Mullapõrandalt taimeärikaks

Teise töönädala algusel mainisime Lance’ile, et lahkume tuleva nädalavahetuse alguses. Olukord hommikutee lauas pisut pingestus, Lance võttis veel ampsu röstsaia ning sõna heleda häälega: ”Hmm...,” ja oligi kõik. Will hakkas koheselt uurima, et kuhu edasi ja mis plaani haume. Tol hetkel oli aga kõik veel lahtine, kuid mainisime, et Morees on üks farm, kus saaksime oma 88 vajalikku farmipäeva ära teha.

Suundusin tagasi palmiistikute juurde ning mind valdas väike kergendustunne, sest olgem ausad. Kaks nädalat järjest täpselt sama liigutust teha, ainult selle erinevusega, et taimede suurus varieerus, on päris ammendav. Isegi kõige madalama enesehinnanguga päevadel ma tean, et olen rohkemaks suuteline. Päeva keskpaigas tuli Lance minu juurde, mõtlesin, et selge, järjekordselt ei saa ma kaheksat tundi teha. Aga õnneks selgus, et tal on hoopiski minu abi vaja.

Liikusime palmihoonest välja, otse mööda Tommi keevitusprojektist ning sisenesime vanasse rongivagunisse. Lance selgitas, et järgmisel päeval tulevat ta eksnaine oma asjadele järele ning ta kardab, et kui naine saab esimesena jaole, siis ei jää ta vanadest reliikviatest midagi alles. Ehk siis sain ülesandeks asjad välja kanda, sorteerida ja paremad palad paigutada kõrvalvagunisse. Tõtt-öelda oleksin parema meelega taimi rohinud.

Mõõtmetelt kuskil 7*2,5*8 meetrit suur vagun oli seinast seinani, põrandast laeni täis vanu asju, kaetud rotisitaga (mis ka kuivanult pani mind paratamatult mõtlema, et kui fekaalid meenutavad suuruselt pigem küüliku oma, siis kui suured need rotid siin ikka on?), kubisemas prussakatest ja üllatusämblikest ning niiskematest kohtadest võis leida niiskuseputukaid, mida olin ka Eestis varem kohanud, kuid soojale kliimale kohaselt, olid nad vähemalt kaks korda suuremad.

”Andke mulle naftat ja tikke ning ma lahendan selle probleemi sekunditega.”

Aga hüva, püüdsin end fokusseerida teenitavale rahale ja mitte sellele, kui mõttetuna näis talletada Lance’i kolmkümmend aastat vana kulunud särki, aga kui pealik on veendunud, et see lõige olevat jälle moes, siis mis mul siin enam vaielda. Õnneks enamuse ajast teda ei olnud kohal ja sain ise rahus asju sorteerida.

Mu ainus pilt onu Lance'ist

Lance on mees, kes on üles kasvanud väga vaeses peres koos üheksa õe-vennaga, pea pooled neist kasuõed-vennad, sest isa kadus mingi hetk pildilt. Sisemaalt pärit, kohast, kus tuhandeid kilomeetreid on tühjus igas ilmakaare suunas. Kodus puudus põrandakate ning nii talluti mullal, mis aastate möödudes muutus kivikõvaks. Kui Lance kooli läks, siis olevat ema talle saatnud kaheks nädalaks söögiraha ei vähem ega rohkem kui kaks dollarit. Varajastes kahekümnendates oli Lance avastanud enda jaoks palmid. Seemneid oli kodumaal pea igalpool tasuta saada ning nii kogus ta neid võimalikult palju kokku ja suundus seljakott seljas Euroopasse. Taimekoolides müüs ta seemned maha ning mõned aastad hiljem avas ta juba oma taimekooli Austraalias, sest beebipalme on palju tulusam müüa kui seemneid. Ehk siis ilmselt sellest on tingitud ka Lance’i asjade kogumine ja võimalikult minimaalsega läbi ajamine.

Alles õhtul karavanis rääkis Tommi mulle, et Lance siiski uuris meie järgmise töökoha kohta ning küsis ka tunnitasu kohta. Ilmselt kui tal olnuks rohkem vabasid vahendeid palunuks ta meil ka edasi jääda.