Vastupidine maailm

Hurra! Viimane hommik palmifarmis. Üle jäi veel poes käia ja asjad pakkida. Nüüd oli lõpuks minu kord sõita. Siiamaani olin saanud seda vasakpoolset õudust edasi lükata, kuid kuna tegemist oli viimase võimalusega, siis olin sunnitud sellest kinni haarama. Nii, sidur-pidur-gaas, olid ainsad, mis samas kombinatsioonis. Vasak käsi käigukangil ja parem valmis suunda näitama. Kõssa-kõssa sõitsin farmist välja. „Noh, gaasi, teine käik, kolmas,“ olid ainsad sõnad, mida kuulsin Tommi jutust. Esimene ringristmik, mahasõiduks lükkasin muidugi instinktiivselt sisse parema käega suunatule asemel kojamehed. Järgmisel hetkel sõitis ment vastu. Oh, pagan, nüüd on korras, mind saadetakse esimese lennukiga tagasi Eestisse. Sõidan kiirelt esimese poe parklasse. Väljun autost ja annan Tommile võtmed. „Vähemalt parkisin joonte vahele,“ lohutan ennast. Selge, pean veel kuskil platsil harjutama, et autotunnetus kätte saada enne, kui liikluses vurama hakkan, sest iseenesest vasakpoolne liiklus nii vastuvõetamatu ei olegi, hoopis vastikum on see, et käed peavad vastupidiste ülesannetega toime tulema.

Aga õnneks mul on Tommi, kes nagu vana KEKi autojuht meid kenasti õige poe parklasse ja tagasi sõidutas. Jätsime oma vapratele farmikaaslastele kena paki assortiisid lauale, lükkasime veel viimased asjad paarikümnekilostesse matkakottidesse ning asusime teele. Jõudsime vantsides samasse bussijaama, kus olime kaks nädalat tagasi maha astunud. Kuna bussini oli üle poole tunni aega, otsustasime jalutada rongijaama.

35kraadise päikse all sulatas asfalt tungivalt jalataldu ning paarikilomeetrine jalutuskäik tundus kena maratonina. Kerisin seelikut aeg-ajalt ülespoole ning püüdsin päevitada oma põhjamaa valgeid jalgu, mis veel nii valged, et kiirgasid päikest tagasi nagu peegel. Jõudsime inimtühjale perroonile, kus kellegi katki läinud kummikommide pakk oli osutunud maiuspalaks mustadele sipelgatele. Tundus, et suhkrupaugu üledoosist oli nii mõnegi sipelga trajektoor väga tavatu ja sihtpäratu.

Viimaks sisenesime konditsioneeriga oranžikas-halli rongi. Taaskord läbi Wollongongi ootas meid kahetunnine sõit Sydneysse. Läbi mägede ja üle orgude, palmid all ja palmid peal. Siinne loodus ei väsi mind hämmastamast. Stratfieldist Eastewoodi ning hallelujah - Warwick Road jälle silme ees.