Teine jaanipäev

Üle neljakümne aasta pidi jõuluõhtul taevas paistma täiskuu. Sama erandlikult olime maakera teisel poolel, temperatuur jälle kolmekümne plusskraadi ringis ning higi leemendamas otsa ees.

Ma ei üritanudki enam jõulutunnet leida vaid leppisin, et tulemas on lihtsalt üks tore grilliõhtu. Iseenesest on äge näha ehitud palmipuid ning täispuhutud jõuluvanasid värskelt niidetud muruplatsidel. Nagu pärisjõulude paroodia, mida siinsed tõsiselt võtavad ning tavaliselt rannas pidutsedes tähistavad.

Mn ja M olid õhtuks külla kutsunud mõned sõbrad. Meie tegime oasalatit ja M-i teha jäi ahjupraad. Ühtlasi pidi Mn tooma hapukapsast ja hapukurke. Õhtu saabudes valmisid road järk-järgult ja kõht oli juba üpris punnis, kui muidu superökolt majandav türklane hakkas kotletilaadseid shi-i-shi-shid valmistama. Kuidas sa jätad söömata, ebaviisakas oleks ju.

Ehk siis jah, jõuluvana korstnast alla ei kukkunud. Või noh, meil ei olegi korstnat. Ega soojustust ja isegi kanalisatsioonitorud jooksevad siinmail aeg-ajalt väljaspool majaseinu. Ja jõulud ei jätnud erilist emotsiooni, pigem tekitasid nostalgiat kui midagi muud. Aga esimesel võimalusel ostame uued ujukad ja lähme siinsete tavade eeskujul randa seda kõike tagantjärele tähistama.

Seniks aga võtan sihikule uue linna ja uued farmid ning pommitan neid meie CV-dega, sest nagu ikka, siis kümnest üks ikka vastab.

Kaunist pühadeaega!

Kadunud kassid

Kuigi pühad olid kohe-kohe kohal. Ei pannud mind isegi Parramatta keskuse jõulutaat eriti jõuluselt tundma. Ma ei teadnud, kas viga oli lumepuuduses, 40kraadises temperatuuris või lähedaste teisel pool maakera olemises, kuid Tommiga jõulukinke ostes tundus, et tegemist on pigem kahtlase jaanipäevaga, kus millegi tõttu lisaks grillimisele vahetatakse kinke.

Kahekesi arutasime Tommiga, et ei kujuta ette kuivõrd pilves peab keskuse jõulutaat olema, kes juba enne meie lahkumist lasi kõikidel väänikutel süles istuda ning tegi seda endiselt naeratus näol.

Olin otsutanud, et oma esimese suvesünnipäeva võtan vastu kleit seljas ja palmi all. Niisiis sealsamas Westfieldi kaubanduskeskuses tegi Tommi mulle sümboolselt kingituseks kleidi ja mina talle pardlikomplekti.

Ja juba oligi kolmapäev. Ma ei tea kas „hea“ karma või mis iganes, aga esimene kingitus oli migreen. Muidugi oli Ibumetin otsas ja ka kogu maailma mandlite söömine ei aidanud mind enam. Ühtlasi oli ilm kergelt sombune, nii et ei saanudki kleiti selga panna.

Sealjuures avastasime, et internetis ei saa samal päeval pileteid loomaaeda osta ning loodetud sääst netipiletidelt jäi ära. Olin juba valmis kõigest loobuma ja tubase päeva tegema. Õnneks Tommi ikka veenis mind minema ning pärast paaritunnist rongi-bussisõitu olimegi Taronga loomaaias. Peavalu hakkas vaikselt järele andma ning päev tundus juba lootustandvam.

Sulgemiseni oli kolm tundi, võrdlemisi tempokal sammul suundusime reptiiliaeda. Tahtsin näha kõikvõimalikke ohtlikke loomi, mida järgneval aastal Austraalia reisi ajal kohata võime. Roheline volask lebaski kännujuurel ning kõrval vees ulpis teine. Hellitaval kutsutakse teda „Saltie’ks“ ehk siis siinsete soolaste vete suurim krokodill. Tema nägemiseks peab kõvasti ülesse reisima ning siis juba hoolega ette vaatama, sest erinevalt suurest valgest haist, kes aeg-ajalt kogemata inimesi sööb, oleme meie toredad humanoidid täitsa kroku menüüs. Aga see isend siin oli üpriski kurb ja loid. Ilmselt inimliha polnud ta kunagi saanud, kui siis ainult unenägudes.

Teine meeldejääv isend oli Inland Taipan, siinne keskmaal asuv maailma mürgseim madu. Ülimalt agressiivne ning võimeline läbima (ei tea kas hüpates, lennastes või mis iganes meetodil) sekundiga üheksa meetrit. Vush, ruttu edasi, lõpuks leidsin lemmiku, kelle võtaks iga hetk Eesti kaasa. Ei, mitte koaala, ikka sisaliku, selline must ja suurte silmadega Darwin cave gecko. Tal olevat nahal miljonid väiksed karvakesed, mille abil suudab ta end ükskõik mis pinnale „liimida“.

