You english - no good

Teisipäeval lubasime MN-ile appi minna. Nimelt oli tal linnas photoshoot ja ta tahtis võttele võimalikult palju abiväge. Mõeldud-tehtud. Hommikul poole kuue ajal äratas MN meid üles ja nüüd hakkas võidujooks ajaga pihta. Mõtlesime juba, et jäime bussist maha, kuid õnneks juba bussis olles vaatas MN üle ja sai teada, et kodust väljumise aeg oli see, mida bussiajaks pidas.

Nii me siis istusime bussi tagaotsas, Tommil suur matkakott täis topitud neoontoonides kampsuneid, mul üle õla sinine lebomatt ja käes kartulikotisuurune kilekott, mis omakorda täidetud veel kilekottidega ja kõrval MN, kellel must seljakott seljas, käe otsas pagas, mis mahutaks kergekäeliselt endasse Tommi. Jah, just nii me suundusime Sydney kesklinna poole. Bussilt jooksuga rongile ja rongilt jälle bussile. Seitsme ajal istusime kusagil Bondi beachi läheduses väikesel bulevardil pingil, kui järsku muutus MN-i nägu väga murelikuks. Modell oli saatnud sõnumi, et tal on toidumürgistus ning ta ei saa tulla. Kohkunult püüdis MN lahendusi hakata genereerima. Samal ajal ilmus meie juurde kalevipoja suurune pruunide lokkis juustega noormees, kes palus Tommilt suitsu. Tänutäheks pakkus ta meile viskilonksu. Keeldusime viisakalt ning seepeale hakkas pisut tuikuv noormees oma elulugu pajatama. Samal ajal imestasin, et ei tea kuhu ta oma jalanõud on jätnud. Väidetavalt maailma top 10nesse kuuluva ajukirurgu võsuke oli ilmselgelt omadega jännis ning hakkas meile juba tüütavaks muutuma. MN püüdis talle viisakalt selgeks teha, et meil on kiire ning pole aega lugusid heietada, kuid seda kõike tulemusteta. Seetõttu suundusimegi lähedal asuvasse kohvikusse.

Samal ajal kui MN modelliagentuure läbi helistas asusime meie taaskord Gumtreest töökuulutusi vaatama. Täna oli see päev, kui lõin lati nii madalale, et isegi prussakas ei mahuks sealt alt läbi. Nii, pesupesija – sobib, ettekandja – sobib, flaierijagaja – sobib jne jne. Tunni möödudes sain juba kaks vastet, üks palus mul numbri saata, et saaksime telefoniintervjuu teha ning teisega pidin homme Parramattas kokku saama. Jäin pikisilmi kõnet ootama. Ärevus kasvas, kui järjekordse tunni möödudes tuli kõne. Jooksin kohvikust välja ja väriseva käega panin telefoni kõrva äärde. ”Tsau! Kuule, nüüd selgus, et stilist ei peab ikkagi varem ära minema, nii et me ei saagi photoshooti teha,” lausus kurblikul toonil vahepeal linna peale läinud MN. Vestlesin veel temaga mõne hetke ning pärast kõnet vaatasin, et pagan, mingi võõras number on vahepeal mulle helistanud, helistasin tagasi. Mingit sorti hiina või mingi muu mandariini aktsendiga naine võttis vastu. Vabandasin talle, et mul oli just teine kõne, mille peale ta vastas:

”You Helena from China? Yes, you are, we talked yesterday. And I said I don’t want you.”

Mina: “No, I’m Helena from Estonia and I haven’t spoken to you before.”

Hiina naine: “Australia?! No, you don’t sound like it. Yes, you from China.”

Mina: “No, not Australia, Estonia. Baltic country.”

Hiina naine: “What? Can you spell it for me?”

Mina: “E-S-T-O-N-I-A”

Hiina naine: “Yes, we speak yesterday and I said no.”

Mina: “No, we haven’t spoken before.”

Hiina naine: “What? Yes or no?”

Mina: “No.”

Hiina naine: “Well I think you’re not for us. Bye!”

Mina:”What? Why?”

Hiina naine: “Mmm, well, the English you speak, not for us. Ok? Bye!”

Olin löödud. Hakkasin kahtlema kõigis oma oskustes ja mõtlesin juba, et peaksin ennast lindistama kuulmaks missuguse aktsendiga inglise keelt ma siis räägin. Tommi aga rahustas mu peagi maha ning nii me otsisime veel mõned tunnid tööd ja lõpuks kujunes mul kolmapäeva kaks intervjuud. Üks väiksemas kohvikus ja teine liharestoranis.