Segasummasuvila.

Joe hoiatas meid juba ette, et nende maja pole kõige paremas korras. Aga kui sul pole katust pea kohal, ei ole ka põhjust kellelegi ega millelegi käega löömiseks. Tatsasime Church streetil edasi ja otsisime kõige räbalamat maja numbriga 68.

Lääpas palmipuu all paistis pisike veranda ja uks oli kinni. Õnneks mainis Joe oma kirjas, et ka siis, kui kedagi kodus ei ole, võime lahkesti edasi astuda. Tommi koputas uksele. Mõne hetke pärast ilmus lävele üle kahe meetri pikk hilistes 20ndates noormees. Pika pruunid lokid ulatusid Joel peaaegu õlgadeni ning oma määrdunud dressipükstes kutsus ta meid edasi.

Irooniline - kas pole?

Esialgu pidas ta Tomi Jassiks, mingiks teiseks poisiks, kes pidi neile sisse kolima. Pärast mõningast selgitustööd näitas ta meile elamist ja meie voodit. Köögis olid igal nurgal määrdunud nõud ja söögijäänused. Tagahoovis savutaime kõrval seisis kurblik tennis, mis ilmselgelt oli jäänud sinna päikest vaatama liiga kauaks. Verandal oli suur sinine pleekinud ning kaarjaks kuivanud pinksilaud, mille peal leisis potialusel tennise paariline. Pinksilaua külgedel oli neli sohvat, kõik eri moe ja välimusega.

Joe istus maha nahksohvale ning hakkas savust jointi rullima. Päris samal ajal kust me pärit oleme ning kuidas meil senini läinud oleme. Tommi pakkus talle kosjana õllet, kuid Joe sõnas, et on alles lõuna ning läitis samal ajal savurulli.

Joe rääkis kuidas ta õpib ülikooli matemaatikat ning öösiti käib haiglas tööl, et jalutada sealsete ratastoolipatsientidega. Peagi astus sisse Joe sõber ja ühtlasi teine majaüürnik Ryan, kes tuli just oma viimaselt tööpäevalt. Kõhn Backstreet Boysi välimusega üleni mustasse riietunud Ryan oli peagi lendamas Taisse, et seal seigelda ja kohtuda oma emaga.

Meie voodi asus avatud köögi vastas. Kõndisin voodi poole, kui järsku nägin maas huntsmani laipa. Roheline kuivand löga hoidis aga ämblikku tugevasti maa küljes, kui Tommi seda ära üritas visata. Panin matkakoti voodi kõrvale ning püüdsime voodi vabastada pikutamiseks. Panime voodil lebanud kaameravarustuse sealsamas seisnud katkisele pesumasinale.

Maja ei olnud lihtsalt segamini, vaid ikka kohutavalt räpane. Kõndides tundsin kuidas põrand kleepis igal sammul ning vaatasin huvi pärast oma tallaaluseid, mis olid hoolimata hommikusest pesus käimisest juba jälle süsimustad. Nägin praokil uksest vetsu, kus põrandaplaatidel vedelesid räpased bokserid, magamiskott ja kõige all mingit sorti valge kuivanud ollus. Keegi oli vist pesuvahendit pesumasinast mööda kallanud ja siis viimase kasutamisest igaveseks loobunud.

Tõsine tahtmine oli kummiülikond selga lükata ning kõik ära koristada. Kuid tundus kuidagi kohatu võõras paigas esimese asjana mopiga ringi tuuseldama hakata. Teisalt oli jõle olla, sest ei julgenud midagi puudutada ega kusagile astuda. Õnneks suundusime peagi neljakesi randa.

Joe kõndis paljajalu, mõni ime, et ta ei pane tähele kuidas majapõrand kleebib. Ilmselt on siinses päikseküllases linnas asfalti peal kõndimisest ta tallad igasuguse tundlikkuse kaotanud. Aga rannas oli kena, kui välja arvata mõne kilomeetri kauguselt paistev metallitehas, mis mattus tööstustolmu sisse niivõrd, et näha olid vaid mõned korstnalõõrid, millest lõõmas tuld.

