Aasia maffia

Kolmapäeva hommikul tegin juba pool seitse silmad lahti. Tommi lõõskas kõrval ja mõtlesin, et kas ma olengi juba tööinimese unerütmi saavutanud. Ootasin innukalt lamades Tommi ärkamist, aga tulutult. Teine nii armsa näoga ka, et hakka siis unemannat raputama. Tegin läpaka lahti ja üritasin möödunud päevade sündmusi kirja saada.

Kaheteist ajal suundusime Tommiga linna, sest esimene intervjuu oli mul kell pool kaks ning teine nelja ajal. Väike ärevus sees seisime Eden’s Cafe ees. Raputasin juuksed ilusaks ning reipal sammul suundusin kassa poole. Aasia noormees ütles, et oota üks hetk, kohe tulen.

Kuna Parramatta pidavat olema aasialaste linnaosa, siis ütleme, et 2/3 on toorelt aasialased. Ja tõtt-öelda ei tee me kumbki Tommiga vahet, mis maa esindajatega tegemist on. MN rääkis, et nüüd kui ta on juba üle poole aasta riidepoes töötanud, siis ta teeb vahet korealastel ja hiinlastel. Ma ei kujuta ette millal ma sinna faasi jõuan.

Intervjuu läks nii enam-vähem ja noormees lubas mõne päeva jooksul teada anda kuidas läks. Kuna kohvikus töötasid ainul asiaadid, siis mul on tunne, et vale rassi esindajana ei pruugi ta mulle tagasi helistada. Aga ei hullu. Käisime Tommiga toidupoes ning ostsime jälle salati manti ja liha. Muideks on kaks toodet, mida saab ka kõige kriisimal perioodil osta: piim ja kohalikud banaanid ning isegi fetajuustu kilo jääb parematel päevadel 7 dollari kanti. Ladusime Tommi matkakoti ääreni täis. 

Tundsin end veidi pahasti, et ta sellega nii pikalt vantsima pidi.

Seisime Volcano’s Steakhouse’i ees. See oli juba nooblim koht. Väliterassi ja restot ennast lahutasid suured lükandaknad, mis päevaks on eest tõmmatud, nii et kogu koht jätab endast väga avara mulje. Sissepääsul ootavad sind ettekandjad, kes juhatavad sind lauda. Kuid kuna me siia sööma ei tulnud, siis Tommi jäi väliterassile ja mina suundusin kohe sisse, küsisin, et mul peaks siin intervjuu olema ning esialgu olid teenindajad segaduses. Küsisid, et kas ma olen kellegi Ediga rääkinud ning kuna mul intervjuu olema pidi. Mõnetise segaduse järel saime üks pool tunnikest Edi oodata.

Lõpuks ilmus välja kiilakas pikemat kasvu vanemas eas meesterahvas, kes käheda häälega küsis kas ma olen Helena. Ta palus mul istet võtta ning mõni hetk hiljem liitus ta minuga. Nagu ikka pidin rääkima miks just mina olen parim ettekandja talle ning kus ma varem olen töötanud. Mõni hetk hiljem pakkus ta mulle juba võimalus tulla proovipäevale, et ta näeks, kuidas ma tegelikult töötan. Lõpetuseks mainis ta, et ma pean kandma üleni musta kuni kingadeni välja. Jätsime Ediga hüvasti ning ütlesin Tommile, et peame jälle šoppama minema.

Meie kodu tagahoov

Niisiis vantsis Tommi minu kõrval, endal matkakott täis toiduasju, 3l piima, 2l apelsinimahla, veerand arbuusi, kilo tomateid. Arvutage ise, ma ei usu, et tal kerge oli. Aga õnneks ei jäänud meie põhikaubanduskeskus Westfield kaugele. Olimegi jälle odavketipoes K-mart. Leidsin 5-dollarilise särgi ja 4-dollarilised jalanõud, ainult pükste eest maksin nendega võrreldes koletu summa: 15 dollarit. Mis pole küll tegelikult paha, aga kuna ma ju endiselt tea, kas ma ka reaalselt tööle saan, siis asju osta on mul alati viimasel ajal paha tunne. Kulutan ju raha söögiraha arvelt. Ja ei tea millal jälle peale hakkab tulema. Aga õnneks komplekt sai viisakas ning rõõmsas ärevuses saime viimaks Tommiga kodu poole suunduda.