Hüvastijätud

Nagu lubatud, siis sõitsime laupäeva hommikul Victoria poole, et mu pooleliolevad värvimistööd lõpetada. Victoriat ennast polnud kodus ning nii saime end üsna vabalt tunda. Ookeanivaatega vannitoas lihvisin viimast kapiust ning mõtlesin, et pärast mõningat võõpamist oleme vabad ja saamegi suunduda tagasi Sydneysse. Helistasin Victoriale ja selgus, et kappe on vaja värvida neli korda. Alusvärv, kaks toonivat kihti ja nö efektvärv.

Andsin kätele valu, kuid paratamatult oli päev üks-kaks õhtus ja mina ikka alles poole peal. Üheskoos otsustasimegi, et lükkame lahkumise pühapäeva peale.

Nimelt oli sellel kaks eelist. Esiteks saaksime sõitu alustada kohe hommikul ning jõuaksime normaalseks ajaks Sydneysse. Teiseks, NSWs ühistranspordiga reisides saab pühapäeviti sõita piiramatult ainult 2,5 taala eest (Opal kaardiga).

Õhtul tuli Victoria tagasi ning oli isegi poolelioleva tööga väga rahul. Naerusuiselt kinnitas, et oleme alati tagasi oodatud. Peagi saabus ka Lance ning suundusime kõik koos mere äärde õhtusöögile. Muulil ootas meid heleroheline kahekordne maja, kus veidi pöörane Steffi pidas restorani. Vanaaegsete klaaspoidega leti kohal silmitsesime suurt nälga varjates menüüd. Tellisime Tommiga mõlemad endile burgerid.

Istusime lauda ning jäime ootama. Kuna Victoria on üpriski jutukas, siis möödus aeg lennates. Koos söögiga saabus meie juurde ka Steffi lumepalli meenutav koer Rex. Maailma suurimate silmadega püüdis ta kordamööda murda meist kedagigi, et saada ka endale osa õhtusöögist. Kuigi mu burger oli nii suur, et võinuks silmagi pilgutamata loovutada sellest poole koerale, ei lubanud Steffi talle midagi anda, põhjus oli ka arusaadav, näinud koera taljejoont.

Hilisõhtul jätsime Lance ja Victoriaga hüvasti. Oleme alati tagasi oodatud, ühtlasi mainis Victoria, et kui peaksime kuidagi hätta sattuma, siis võtaksime kindlasti nendega ühendust. Nii harjumatu on kuulata kuidas keegi, keda nii lühikest aega tead-tunned, kiidab sind taevani ning võtab sind juba kui oma pereliiget. Igaljuhul jättis sooja tunde südamesse.

Trixie oli järgmine päev üsna lõbus jälle

Väljas oli juba pime ja asusime oma väikse värvist ammu koorunud lillaka Hyndaiga Dapto poole teele. See oli meil esimest korda pimedas sõita. Tommi proovis kaugtulesid-lähitulesid, kuid muidugi viimased ei töötanud. Olime sunnitud läbi linna sõitma kaugtuledega. Esimesed kilomeetrid linnast väljas, meie taga sõitsid tsiklimehed ning Tommi sõnas endamisi, „Ausalt ma ei taha teile tagant pikkasid selga näidata.“

Jõudsime palmifarmi tagasi ning öises tuledevihus paistis meile vastu Lance’i poni Trixie. Keegi suslik oli ponid ööseks õue unustanud. Asusime teist poni otsima. Kummaline oli asjaolu, et tavaliselt pannakse ponid päevaks õue üsna teineteise lähedale, et nad ikka omavahel saaks suhelda, kui kurb peale tuleb. Aga nüüd ei olnud teist kusagil näha. Õnneks leidsime peagi rongivaguni tagant ka teise poni, kes oli väga endast väljas. Viisime ponid tagasi nende aedikusse ning püüdsime nende meelt parandada, kuid isegi magusad heinapallid ei aidanud.