Joe ja Ryan jooksid peagi lainetesse. Käisin ka varvastega vett katsumas, kuid veetemperatuur polnud just eriti kütkestav. Võibolla oli lihtsalt viga selles, et üleüldine temperatuur väljas oli lihtsalt keha liiga kuumaks kütnud ja nii tunduski vesi nagu jäämeri. Tegelikult oli rahvast vees palju. Harjumatu oli vaadata, kuidas mitmemeetrikõrgused valgete mütsidega ehitud lained tantsisid kõigest mõne meetri kaugusel rannajoonest. Surfarid ja ujujad nende vahel. Mitmed üritasid lainetest läbi murda, kuid tulutult. Mõned osavamad sukeldusid vahetult enne lainet ning pääsesid tasapisi kaugemale rannajoonest. Silmasin ka meie uut sõpra Joed, kes tänu oma lipumasti pikkusele lihtsalt seisis lainele vastu ning jäi püsti nagu laevamast tormisel merel.

Paari tunni pärast olime segasummasuvilas tagasi ning Ryan läks poodi, et oma bon voyage peo jaoks süüa tuua. Känguru grillimine olevat plaanis. Joe küsis Ryanilt, et kas raatsid seda osta ning Ryan vastas, et muidugi mitte. Ma ei tea kuidas, kuid mõne aja möödudes oli meie grillil kena tükk känguruliha. Puud grilli jaoks tõime me muideks tagasiteel rannast, tuules murdunud oksad osutusid kasulikuks hakkeks.

Känguru maitses veidikene pardi moodi, seda pigem struktuurilt kui maitselt endalt, sest üleüldiselt tundus see pigem lihtsalt selline puine ja vesine lihalaadne ollus. Õnneks keetis Ryan sellele lihale vürtsise tomatikastme otsa, nii et lihamaitset enam tšilli kõrval tunda polnudki. Varsti ei tundnud enam keelt ka, sestap käiski Tommi vahepeal vaikselt vetsus oma kausiga ning naasis tühja nõuga.

Söögi ajaks olid kohale tulnud ka mitmed teised sõbrad, kõigi nimesid ma kahjuks ei mäleta. Aga välimust küll. Poiss, kutsume teda Bobiks, nägi välja nagu smurfinukk, hästi kõhna ja lillakate puhvis juustega. Oskas nii mõndagi, hiljem näiteks mängis klaveril paar kena pala. Teine poiss, näiteks Ken, oli rasvapats, selline lühike tore suurte silmadega poiss, kes teadis väga palju filmidest. Välimuselt nagu noor Bill Bailey. Ja surfipoiss Jack, kes oli selline ilmselge ehe oma tüdrusõbrale Kaylale, sest oma tarkusega ta just ei hiilanud. Viimaks veel gootitšikk Ebony, kes oma „veetlevat“ ujujarinda eksponeeris terve õhtu jooksul läbipaistavast topist.

Kuid õhtu ise oli muhe. Kirjumast kirjumas seltskonnas pole ma veel kunagi varem istunud. Mängisime pinksi, space shooti, celebrity’t ja muid sõnaarvamismänge. Eriti koomiline oli vaadata kuidas muidu pisut popsus-joobes Ryan püüdis ära arvata kes ta on, kusjuures kaasvõistleja oli ta ristinud Yodaks. Üllatavalt palju sarnasust viimasega tuli Ryanil oma aeglases olekus esile ning nii teenis ta sellega palju naerupahvakuid.

Õhtu saabudes ilmusid välja ka tikutopsisuurused matsakad prussakad. Silmitsesin mingi hetk veranda põrandat ja nägin kuidas vilgas elu käis. Selge, jalgu ma enam maas ei hoia ning loodan, et valitud diivanil, kus istun, ei tule ühtegi prussakat. Väsimuse süvenedes suundusin tuppa. Ka siin oli neid igal pool. Palusin Tommilt, et ta voodimademel olnud prussaka eemaldaks. Sel ööl magasime magamiskotis, kõik lukud-nöörid kokku tõmmatud ning lisaks hoidsin kõigi kahekümne küünega Tommist kinni ja lootsin, et tema odöör peletab nüüd juba lisaks ämblikele-madudele ka prussakaid.