Koduloomad ja beebipalmid

Sellise tibu idandamine võtab aega 9 kuud.

Päevad farmis on kulgenud võrdlemisi tempokalt. Ärkame hommikuti poole kaheksa ajal ning poole üheksast algab tööpäev. Olen juba mitu päeva järjest saanud beebipalme puhastada. Olen nagu Karate Kid, kes tahaks kaklemist õppida, kuid peab autosid poleerima. Wax on, wax off! Ja vaatan jälle taamalt õnnetult potimasinat pealt. 

Isenesest selline lihtne protsess, Will võtab istikut eelkasvatuspottidest välja, eemaldab koledad lehed, ning Bret paneb nad nelja kaupa suuremasse potti ning siis potimasin pritsib asja mulda täis. Aga kuna me ei ole hetkel siin  ametlikult tööl, siis ei saa ma ka  ohutuspabereid täita, mis lubaksid mul potimasina taga olla.

Tommil on jällegi iga päev uus projekt, mida keevitada. Esimese keevitusülesandena sai ta teha traktorile etteotsa nö vasturaskuse, mis ei lase traktori ninal õhku tõusta. Seejärel keevitas ta mingile suurele metallkastile kõrvad, et seda saaks tõsta. Nüüd sel nädalavahetusel remondib ta sedasama potimasinat, sest selle all on suured roosteaugud.

Aga tagasi kolmapäeva. Päev oli juba läbi ja logelesin üksinda karavanis, sest mõningatel päevadel ei lase Lance mul täispäevi teha. Willi väitel polevat Lance’il piisavalt raha, et meid mõlemaid Tommiga palgal hoida. Aga mulle tundub, et pigem on Lance lihtsalt pisut juut. Ta juba on kord selline mees, kes tahab, et kõik tööd saaks aetud olemasolevate asjadega, nii näiteks peab Tommi lappima mullamasinat mingi vana auto plekiga jne. Aga see selleks. Järsku kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Lippasin verandale ja Darren ütles, et nägi red bellied black snake’i karavani alla minemas, kuid väljumas mitte. Ehk siis olgu ma ettevaatlik. Tuiskasin nagu keravälk vagunist välja ning jooksin Tommi poole.

Meie farmiköögi huntsman.

Karta on, et ei julgenud enam esmapilgul karavani naasta. Mõtlen koguaeg, et äkki ta leiab mingi viisi, kuidas karavani tulla ja siis ma pean temaga ühtäkki tõtt vahtima. Tore. Prussakatest ja ämblikest saime jagu, kuid nüüd siis maod.

Sellega lugu ei lõppenud, järgmise päeva õhtul olime Tommiga suundumas karavanist välja, jõuan just trepist alla kõndida, kui Tommi hüüab: „Madu!“

Jooksen jälle nagu Usain Bolt ja alles kaugemalt vaatan tagasi, punase kõhuga must madu jõllitabki trepimademe all. Judisen üleni ning muretsen, et ega madu Tommile kallale ei lähe. Silmapilguga vudiseb aga madu taas karavani alla ning haihtub nagu Harry Potter oma keebiga raamatukogus. Tommi jääb karavani ümber luurama lootusega näha, et kus meie uus koduloom ennast peidab.

Tundub, et siinmail ei saa kunagi koduloomi valida.