Circle of life

Kadusime hommikuvines sellest prussakamajast ning saatsin Joele meili, kus tänasin teda kõige eest. Iseenesest oli tema pool tore olla, kui ainult tal poleks olnud nii palju „koduloomi“. Kiirel kõnnakul suundusime bussijaama ning juba mõne minuti pärast saabus oodatud buss. Kõigest 20 minuti kaugusele Wollongongist jäi väike kohake nimega Dapto.

Me ei teadnud veel päris täpselt mis farmiga on tegemist, teadsime vaid seda, et Tommi ülesandeks on aidata Gregi aia tegemisel ning mina peaks aitama kedagi nimega Will. Jalutasime puukooli kõrval olevasse garaaži sisse ja hõikusime. Peagi tuli töökojast välja tugeva päevitusega kõhna meesterahvas. Selgelt päevi näinud kollase naeratusega astus ta külg ees trepist alla. Ta selgitas, et oli surfates jalad välja väänanud, kuid küll ta jälle mõne päeva pärast jalule saab. Rääkisime talle oma ülesannetest ning selgus, et tema ongi Greg, kuid kuna Lance (farmi omanikku) polnud veel kohal, siis saatis ta meid karavani, et saaksime end sisse seada.

Nii umbes minuvanune suur karavan ootas meid eaka männipuud meenutava puu all. Veranda oli ääristatud palmipuudega ning võimalik ööbimissituatsioon tundus juba lootustandvam kui vasthüljatud ase Wollongongis. Jess! Ma ei näinud sees ei ühtegi ämblikku ega prussakat. Lubasin endale, et viin koguaeg prügi ära ning ei lase ühelgi putukal majja kolida. Sest prügi ja toidujäätmed meelitavad kohale prussakad, mis omakorda meelitavad kohale ämblikud – circle of life, teate küll. Nii et mõistlik on mitte üldse seda kuradima sirkli otsa maha panna.

Poole tunni pärast nägin kaabuga onu hoovis. Ta lehvitas mulle, nii et lehvitasin vastu. Selgus, et tegemist oligi Lance’iga, ta tutvustas meile pisut ümbruskonda ning näitas mis igas kasvuhoones toimub. Ehk siis – tegemist on palmipuude kasvatusega, mõned männipuud ka, aga peamisel ikka palmid. Nii umbes kuskil seitse eelkasvatus-kasvuhoonet ja siis üks suur musta võrkkatusega kaetud korraliku jalkaplatsi suurune kasvuhoone. Sees kihvt palmidžungel. Palmid siin, palmid seal.

Aga tööpäev oli juba alanud. Mind saadeti tõmmunahalise Bretiga männihoonesse, et jõulutellimused täita ning Tommi läks sidrunipuid istutama. Seda muideks kirkaga, sest pinnas siin on niivõrd kõva, et esmalt auk, siis taim ja siis normaalne muld peale. Aga tagasi männikasvuhoonesse. Väiksed nunnud pehmeokkalised männipuud ootasid sidumist. Just, pidime panema nii puudele kui ka pottidele rohekaspunased jõululindid ümber, et nad järgmine päev edasimüüjatele saata.

Lokkis juustega 49aastane Bret on väga jutukas ja aus. Ilma ühtegi mõtet endale hoidmata rääkis ta mulle kõigest. Ühe esimese asjana mainis ta mulle, et siin kandis elavad red bellied black snake’id, kes on küll Austraalia ohtlikuimate madude topis alles kümnendal kohal, kuid tegelikult on heategijad, sest nad elimineerivad brown snake’id. Viimased on muideks ausal esikohal. Õnneks polevat Bret viimase kahe aasta jooksul siin ühtegi madu kohanud.

Juba oligi kell kümme ning läbi garaaži suundusime kontor-kööki hommikuteed jooma. Will, kes on siinne palmipealik ehk aiandusepoole kuningas ja ühtlasi ka meie boss, küsis igasugu lugusid Eesti kohta ning oli väga üllatunud, et meil mägesid pole.

Pärast hommikuteed läksin palmipuid rohima ja Tommi suundus garaaži keevitusega mängima. Nad kasvatavad siin palmipuid seemnest alates, taime tärkamine võtab aega tervelt üheksa kuud. Kaheaastased taimed, mida mina rohisin, olid nii umbes paari haruga ja kahekümne sentimeeri kõrgused. Endiselt pole ma veel teada saanud palju need suured maksavad, mida nad üle Euroopa laiali impordivad.

Pärast tööpäeva kohtusime naabrimehega, kes elab ühes rongivagunis, mida Lance talle üürib. Taolisi vaguneid on Lance’il nii umbes kuus. Pluss veel trammivagun, milles kuskil kümmenkond aastat tagasi asus veel Lance’i kontor. Ehk isenesest on viimane sisustatud väga mõnusa tumeda puidu ning punase mööbliga. Ning kui praegune tummine küüslaugu kuivatuslõhn väljav arvata, siis tegemist on endiselt veel väga noobli kohaga.

Aga tagasi naabrimehe juurde, nimeks Darren, vanust seal 40 kandis. Lõbus ja lahke ning välimuselt meenutab seda meest, kes Losti esimeses osas apelsini sõi. Ta laenas meile tolmuimejat ning otsis välja ka muud puhastusvahendid, et saaksime seisma jäänud karavani lillelõhnaliseks muuta.

Esimene päev oli aga päris väsitav olnud ning peale väikest tolmurullide kokkuajamist olime päris võhmal. „Väiksest“ paranoiast tingituna palusin Tomil teha järjekordse putukakontrolli enne, kui linade vahele pugesin. Aga õnneks oli väsimus nii suur, et isegi mõtlematud hirmud lasid sel ööl kenasti magada.