie toredad humanoidid täitsa kroku menüüs. Aga see isend siin oli üpriski kurb ja loid. Ilmselt inimliha polnud ta kunagi saanud, kui siis ainult unenägudes.

Teine meeldejääv isend oli Inland Taipan, siinne keskmaal asuv maailma mürgseim madu. Ülimalt agressiivne ning võimeline läbima (ei tea kas hüpates, lennastes või mis iganes meetodil) sekundiga üheksa meetrit. Vush, ruttu edasi, lõpuks leidsin lemmiku, kelle võtaks iga hetk Eesti kaasa. Ei, mitte koaala, ikka sisaliku, selline must ja suurte silmadega Darwin cave gecko. Tal olevat nahal miljonid väiksed karvakesed, mille abil suudab ta end ükskõik mis pinnale „liimida“.

Liikudes puuri juurest puuri juurde plaanisin juba öist reidi, et kõik loomad vabastada. Aga liiga kauaks ei tasu mõttesse jääda, sest liiklus on siin tihe. Mõni hetk tagasi puuris nähtud sisaliku suured kaashõimalsed silkasid täiesti ettehoiatamatult jalgade eest-vahelt nii kuis juhtus. Samal ajal passis papagoide puuri otsas ülesöönud paabulind. Ei tea kas peitis end loomaaiakasvatajate eest või puhkas niisama jalga.

Järgmine hetk sisenesime ise puuri, väike kruusarada kulges troopiliste lindude aias, kus igal sammul võis näha uut seninägematut neoontoonides sulelist. Häälitsused mitu detsibelli kõrgemad kui tavapärastel kodumaistel siristajatel. Ühtlasi meenutavad siinsed linnulaulud oma häälitsustega pigem järgnevaid helisid: kiimas isane kass, kurja naeruga beebi, lendsiga (kakaduu), kiirabialarm ja nii edasi. Kõige meeldejäävam oli tavalisest papagoist umbes neli korda suurem kakaduu, üleni must, ainult sabas mõned neoonkollased suled.

Suurt kassi me küll ei näinud, sest uue tiigri pärast oli kogu kassimaailm renoveerimisel, kuid see eest oli ikkagi väga huvitav päev. Kolme tunniga jõudsime loomaaiale ringi peale teha ning tagasi kesklinna sõitsime praamiga. Maabusime ooperimaja kõrval ning olime tagasi Circular Quay rongijaama juures. Siin olime olnud ka pea neli nädalat tagasi, kui saabusime Sydneysse.

Nagu sünnipäeval ikka, siis sain vabalt valida mida süüa tahan. Muidu üleüldiselt on meil rämpstoidupäev reedeti, aga eks siin jõulu ajal tuleb nagunii üks ülesöömise nädal, nii et miks mitte alustada juba nüüd. Otsisime Google’ist lähimat pitsarestorani ning pooleteist kilomeetri kaugusel tunduski olevat sobiv koht. 

Navigaatori järgi kõndimine oli suhteliselt keeruline, sest lisaks olematule netile paistab, et siin pole ka sateliitidega kõige paremini. Aga kuidagi jõudsime ikkagi kohale. Pisikeses kõrvaltänavas vaatas vastu puna-valge-rohelise ääristusega väike vihmakate. Ja muidugi oli koht juba suletud. Tore lugu. Soostusin McDonaldsisse minema, kuigi see mõte mulle üldse ei meeldinud.

Õnneks jäi tee peale kõigile tuttav Vapiano. Sain oma pitsa ja Tasmaania siidri koos kodumaiste pääsukestega, kuid paratamatult hakkasid mõtted keerlema varasemate sünnipäevade ümber, kus oli palju sõpru ja terve pere. Aga eks igal asjal ole oma hind. See on nüüd see superemotsionaalne koht, mida ma ei hakka sõnadesse panema, küll aga soovitan kalli teha oma kõige parematele.

Küll ma ühel päeval teen parimatele piletid välja ja siis teeme korraliku palmipeo detsembripäikse all.