Liikudes puuri juurest puuri juurde plaanisin juba öist reidi, et kõik loomad vabastada. Aga liiga kauaks ei tasu mõttesse jääda, sest liiklus on siin tihe. Mõni hetk tagasi puuris nähtud sisaliku suured kaashõimalsed silkasid täiesti ettehoiatamatult jalgade eest-vahelt nii kuis juhtus. Samal ajal passis papagoide puuri otsas ülesöönud paabulind. Ei tea kas peitis end loomaaiakasvatajate eest või puhkas niisama jalga.

Järgmine hetk sisenesime ise puuri, väike kruusarada kulges troopiliste lindude aias, kus igal sammul võis näha uut seninägematut neoontoonides sulelist. Häälitsused mitu detsibelli kõrgemad kui tavapärastel kodumaistel siristajatel. Ühtlasi meenutavad siinsed linnulaulud oma häälitsustega pigem järgnevaid helisid: kiimas isane kass, kurja naeruga beebi, lendsiga (kakaduu), kiirabialarm ja nii edasi. Kõige meeldejäävam oli tavalisest papagoist umbes neli korda suurem kakaduu, üleni must, ainult sabas mõned neoonkollased suled.

Suurt kassi me küll ei näinud, sest uue tiigri pärast oli kogu kassimaailm renoveerimisel, kuid see eest oli ikkagi väga huvitav päev. Kolme tunniga jõudsime loomaaiale ringi peale teha ning tagasi kesklinna sõitsime praamiga. Maabusime ooperimaja kõrval ning olime tagasi Circular Quay rongijaama juures. Siin olime olnud ka pea neli nädalat tagasi, kui saabusime Sydneysse.

Nagu sünnipäeval ikka, siis sain vabalt valida mida süüa tahan. Muidu üleüldiselt on meil rämpstoidupäev reedeti, aga eks siin jõulu ajal tuleb nagunii üks ülesöömise nädal, nii et miks mitte alustada juba nüüd. Otsisime Google’ist lähimat pitsarestorani ning pooleteist kilomeetri kaugusel tunduski olevat sobiv koht. 

Navigaatori järgi kõndimine oli suhteliselt keeruline, sest lisaks olematule netile paistab, et siin pole ka sateliitidega kõige paremini. Aga kuidagi jõudsime ikkagi kohale. Pisikeses kõrvaltänavas vaatas vastu puna-valge-rohelise ääristusega väike vihmakate. Ja muidugi oli koht juba suletud. Tore lugu. Soostusin McDonaldsisse minema, kuigi see mõte mulle üldse ei meeldinud.

Õnneks jäi tee peale kõigile tuttav Vapiano. Sain oma pitsa ja Tasmaania siidri koos kodumaiste pääsukestega, kuid paratamatult hakkasid mõtted keerlema varasemate sünnipäevade ümber, kus oli palju sõpru ja terve pere. Aga eks igal asjal ole oma hind. See on nüüd see superemotsionaalne koht, mida ma ei hakka sõnadesse panema, küll aga soovitan kalli teha oma kõige parematele.

Küll ma ühel päeval teen parimatele piletid välja ja siis teeme korraliku palmipeo detsembripäikse all.

Vastupidine maailm

Hurra! Viimane hommik palmifarmis. Üle jäi veel poes käia ja asjad pakkida. Nüüd oli lõpuks minu kord sõita. Siiamaani olin saanud seda vasakpoolset õudust edasi lükata, kuid kuna tegemist oli viimase võimalusega, siis olin sunnitud sellest kinni haarama. Nii, sidur-pidur-gaas, olid ainsad, mis samas kombinatsioonis. Vasak käsi käigukangil ja parem valmis suunda näitama. Kõssa-kõssa sõitsin farmist välja. „Noh, gaasi, teine käik, kolmas,“ olid ainsad sõnad, mida kuulsin Tommi jutust. Esimene ringristmik, mahasõiduks lükkasin muidugi instinktiivselt sisse parema käega suunatule asemel kojamehed. Järgmisel hetkel sõitis ment vastu. Oh, pagan, nüüd on korras, mind saadetakse esimese lennukiga tagasi Eestisse. Sõidan kiirelt esimese poe parklasse. Väljun autost ja annan Tommile võtmed. „Vähemalt parkisin joonte vahele,“ lohutan ennast. Selge, pean veel kuskil platsil harjutama, et autotunnetus kätte saada enne, kui liikluses vurama hakkan, sest iseenesest vasakpoolne liiklus nii vastuvõetamatu ei olegi, hoopis vastikum on see, et käed peavad vastupidiste ülesannetega toime tulema.

Aga õnneks mul on Tommi, kes nagu vana KEKi autojuht meid kenasti õige poe parklasse ja tagasi sõidutas. Jätsime oma vapratele farmikaaslastele kena paki assortiisid lauale, lükkasime veel viimased asjad paarikümnekilostesse matkakottidesse ning asusime teele. Jõudsime vantsides samasse bussijaama, kus olime kaks nädalat tagasi maha astunud. Kuna bussini oli üle poole tunni aega, otsustasime jalutada rongijaama.

35kraadise päikse all sulatas asfalt tungivalt jalataldu ning paarikilomeetrine jalutuskäik tundus kena maratonina. Kerisin seelikut aeg-ajalt ülespoole ning püüdsin päevitada oma põhjamaa valgeid jalgu, mis veel nii valged, et kiirgasid päikest tagasi nagu peegel. Jõudsime inimtühjale perroonile, kus kellegi katki läinud kummikommide pakk oli osutunud maiuspalaks mustadele sipelgatele. Tundus, et suhkrupaugu üledoosist oli nii mõnegi sipelga trajektoor väga tavatu ja sihtpäratu.

