Kuuldemäng

Pisarad pressisid vägisi silmi ja ma ei suutnud nähtut uskuda. Kas see ongi kõik? Selle pärast me siia jäimegi? Ilmset trotsides vajusin sinna samasse maha ja ei püüdnudki enam ümbruskonnas toimuvat haarata...

Aga nüüd mitmed tunnid tagasi, selle sama päeva hommikusse. Aasta viimse päeva hommik. Äratuskõne saime härra Zeigrilt ning kuna kell oli napilt üheksa läbi, siis hakkasin juba veidi pabistama, et kas ikka jaksan uusaastaöö ära oodata.

Mõned tunnid hiljem parkiski meie sissesõiduteele kuldne Falcon ja välja astus ammu igatsetud sõber. Tommi üks parimaid ilmselt. Kallid vahetatud ja juba võis alata ”kohe näha, et vanad sõbrad trash talkimine”, ma ei kujuta ette, mis selliste kõnemaneeride all tegelikult mõeldakse, aga ilmselt midagi ”ma igatsesin sind ka, kuidas sul läheb, kõik ikka hästi?” stiilis.

Püüdsime õhtuseid plaane välja mõelda, kuid peale paari Zeigri sõbra külastamist me kaugemale ei jõudnudki. Enne pidime muidugi Parramattalt läbi käima, et ikka veel meie Aasia suburbist viimast võtta.

Hea ja paremaga suundusime üle linna Zeigri sõpru külastama. Pärast paari tupikut ja ümber bloki triirutamis olimegi kohal. Seal väikses majas ootasid meid Andre ja Kätlin. Tore noorpaar, kes olid alguses aastaks siia tulnud, kuid nüüd juba mitmendat aastat siin.

Kokteilide saatel ootasime kuniks juba hommikul kella viiest ärkvel olnud Zeigrist jälle inimene sai. Viigipüksid jalga ja triiksärk selga ning valmis ta oligi. Tema graafiliste ornamentidega triiksärgi varrukat ehtis metallist väikse peopesa suurune kell, mis helkis vastu valgust, kui ta veel viimast korda vastvalminud soengut peeglist silmitses.

Rongiga suundusime üheskoos kesklinnale lähemale. Kusagil elas mingi mees nimega Adis, kellele Zeiger sünnipäevaks Dom Perigioni ostis. Tähtis mees ilmselt. Ja nagu lubatud, siis saimegi suitsukala süüa, mitte küll latikat, aga lõhe sobis ka hästi.

Pärast kiiret kõhutäit oli aga kell juba kümme ning seadsime Tommiga kahekesi sammud kesklinna poole. Sydney sadamas ja selle ümbruskonnas toimuvat peamine rakettide laskmine. Üks maailma parimaid ilutulestikke.

Kiirel sammul tulime rongilt maha ning üritasime saada esimesel päeval külastatud Royal Gardenisse, aga mida lähemale jõudsime, seda enam olid tänavad suurte oranžide tõkisaedadega kinni löödud ning mõlemal poolel patrullisid mornide nägudega politseinikud. Igal sammul müksas keegi mind õlga või makku ning paratamatult hakkasin väsima, sest üha selgemaks sai, et me ei jõua kuhugi. Teadsin juba hommikul, kui me M-i pakutud plaani minna Rock Cafesse vastu ei võtnud, et me kusagil nii lõpetame, kuid kui aus olla, siis sinnani oli veel lootus püsinud, et äkki veab.

Nii me siis olimegi õlg-õla kõrval veel tuhandete kesköisete pidutsejatega keset Sydney metropoli tänavat, võrdlemisi sadama ja ilutulestiku lähedal, kuid samas nii kaugel – liiga kaugel. Nägin kuidas valitud inimesed pääsesid läbi oranžide aedade ning istusin nördinult maha. Ja kuuldemäng võis alata ning rahvas möirgas joovastuses.

Ma ei saanud aru küll mille üle. Ilmselt nad oskasid antud olukorda positiivsemalt võtta ning isegi siis, kui ainsa rakettide nägemisava sildade vahel varjas järjekordne rong, siis kiljus rahvas veelgi valjemalt.

Aga õnneks on alati järelevaatamise võimalus.

Samal ajal jooksis kõrgel raudteesillal paar inimest, kes vibutasid korraks sõrmedega ”peace” ja jooksid siis tuhatnelja edasi. Kohe sai arusaadavaks ka jooksmise põhjus, neile järgnesid neoonevestides korralvalvurid, kes nii rahumeelsed ei tundunud olevat.

Pärast veerandtunni möödumist oligi kõik läbi. Tänavasulud kadusid järk-järgult doominoklotsidena 

ning rahvamass voolas nagu jõgi pärast tammi õhkamist tagasi oma kohale. Nende tuhandete hulgas ummistus aga Centrali rongijaam ning olime sunnitud veelgi kõmpima. Jõudsime Town Halli ja üritasime leida rongi, mis suunduks Eastwoodi, kuid kõikide jõudude kiuste sellist tol ööl ei väljunud.

Lootsime paremale õnnele Centralist ja sestap sõitsimegi sinna tagasi. Järjekordselt polnud fortuuna meiega ja seetõttu pidime sõitma hoopiski Parramattale. Asjaolude kiuste ei väljunud sealt ühtegi bussi. Istusime trepile maha ja silmitsesime kuskil kolmekümment inimest, kes kõik ootasid taksopeatuses.

Lõpetasin viimaks jonnimise ja soostusin Tommiga taksosse istuma ning meel muutus päris heaks tegelikult. Uue aasta esimese päeva tippsündmuseks oli jõudmine meie mõnusale õhkmadratsile pärast kolme ja pooletunnist seiklust.