Üürirahad telgiks!

Teel rongijaama jäi meile teele kalapood, kus Tommi pidi meile sebima väikse spinna juhuks, kui meie väike seiklus rahavabasse rööpasse veereb ja tõsisema kütindusega tegelema peab hakkama. Ise jäin meie mustlaslaagriga ukse ette ootama, sest matkakott oli lihtsalt liiga lai, et üle kahe korruse jooskvast kitsast trepist üles vantsida. Mis seal ikka. Vaatasin ukse kõrval kalapoe omaniku pilte suurematest kalatrofeedest ning jäin ootama. Ei raatsinud seljakotti seljast ka võtta, sest selle susliku selga saamine tundub nagu mäerahnu venitamine.

Spinnat me ei saanud, sest odavkomplekte seal ei müüdud, nii siis jäime lootma lihtsalt heale õnnele. Kuna photohooti päeval sai küllaltki suur summa ühistranspordikaardilt (OPAL) maha sõidetud, siis oli väike lootus, et selleks hetkeks olid vajalikud 8 sõidukorda kirjas ning nüüd ootaksid meid ees tasuta sõidud.

Nimelt on siin NSW osariigis ühistranspordikaardiga sõites olla ses mõttes edumeelne, et kui oled juba nädala jooksul kaheksa korda pileti ostnud, siis vastavalt nädalal enam piletitele raha kulutama ei pea. Ühtlasi peaks olema pühapäevasõidud tasuta.

Mis tähendanuks iseenesest, et Sydneyst võinuks me kihutada rongidega suhteliselt kaugele. Kuid ega me ei põgenenud. Mõtlesime rannikut avastades vaikselt Adelaide poole trippida. Sestap läksime Cronullasse ja sealt praamiga edasi Bundeenasse. Võtsime plaaniks sealt edasi hääletada Garie beachini ning ööks jääda North Era kämpaplatsile. Kuni Bundeenani läks sõit veatult ning matkaranits ainult natuke väsitas selga. Veel.

Tulime Bundeenas praamilt maha ning esimene kaos veidi juba terendas. Ei saanud päris täpselt aru millisesse suunda meie soovitud Royal National Park jäi. Ja ega siin mail pole lihtne paarisadat meetrit jalutada, koguaeg on mingisugusest mäed-künkad või mis iganes kõndimist raskendavad asjaolud.

Juba olimegi pisut linnast välja saanud jalutada, kui ma hakkasin õige ära väsima. Seljakott vajutas õlgu allapoole nagu keegi väntsutaks su õlgu kruustangide vahel, korraga alla ja kokkupoole. Samal ajal kihutasid meist sammu kauguselt mööda autod, mille juhid ei teinud väljagi Tommi väljasirutatud pöidlast. Muideks siinmail hääletatakse vasaku käega.

Lootust kaotades sõime tee ääres kodus suure armastusega kaasa tehtud wrappe ning mõtlesime juba varuplaane välja. Viimaks jäi seisma suur punast värvi peremaastur ja kusagil 40ndates paar küsis kuhu suundume. Puterdades püüdsime selgitada, et Garie beachi kaudu North Erasse, kuid kuna nad ise olid minemas Sydnesse, siis oleksime peaagu küüdist ilma jäänud. Õnneks leppisime kokku, et nad viskavad meid järgmisel ristmikul maha.

Hallipäine meesterahvas, kes sõitis nagu Colin McRae, piilus samal ajal ühe silmaga gpsi ning järgmisel hetkel teatas, et pole probleemi meie viskamisega Garie beachini. Palmide alle lookles mööda mäenõlva alla rannani välja ning niimoodi pärast 15minutilist sõitu olimegi esimeses sihtkohas. Kõrguvad palmimäed ümberringi ning kuldsed rannajooned nende vahel. Selline oli meie esimene kogemus siinsel rannaliival. Jätsime toreda paariga hüvasti ning jalutasime läbi mägiraja oma esimesele kämpaplatsile. Mäe tipus ei suutnud oma silmi uskuda, midagi sellist polnud me kunagi varem näinud. Kõrged palmide ja kummipuudega kaetud liivakivirahnud, orus laulab maailma ristsikate orkester täisviledel ja kergelt punetav päike loojub silmapilgu kiirusel.

Seadsime oma uhiuue telgi üles ning tundsime uhkust oma esimese ostetud kodu üle. Kathmandu telk oli nagu me polnud kunagi varem näinud. Siidilaadne kattematerjal ja väga peen presendilaadne riie põhjaks. Nunnu väike poolkera sai peagi üles seatud ning jäime juba enne üheksat tuttu.