Viimaks sisenesime konditsioneeriga oranžikas-halli rongi. Taaskord läbi Wollongongi ootas meid kahetunnine sõit Sydneysse. Läbi mägede ja üle orgude, palmid all ja palmid peal. Siinne loodus ei väsi mind hämmastamast. Stratfieldist Eastewoodi ning hallelujah - Warwick Road jälle silme ees.

Hüvastijätud

Nagu lubatud, siis sõitsime laupäeva hommikul Victoria poole, et mu pooleliolevad värvimistööd lõpetada. Victoriat ennast polnud kodus ning nii saime end üsna vabalt tunda. Ookeanivaatega vannitoas lihvisin viimast kapiust ning mõtlesin, et pärast mõningat võõpamist oleme vabad ja saamegi suunduda tagasi Sydneysse. Helistasin Victoriale ja selgus, et kappe on vaja värvida neli korda. Alusvärv, kaks toonivat kihti ja nö efektvärv.

Andsin kätele valu, kuid paratamatult oli päev üks-kaks õhtus ja mina ikka alles poole peal. Üheskoos otsustasimegi, et lükkame lahkumise pühapäeva peale.

Nimelt oli sellel kaks eelist. Esiteks saaksime sõitu alustada kohe hommikul ning jõuaksime normaalseks ajaks Sydneysse. Teiseks, NSWs ühistranspordiga reisides saab pühapäeviti sõita piiramatult ainult 2,5 taala eest (Opal kaardiga).

Õhtul tuli Victoria tagasi ning oli isegi poolelioleva tööga väga rahul. Naerusuiselt kinnitas, et oleme alati tagasi oodatud. Peagi saabus ka Lance ning suundusime kõik koos mere äärde õhtusöögile. Muulil ootas meid heleroheline kahekordne maja, kus veidi pöörane Steffi pidas restorani. Vanaaegsete klaaspoidega leti kohal silmitsesime suurt nälga varjates menüüd. Tellisime Tommiga mõlemad endile burgerid.

Istusime lauda ning jäime ootama. Kuna Victoria on üpriski jutukas, siis möödus aeg lennates. Koos söögiga saabus meie juurde ka Steffi lumepalli meenutav koer Rex. Maailma suurimate silmadega püüdis ta kordamööda murda meist kedagigi, et saada ka endale osa õhtusöögist. Kuigi mu burger oli nii suur, et võinuks silmagi pilgutamata loovutada sellest poole koerale, ei lubanud Steffi talle midagi anda, põhjus oli ka arusaadav, näinud koera taljejoont.

Hilisõhtul jätsime Lance ja Victoriaga hüvasti. Oleme alati tagasi oodatud, ühtlasi mainis Victoria, et kui peaksime kuidagi hätta sattuma, siis võtaksime kindlasti nendega ühendust. Nii harjumatu on kuulata kuidas keegi, keda nii lühikest aega tead-tunned, kiidab sind taevani ning võtab sind juba kui oma pereliiget. Igaljuhul jättis sooja tunde südamesse.

Trixie oli järgmine päev üsna lõbus jälle

Väljas oli juba pime ja asusime oma väikse värvist ammu koorunud lillaka Hyndaiga Dapto poole teele. See oli meil esimest korda pimedas sõita. Tommi proovis kaugtulesid-lähitulesid, kuid muidugi viimased ei töötanud. Olime sunnitud läbi linna sõitma kaugtuledega. Esimesed kilomeetrid linnast väljas, meie taga sõitsid tsiklimehed ning Tommi sõnas endamisi, „Ausalt ma ei taha teile tagant pikkasid selga näidata.“

Jõudsime palmifarmi tagasi ning öises tuledevihus paistis meile vastu Lance’i poni Trixie. Keegi suslik oli ponid ööseks õue unustanud. Asusime teist poni otsima. Kummaline oli asjaolu, et tavaliselt pannakse ponid päevaks õue üsna teineteise lähedale, et nad ikka omavahel saaks suhelda, kui kurb peale tuleb. Aga nüüd ei olnud teist kusagil näha. Õnneks leidsime peagi rongivaguni tagant ka teise poni, kes oli väga endast väljas. Viisime ponid tagasi nende aedikusse ning püüdsime nende meelt parandada, kuid isegi magusad heinapallid ei aidanud.

Liiter higi

Järgmisel päeval suundusin Victoria oaasiunelmasse tagasi värvima. Järjekordselt ei saanud ma oma asjadega valmis, sest Lance tuli mulle pärastlõunal järele, et seejärel koos Tommile appi suunduda Nawrasse. Kohta, kus asus Lance’i vagunist ehitatud suvemaja.

Pärast tunniajast sõidu olimegi Lance’i valdustes - tõsine eikellegimaa. Mööda kuumaastikku meenutavat liivakiviteed jõudsimegi järjekordse mäe tippu, kus ootas meid ookerpunane vagunelamu. Tommi nägi välja nagu kratt, üleni kaetud higi ja mustusega. Isegi muidu neoonoranž Jackaroo särk ei torganud enam silma. Tööst vaevatuna istus ta lävepakul ning Lance palus tal lõpetada, et saaksime grillimisega alustada.

