Salahabe jõulupeol

Teisipäev möödus jällegi taimeviles, kuid alles kolmapäeval sain täies hiilguses särada. Nimelt kutsus Lance’i pruut Victoria mind enda poole, et ma tal värvimistöid teeks. Victoria elas Kiamas, täielik turistilinnake kohe mere ääres. Muidugi asus Vici maja kõige kõrgema mäe tipus, nii et kogu linn, rannajoon ja meri jäi unistuste maja mademeile.

”It’s my oasis,” kutsus Vici hellitavalt oma majakest. Lisaks kahekordsele häärberile oli maja taga tõeline troopikaaed. Kuum õhk muutis õitemere lõhna eriti intensiivseks ning meenutas parfümeeriapoekese lävel seismist. Kuskil 100 ruutu suurt aiakest ääristasid palmipuud koos rododendronilaadsete suureõieliste põõsastega. Puidust vanad raudteeliiprid moodustasid kena veranda ning väike rajake jooksis läbi troopikaaia. Veesilma kõrval kandis täies hiilguses sidrunipuu veel oma viimaseid õisi ning juba kiskus mõni varasem vili pisut kollakaks.

Terve päeva sain mängida pintslite ja eklusiivsete värvidega. Lisaks akna- ja ukseraamidele oli plaanis värvida kapiuksi efektvärvidega, et need sulanduksid maja üleüldisesse euroopalikku antiiksesse interjööri. Selleni ma kahjuks ei jõudnud, sest õhtuks oli planeeritud Lance’i farmi jõulupidu. Sõitsime Viciga tagasi Daptosse. Tee peal jutustas Victoria oma eluloo ning nii unustas ta kolmel korral kiirtee pealt maha pöörata. Jõudsime napilt õigeks ajaks.

Veel kümmekond aastat tagasi kuulus Victoriale siin samas mägedes hobusefarm. Majandades pea kuuekümnepealist karja möödusid aastad töövile all. Kujutasin ette milline iludus ta oma kõrgete põsesarnade ja siniste silmadega omal ajal olla võis. Kuid elu ei olnud lihtne, pärast esimest abielu naitus Victoria väga rutakalt ning sidus end eneselegi teadmata paranoilise skisofreenikuga. Alles pärast katastroofilise abielu lõppu avastas Vici, et maja oli lutikatega varustatud ning nii oli tema teine pool aastaid kogu maja ja ka telefonikõnesid pealt kuulanud. Hinge ravimise eesmärgiga müüs majanduslanguse aastail Vici oma farmi maha ning läks maailma avastama.

Pidu itaaliapärases restoranis kulges vaikselt. Tutvusime Willi sitsiillannast naisega ning saime teada, et Bret ja Jim on eri hõimudest pärit aborigeenid. Kui Bret on lihtsalt tore ja aus mees ning räägib alati kõik ära, mis meelel. Siis Jim, kellega kohtusime, jättis väga veidra mulje. Info jõudis temani justkui aegluubis. Tutvudes vahetasime nimesid ning mina jäingi kõikidest pingutustest hoolimata tema jaoks Alanaks. Nagu vana inimene korrutas ta meile pidevalt, et kui apokalüpsis peaks tulema, siis tema teab, kuidas keset Austraalia tühermaad vett leida, sest vanaisad on teda õpetanud. Ainus naerupahvakas tuli esile siis, kui tugevasti habetunud Jim näitas meile oma salahabet. Hilfigeri triiksärgi kaelusest tõstis ta habeme alt välja veel neli poolemeetripikkust habemepatsikest. Seda olla ta kasvatanud viimased kuus aastat ning näha oli, kuidas ta enda karvade üle uhkust tundis.

Tundsin juba kuidas kõht oli nii täis, et võinuks eesli sünnitada ning uni vajus vägisi silmi. Õnneks viskas Victoria meid tagasi karavani juurde. Läbi pimeduse kõndisime karavani juurde ning jalgu trampides kõndisin järjekordselt terassile, et meie punakõhulist madu kojusaabumisest teavitada..