Nagu 100 herilast

Ärkasime keset orgu koos tõusva päiksega ning asusime teele juba üheksa ajal. Pidime vallutama järjekordse mäe ning see oli juba uus tase. Trepiastmed olid nii poolesäärekõrgused ning kui sul on seljas üle paarikümnekilone ranits, siis ei ole just kergete killast tasakaalu hoida. Iga vallutatud nõlv tuli vere ja karmi higi hinnaga. Just, saapad olid hakanud hõõruma ja mu kannad justkui põletasid igal sammul.

Iseenesest polnud meil palju läbida, kuskil 7-8 km, kuid üle poole teest oli mäkketõus, mis muutis teekonna jäägituks. Nii umbes kella 10 ajal hakkasime aru saama, et antud veevaruga ei kesta me ealeski teekonna lõpuni. Kõik asjad hakkasid mulle vett meenutama, isegi hallikas liiv, mis pärlendas meenutas veekogu. Ja iga kord kui jõudsime järjekordse kaljurahnu tipule, kus oli võimalik imetleda, kuidas silmapiiril olev merehorisont kaardus pisut külgedel, mõtlesin tegelikult endamisi „kuradi tropp, miks ma sind juua ei saa.“ Järgmisena vandusin, et miks ma ometi ei täitnud oma veepudelit Garie beachis.

Ehk siis siit õppetund. Alati kui seikled Aussis ja näed võimalust pudelit täita, siis tee seda.

Tegime pidevalt pisikesi peatusi ning talitsesin end jooma pudelist väga väikeste lonksude haaval. Kusagil orus leidsime mingi jõenire, millest Tommi täitis meie veepudeli peaaegu selge veega, mis maitselt oli iseenesest okei. Arutasime vahetpidamata mis maitseks joogiks kõige paremini. Ihaldasin kõige rohkem tädi Helje vanast kaevust pumbatud külma vett. Ojaa. Mõne tunni pea lõppematuna näiva vantsimise järel hakkasin viimaks kuulma automüra – jess, maantee! Tahtsin küll matkata, kuid tõtt-öelda sellises pooldehüdreerunud peavalueelses konditsioonis pidevalt parakaid nähes on iga ilming tsivilisatsioonist nagu valge laev. Ja juba kuskil paari tunni pärast olimegi rongijaamas. Kell oli veidi peale üht ja ma pidin emotsinaalselt kokku varisema. Rongijaama vets oli suletud ning ma ei näinud ühtegi muud võimalus vee hankimiseks. Aga suures janus on väga ohtlik nutta ja püüdsin väga pisaraid tagasi hoida. Hüva, ootame rongi ära ja lähme esimeses linnas maha.

Õnneks veidi aja möödudes avastas Tommi, et rohelise tara vahel oli ka kraanike, mille kohal oli kirjutatud „drinking water“ – Hallelujah! Ma ei olnud ammu nii õnnelik olnud, võib-olla aastaid tagasi, siis kui ma veel päkapikkudesse uskusin ja mõtlesin end olevat ühte päriselt näinud. See oli selline hinda-mis-sul-on hea hetk. Väga hea hetk. Jõin mitu pudelitäit, kastsin nägu ja ootasin õnnelikult rongi.

Võtsime suuna Wollongongi peale. See asub Port Kemblast veidi maad Sydney poole. Kes teab, äkki leiab tööd kusagil sadamas. Uurisime ka netist, et äkki saaks mõne kalurilaevaga liituda, kuid kõik juhtniidid viisid selleni, et peaks lihtsalt kohale minema ja küsima otse kaptenilt.

Astusime rongilt maha, kuid mu jalad polnud enam kõige paremad, kõndisin nagu 90aastane. Iga samm tegi sellist valu nagu 100 herilast nõelaks jalga. Plaastrist polnud ka kõige rohkem abi. Otsisime üles lähima McDonaldsi ning Tommi võttis endale preemiaks ühe suure burgeri ning mulle mõnusa jääkohvi vahukoore ja šokolaadiga. Leidsime 10 minuti teekonna kauguselt backpackersite hosteli. Keiraleigh nimeline kui ma õigesti mäletan. Helistasime uksekella ja meid võttis vastu blondide rastapatsidega 50ndates meesterahvas, vikerkaarevärvilise särgiga mees tutvustas meile hinnakirja läbi oma ukseleti ning kutsus meid viirukilõhnast pakatavasse majja. Esialgu väiksena tundunud hoone oli aga kahekorruseline ning tagahoov oli üüratu.

Veidikese pikutamise järel käisime pesus ja peagi viskasime voodisse tudule. Saime neljase toa ainult kahele nautimiseks. 60 taala öö eest, kuid üks öö vast ei tapa meie eelarvet. Tommi juba oli sügavas unes, kui mina veel guugeldasin netis ning otsisin meile võimalikke couchsurfareid, kes pakuks ilma rahata öömaja. Ainsat valgust pakkus arvutiekraan ning selle sinaka kuma taustal nägin järsku kahte kombitsat ekraani tagant välja sirutumas.

„TOMMI!!! ÄMBLIK!!!“ Silmapilkselt hüppasin Tommi selja taha ning püüdsin teda üles saada. Unesegasena ei saanud aga tema kahjuks millestki aru. Veidi ennast kogunud, võttis ta lebomati nurgast ning püüdis ämblikku eemale susida. Kõigest meeter lahutas mind sellest inimkäesuurusest peletisest. Pisut karvane ning saledam kui tarantel, kuid õõvastav siiski. Tee ise ka peopesa lahti, nii, vaata kui suur see on. Hüppasin nari ülemisele voodile ning jälgisin olukorra lahendamist.

Tommi guugeldas, tegemist oli Huntsmaniga. Selline ämblik, keda osad kohalikud isegi peavad nö koduloomana, sest isend pidavat sööma ära kõik endast väiksemad, sealhulgas ka siinmail tavapärased pöidlasuurused prussakad ja muud kahjurid. Ja ei koo endale võrku, vaid varitseb kusagilt kõrgusest ning välkkiirete hüpetega nabib saagi kinni.

Arvasin, et raudselt hüppab ta mulle näkku. Guugel soovitas ämbliku tolmuimejasse tõmmata. Kiirelt tõi Tommi kõrvaltoast Kärcheri ja asus “koristama“. Plumpsti, oligi kõik. Tommi taris tolmuimeja kõrvaltuppa. Katsu sa nüüd enam magama jääda. Mhm. Kindlasti.

Ärkasin superunisena. Kell 10 oli check-out ja pidime selleks hetkeks koos oma nodi ja linadega all olema. Kaks couchsurferit olid siiani keeldunud ja keegi polnud nõustunud meie palvega jääda Wollongongis öömajale. Seadsime sammud juba tuttavasse McDonaldsisse ning asusime tööd otsima lähedal asuvaist farmidest. Üle kümnekonna kirja sai teele saadetud ning selle aja peale kirjutas Joe meile, et võõrustab meid lahkelt. Võrratu. Asjad hakkavad jälle plaanipäraselt minema.