Veetsime õhtu süües-juues ja rääkides nii Austraalia ajaloost kui ka Eesti kultuuri eripärasustest. Selgus, et kaevanduste hiilgeajad siinmail on möödas ning üleüldine maailmakrahh ei jätnud puudutamata ka kängurumaad. Ühtlasi olevat ainus sõjaline ilming Austraalia pinnal olnud see, kui Jaapan pommitas teise maailma sõja ajal Darwinit.

Muidugi ei puudunud ka siinsest kodust lemmikloom. Siiani suurim Hunstman, mida olin näinud. Nüüd juba korraliku mehe kämbla suurune. Õnneks tänud korralikule eeltrennile suutsin temaga katusealust jagada, kuid järjekordselt tõmbasin magamiskoti suu hoolimata troopilisest kuumusest võimalikult kokku.

Ärkasime unistena ning pärast kiiret hommikusööki jäi üle lõpetada remont vagunmaja köögis. Tommi ladus innukalt parketti maha, mina samal ajal puhastasin ”uut” köögimööblit, mis Lance oli kusagilt leidnud. Päike kõrvetas nii innukalt, et iga liigutus röövis liitri higi. Pärast kella kolme olime lõpetamas ning asusime asju pakkima. Olin nii õnnelik, et saime siit pärapõrgust tulema. Ma tõtt-öelda ei saanud selle koha ilust aru, aga eks see olegi vaataja silmades.

Oma suurepärase Toyota minikaubikuga ”kihutasime” tagasi Dapto poole. Iga mäkketõus oli nagu võitlus viimse hingetõmbe eest. Vaevu-vaevu saime juba piirkiiruse kätte, kui jälle tuli uus mägi ja mitte mingi suvaline Lõuna-Eesti kuppel, vaid ikka korralik mägi. Paitasime jälle autot ning lootsime parimat.

Tööpäeva lõpuks jõudsime tagasi palmifarmi. See pidi olema meie viimane öö sealses karavanis.

Salahabe jõulupeol

Teisipäev möödus jällegi taimeviles, kuid alles kolmapäeval sain täies hiilguses särada. Nimelt kutsus Lance’i pruut Victoria mind enda poole, et ma tal värvimistöid teeks. Victoria elas Kiamas, täielik turistilinnake kohe mere ääres. Muidugi asus Vici maja kõige kõrgema mäe tipus, nii et kogu linn, rannajoon ja meri jäi unistuste maja mademeile.

”It’s my oasis,” kutsus Vici hellitavalt oma majakest. Lisaks kahekordsele häärberile oli maja taga tõeline troopikaaed. Kuum õhk muutis õitemere lõhna eriti intensiivseks ning meenutas parfümeeriapoekese lävel seismist. Kuskil 100 ruutu suurt aiakest ääristasid palmipuud koos rododendronilaadsete suureõieliste põõsastega. Puidust vanad raudteeliiprid moodustasid kena veranda ning väike rajake jooksis läbi troopikaaia. Veesilma kõrval kandis täies hiilguses sidrunipuu veel oma viimaseid õisi ning juba kiskus mõni varasem vili pisut kollakaks.

Terve päeva sain mängida pintslite ja eklusiivsete värvidega. Lisaks akna- ja ukseraamidele oli plaanis värvida kapiuksi efektvärvidega, et need sulanduksid maja üleüldisesse euroopalikku antiiksesse interjööri. Selleni ma kahjuks ei jõudnud, sest õhtuks oli planeeritud Lance’i farmi jõulupidu. Sõitsime Viciga tagasi Daptosse. Tee peal jutustas Victoria oma eluloo ning nii unustas ta kolmel korral kiirtee pealt maha pöörata. Jõudsime napilt õigeks ajaks.

Veel kümmekond aastat tagasi kuulus Victoriale siin samas mägedes hobusefarm. Majandades pea kuuekümnepealist karja möödusid aastad töövile all. Kujutasin ette milline iludus ta oma kõrgete põsesarnade ja siniste silmadega omal ajal olla võis. Kuid elu ei olnud lihtne, pärast esimest abielu naitus Victoria väga rutakalt ning sidus end eneselegi teadmata paranoilise skisofreenikuga. Alles pärast katastroofilise abielu lõppu avastas Vici, et maja oli lutikatega varustatud ning nii oli tema teine pool aastaid kogu maja ja ka telefonikõnesid pealt kuulanud. Hinge ravimise eesmärgiga müüs majanduslanguse aastail Vici oma farmi maha ning läks maailma avastama.

Pidu itaaliapärases restoranis kulges vaikselt. Tutvusime Willi sitsiillannast naisega ning saime teada, et Bret ja Jim on eri hõimudest pärit aborigeenid. Kui Bret on lihtsalt tore ja aus mees ning räägib alati kõik ära, mis meelel. Siis Jim, kellega kohtusime, jättis väga veidra mulje. Info jõudis temani justkui aegluubis. Tutvudes vahetasime nimesid ning mina jäingi kõikidest pingutustest hoolimata tema jaoks Alanaks. Nagu vana inimene korrutas ta meile pidevalt, et kui apokalüpsis peaks tulema, siis tema teab, kuidas keset Austraalia tühermaad vett leida, sest vanaisad on teda õpetanud. Ainus naerupahvakas tuli esile siis, kui tugevasti habetunud Jim näitas meile oma salahabet. Hilfigeri triiksärgi kaelusest tõstis ta habeme alt välja veel neli poolemeetripikkust habemepatsikest. Seda olla ta kasvatanud viimased kuus aastat ning näha oli, kuidas ta enda karvade üle uhkust tundis.

Tundsin juba kuidas kõht oli nii täis, et võinuks eesli sünnitada ning uni vajus vägisi silmi. Õnneks viskas Victoria meid tagasi karavani juurde. Läbi pimeduse kõndisime karavani juurde ning jalgu trampides kõndisin järjekordselt terassile, et meie punakõhulist madu kojusaabumisest teavitada..

Mullapõrandalt taimeärikaks

Teise töönädala algusel mainisime Lance’ile, et lahkume tuleva nädalavahetuse alguses. Olukord hommikutee lauas pisut pingestus, Lance võttis veel ampsu röstsaia ning sõna heleda häälega: ”Hmm...,” ja oligi kõik. Will hakkas koheselt uurima, et kuhu edasi ja mis plaani haume. Tol hetkel oli aga kõik veel lahtine, kuid mainisime, et Morees on üks farm, kus saaksime oma 88 vajalikku farmipäeva ära teha.

Suundusin tagasi palmiistikute juurde ning mind valdas väike kergendustunne, sest olgem ausad. Kaks nädalat järjest täpselt sama liigutust teha, ainult selle erinevusega, et taimede suurus varieerus, on päris ammendav. Isegi kõige madalama enesehinnanguga päevadel ma tean, et olen rohkemaks suuteline. Päeva keskpaigas tuli Lance minu juurde, mõtlesin, et selge, järjekordselt ei saa ma kaheksat tundi teha. Aga õnneks selgus, et tal on hoopiski minu abi vaja.

Liikusime palmihoonest välja, otse mööda Tommi keevitusprojektist ning sisenesime vanasse rongivagunisse. Lance selgitas, et järgmisel päeval tulevat ta eksnaine oma asjadele järele ning ta kardab, et kui naine saab esimesena jaole, siis ei jää ta vanadest reliikviatest midagi alles. Ehk siis sain ülesandeks asjad välja kanda, sorteerida ja paremad palad paigutada kõrvalvagunisse. Tõtt-öelda oleksin parema meelega taimi rohinud.

Mõõtmetelt kuskil 7*2,5*8 meetrit suur vagun oli seinast seinani, põrandast laeni täis vanu asju, kaetud rotisitaga (mis ka kuivanult pani mind paratamatult mõtlema, et kui fekaalid meenutavad suuruselt pigem küüliku oma, siis kui suured need rotid siin ikka on?), kubisemas prussakatest ja üllatusämblikest ning niiskematest kohtadest võis leida niiskuseputukaid, mida olin ka Eestis varem kohanud, kuid soojale kliimale kohaselt, olid nad vähemalt kaks korda suuremad.

”Andke mulle naftat ja tikke ning ma lahendan selle probleemi sekunditega.”

Aga hüva, püüdsin end fokusseerida teenitavale rahale ja mitte sellele, kui mõttetuna näis talletada Lance’i kolmkümmend aastat vana kulunud särki, aga kui pealik on veendunud, et see lõige olevat jälle moes, siis mis mul siin enam vaielda. Õnneks enamuse ajast teda ei olnud kohal ja sain ise rahus asju sorteerida.

Mu ainus pilt onu Lance'ist

Lance on mees, kes on üles kasvanud väga vaeses peres koos üheksa õe-vennaga, pea pooled neist kasuõed-vennad, sest isa kadus mingi hetk pildilt. Sisemaalt pärit, kohast, kus tuhandeid kilomeetreid on tühjus igas ilmakaare suunas. Kodus puudus põrandakate ning nii talluti mullal, mis aastate möödudes muutus kivikõvaks. Kui Lance kooli läks, siis olevat ema talle saatnud kaheks nädalaks söögiraha ei vähem ega rohkem kui kaks dollarit. Varajastes kahekümnendates oli Lance avastanud enda jaoks palmid. Seemneid oli kodumaal pea igalpool tasuta saada ning nii kogus ta neid võimalikult palju kokku ja suundus seljakott seljas Euroopasse. Taimekoolides müüs ta seemned maha ning mõned aastad hiljem avas ta juba oma taimekooli Austraalias, sest beebipalme on palju tulusam müüa kui seemneid. Ehk siis ilmselt sellest on tingitud ka Lance’i asjade kogumine ja võimalikult minimaalsega läbi ajamine.

Alles õhtul karavanis rääkis Tommi mulle, et Lance siiski uuris meie järgmise töökoha kohta ning küsis ka tunnitasu kohta. Ilmselt kui tal olnuks rohkem vabasid vahendeid palunuks ta meil ka edasi jääda.

Koduloomad ja beebipalmid

Sellise tibu idandamine võtab aega 9 kuud.

Päevad farmis on kulgenud võrdlemisi tempokalt. Ärkame hommikuti poole kaheksa ajal ning poole üheksast algab tööpäev. Olen juba mitu päeva järjest saanud beebipalme puhastada. Olen nagu Karate Kid, kes tahaks kaklemist õppida, kuid peab autosid poleerima. Wax on, wax off! Ja vaatan jälle taamalt õnnetult potimasinat pealt. 

Isenesest selline lihtne protsess, Will võtab istikut eelkasvatuspottidest välja, eemaldab koledad lehed, ning Bret paneb nad nelja kaupa suuremasse potti ning siis potimasin pritsib asja mulda täis. Aga kuna me ei ole hetkel siin  ametlikult tööl, siis ei saa ma ka  ohutuspabereid täita, mis lubaksid mul potimasina taga olla.

Tommil on jällegi iga päev uus projekt, mida keevitada. Esimese keevitusülesandena sai ta teha traktorile etteotsa nö vasturaskuse, mis ei lase traktori ninal õhku tõusta. Seejärel keevitas ta mingile suurele metallkastile kõrvad, et seda saaks tõsta. Nüüd sel nädalavahetusel remondib ta sedasama potimasinat, sest selle all on suured roosteaugud.

Aga tagasi kolmapäeva. Päev oli juba läbi ja logelesin üksinda karavanis, sest mõningatel päevadel ei lase Lance mul täispäevi teha. Willi väitel polevat Lance’il piisavalt raha, et meid mõlemaid Tommiga palgal hoida. Aga mulle tundub, et pigem on Lance lihtsalt pisut juut. Ta juba on kord selline mees, kes tahab, et kõik tööd saaks aetud olemasolevate asjadega, nii näiteks peab Tommi lappima mullamasinat mingi vana auto plekiga jne. Aga see selleks. Järsku kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Lippasin verandale ja Darren ütles, et nägi red bellied black snake’i karavani alla minemas, kuid väljumas mitte. Ehk siis olgu ma ettevaatlik. Tuiskasin nagu keravälk vagunist välja ning jooksin Tommi poole.

Meie farmiköögi huntsman.

Karta on, et ei julgenud enam esmapilgul karavani naasta. Mõtlen koguaeg, et äkki ta leiab mingi viisi, kuidas karavani tulla ja siis ma pean temaga ühtäkki tõtt vahtima. Tore. Prussakatest ja ämblikest saime jagu, kuid nüüd siis maod.

Sellega lugu ei lõppenud, järgmise päeva õhtul olime Tommiga suundumas karavanist välja, jõuan just trepist alla kõndida, kui Tommi hüüab: „Madu!“

Jooksen jälle nagu Usain Bolt ja alles kaugemalt vaatan tagasi, punase kõhuga must madu jõllitabki trepimademe all. Judisen üleni ning muretsen, et ega madu Tommile kallale ei lähe. Silmapilguga vudiseb aga madu taas karavani alla ning haihtub nagu Harry Potter oma keebiga raamatukogus. Tommi jääb karavani ümber luurama lootusega näha, et kus meie uus koduloom ennast peidab.

Tundub, et siinmail ei saa kunagi koduloomi valida.

Circle of life

Kadusime hommikuvines sellest prussakamajast ning saatsin Joele meili, kus tänasin teda kõige eest. Iseenesest oli tema pool tore olla, kui ainult tal poleks olnud nii palju „koduloomi“. Kiirel kõnnakul suundusime bussijaama ning juba mõne minuti pärast saabus oodatud buss. Kõigest 20 minuti kaugusele Wollongongist jäi väike kohake nimega Dapto.

Me ei teadnud veel päris täpselt mis farmiga on tegemist, teadsime vaid seda, et Tommi ülesandeks on aidata Gregi aia tegemisel ning mina peaks aitama kedagi nimega Will. Jalutasime puukooli kõrval olevasse garaaži sisse ja hõikusime. Peagi tuli töökojast välja tugeva päevitusega kõhna meesterahvas. Selgelt päevi näinud kollase naeratusega astus ta külg ees trepist alla. Ta selgitas, et oli surfates jalad välja väänanud, kuid küll ta jälle mõne päeva pärast jalule saab. Rääkisime talle oma ülesannetest ning selgus, et tema ongi Greg, kuid kuna Lance (farmi omanikku) polnud veel kohal, siis saatis ta meid karavani, et saaksime end sisse seada.

Nii umbes minuvanune suur karavan ootas meid eaka männipuud meenutava puu all. Veranda oli ääristatud palmipuudega ning võimalik ööbimissituatsioon tundus juba lootustandvam kui vasthüljatud ase Wollongongis. Jess! Ma ei näinud sees ei ühtegi ämblikku ega prussakat. Lubasin endale, et viin koguaeg prügi ära ning ei lase ühelgi putukal majja kolida. Sest prügi ja toidujäätmed meelitavad kohale prussakad, mis omakorda meelitavad kohale ämblikud – circle of life, teate küll. Nii et mõistlik on mitte üldse seda kuradima sirkli otsa maha panna.

Poole tunni pärast nägin kaabuga onu hoovis. Ta lehvitas mulle, nii et lehvitasin vastu. Selgus, et tegemist oligi Lance’iga, ta tutvustas meile pisut ümbruskonda ning näitas mis igas kasvuhoones toimub. Ehk siis – tegemist on palmipuude kasvatusega, mõned männipuud ka, aga peamisel ikka palmid. Nii umbes kuskil seitse eelkasvatus-kasvuhoonet ja siis üks suur musta võrkkatusega kaetud korraliku jalkaplatsi suurune kasvuhoone. Sees kihvt palmidžungel. Palmid siin, palmid seal.

Aga tööpäev oli juba alanud. Mind saadeti tõmmunahalise Bretiga männihoonesse, et jõulutellimused täita ning Tommi läks sidrunipuid istutama. Seda muideks kirkaga, sest pinnas siin on niivõrd kõva, et esmalt auk, siis taim ja siis normaalne muld peale. Aga tagasi männikasvuhoonesse. Väiksed nunnud pehmeokkalised männipuud ootasid sidumist. Just, pidime panema nii puudele kui ka pottidele rohekaspunased jõululindid ümber, et nad järgmine päev edasimüüjatele saata.

Lokkis juustega 49aastane Bret on väga jutukas ja aus. Ilma ühtegi mõtet endale hoidmata rääkis ta mulle kõigest. Ühe esimese asjana mainis ta mulle, et siin kandis elavad red bellied black snake’id, kes on küll Austraalia ohtlikuimate madude topis alles kümnendal kohal, kuid tegelikult on heategijad, sest nad elimineerivad brown snake’id. Viimased on muideks ausal esikohal. Õnneks polevat Bret viimase kahe aasta jooksul siin ühtegi madu kohanud.

Juba oligi kell kümme ning läbi garaaži suundusime kontor-kööki hommikuteed jooma. Will, kes on siinne palmipealik ehk aiandusepoole kuningas ja ühtlasi ka meie boss, küsis igasugu lugusid Eesti kohta ning oli väga üllatunud, et meil mägesid pole.

Pärast hommikuteed läksin palmipuid rohima ja Tommi suundus garaaži keevitusega mängima. Nad kasvatavad siin palmipuid seemnest alates, taime tärkamine võtab aega tervelt üheksa kuud. Kaheaastased taimed, mida mina rohisin, olid nii umbes paari haruga ja kahekümne sentimeeri kõrgused. Endiselt pole ma veel teada saanud palju need suured maksavad, mida nad üle Euroopa laiali impordivad.

Pärast tööpäeva kohtusime naabrimehega, kes elab ühes rongivagunis, mida Lance talle üürib. Taolisi vaguneid on Lance’il nii umbes kuus. Pluss veel trammivagun, milles kuskil kümmenkond aastat tagasi asus veel Lance’i kontor. Ehk isenesest on viimane sisustatud väga mõnusa tumeda puidu ning punase mööbliga. Ning kui praegune tummine küüslaugu kuivatuslõhn väljav arvata, siis tegemist on endiselt veel väga noobli kohaga.

Aga tagasi naabrimehe juurde, nimeks Darren, vanust seal 40 kandis. Lõbus ja lahke ning välimuselt meenutab seda meest, kes Losti esimeses osas apelsini sõi. Ta laenas meile tolmuimejat ning otsis välja ka muud puhastusvahendid, et saaksime seisma jäänud karavani lillelõhnaliseks muuta.

Esimene päev oli aga päris väsitav olnud ning peale väikest tolmurullide kokkuajamist olime päris võhmal. „Väiksest“ paranoiast tingituna palusin Tomil teha järjekordse putukakontrolli enne, kui linade vahele pugesin. Aga õnneks oli väsimus nii suur, et isegi mõtlematud hirmud lasid sel ööl kenasti magada.

Kümnest üks ikka vastab

Elus! Rõve ja palav oli olla, kuid mõte nahal sibavast prussakast tundus ilgem. Teine päev prussakate ja toidujääkide keskel süvendas meie soovi siit võimalikult ruttu naaksu tõmmata. Võtsime esialgseks sihiks Canberra ning saatsin Couchsurfer.com’is järjekordselt 10le inimesele kirjad. Muidugi saime vaste järjekordselt pisut segase profiilipildiga inimeselt. Samas ei saanud olukord sellest enam segasemaks minna. Või saaks?

Õnneks oli keegi Lance vastanud meie farmipalvele ning kirjutas, et tal võib meile paariks päevaks tööd olla farmis. Ehk Canberrasse minek jäi ära. Hakkasin elevil meelil süüa tegema. Liigutasin lappi ning kümmekond väiksemat prussakat jooksid sealt alt minema. Võeh! Kogusin end ning asusin koristama. Kõik pinnad, potid, taldrikud ja muu vajamineva kokkamiseks pesin tulise veega. Lõpuks oli mul väike osake köögist kokkamiseks valmis.

Joe ja Ryan maandusin mingi hetk koju ning kumbki isegi ei täheldanud, et kraanikauss ja köök ei uppunud enam segaduse alla. Nojah, nii palju siis sellest. Vähemalt oli mul endal kergem süüa teha. Päev möödus lennukalt ning õhtul jäin järjekordse ärevusega tuttu. Viimaks saame pärast kahenädalast pidevat rahakulutamist veidikenegi teenima hakata.

Segasummasuvila.

Joe hoiatas meid juba ette, et nende maja pole kõige paremas korras. Aga kui sul pole katust pea kohal, ei ole ka põhjust kellelegi ega millelegi käega löömiseks. Tatsasime Church streetil edasi ja otsisime kõige räbalamat maja numbriga 68.

Lääpas palmipuu all paistis pisike veranda ja uks oli kinni. Õnneks mainis Joe oma kirjas, et ka siis, kui kedagi kodus ei ole, võime lahkesti edasi astuda. Tommi koputas uksele. Mõne hetke pärast ilmus lävele üle kahe meetri pikk hilistes 20ndates noormees. Pika pruunid lokid ulatusid Joel peaaegu õlgadeni ning oma määrdunud dressipükstes kutsus ta meid edasi.

Irooniline - kas pole?

Esialgu pidas ta Tomi Jassiks, mingiks teiseks poisiks, kes pidi neile sisse kolima. Pärast mõningast selgitustööd näitas ta meile elamist ja meie voodit. Köögis olid igal nurgal määrdunud nõud ja söögijäänused. Tagahoovis savutaime kõrval seisis kurblik tennis, mis ilmselgelt oli jäänud sinna päikest vaatama liiga kauaks. Verandal oli suur sinine pleekinud ning kaarjaks kuivanud pinksilaud, mille peal leisis potialusel tennise paariline. Pinksilaua külgedel oli neli sohvat, kõik eri moe ja välimusega.

Joe istus maha nahksohvale ning hakkas savust jointi rullima. Päris samal ajal kust me pärit oleme ning kuidas meil senini läinud oleme. Tommi pakkus talle kosjana õllet, kuid Joe sõnas, et on alles lõuna ning läitis samal ajal savurulli.

Joe rääkis kuidas ta õpib ülikooli matemaatikat ning öösiti käib haiglas tööl, et jalutada sealsete ratastoolipatsientidega. Peagi astus sisse Joe sõber ja ühtlasi teine majaüürnik Ryan, kes tuli just oma viimaselt tööpäevalt. Kõhn Backstreet Boysi välimusega üleni mustasse riietunud Ryan oli peagi lendamas Taisse, et seal seigelda ja kohtuda oma emaga.

Meie voodi asus avatud köögi vastas. Kõndisin voodi poole, kui järsku nägin maas huntsmani laipa. Roheline kuivand löga hoidis aga ämblikku tugevasti maa küljes, kui Tommi seda ära üritas visata. Panin matkakoti voodi kõrvale ning püüdsime voodi vabastada pikutamiseks. Panime voodil lebanud kaameravarustuse sealsamas seisnud katkisele pesumasinale.

Maja ei olnud lihtsalt segamini, vaid ikka kohutavalt räpane. Kõndides tundsin kuidas põrand kleepis igal sammul ning vaatasin huvi pärast oma tallaaluseid, mis olid hoolimata hommikusest pesus käimisest juba jälle süsimustad. Nägin praokil uksest vetsu, kus põrandaplaatidel vedelesid räpased bokserid, magamiskott ja kõige all mingit sorti valge kuivanud ollus. Keegi oli vist pesuvahendit pesumasinast mööda kallanud ja siis viimase kasutamisest igaveseks loobunud.

Tõsine tahtmine oli kummiülikond selga lükata ning kõik ära koristada. Kuid tundus kuidagi kohatu võõras paigas esimese asjana mopiga ringi tuuseldama hakata. Teisalt oli jõle olla, sest ei julgenud midagi puudutada ega kusagile astuda. Õnneks suundusime peagi neljakesi randa.

Joe kõndis paljajalu, mõni ime, et ta ei pane tähele kuidas majapõrand kleebib. Ilmselt on siinses päikseküllases linnas asfalti peal kõndimisest ta tallad igasuguse tundlikkuse kaotanud. Aga rannas oli kena, kui välja arvata mõne kilomeetri kauguselt paistev metallitehas, mis mattus tööstustolmu sisse niivõrd, et näha olid vaid mõned korstnalõõrid, millest lõõmas tuld.

Joe ja Ryan jooksid peagi lainetesse. Käisin ka varvastega vett katsumas, kuid veetemperatuur polnud just eriti kütkestav. Võibolla oli lihtsalt viga selles, et üleüldine temperatuur väljas oli lihtsalt keha liiga kuumaks kütnud ja nii tunduski vesi nagu jäämeri. Tegelikult oli rahvast vees palju. Harjumatu oli vaadata, kuidas mitmemeetrikõrgused valgete mütsidega ehitud lained tantsisid kõigest mõne meetri kaugusel rannajoonest. Surfarid ja ujujad nende vahel. Mitmed üritasid lainetest läbi murda, kuid tulutult. Mõned osavamad sukeldusid vahetult enne lainet ning pääsesid tasapisi kaugemale rannajoonest. Silmasin ka meie uut sõpra Joed, kes tänu oma lipumasti pikkusele lihtsalt seisis lainele vastu ning jäi püsti nagu laevamast tormisel merel.

Paari tunni pärast olime segasummasuvilas tagasi ning Ryan läks poodi, et oma bon voyage peo jaoks süüa tuua. Känguru grillimine olevat plaanis. Joe küsis Ryanilt, et kas raatsid seda osta ning Ryan vastas, et muidugi mitte. Ma ei tea kuidas, kuid mõne aja möödudes oli meie grillil kena tükk känguruliha. Puud grilli jaoks tõime me muideks tagasiteel rannast, tuules murdunud oksad osutusid kasulikuks hakkeks.

Känguru maitses veidikene pardi moodi, seda pigem struktuurilt kui maitselt endalt, sest üleüldiselt tundus see pigem lihtsalt selline puine ja vesine lihalaadne ollus. Õnneks keetis Ryan sellele lihale vürtsise tomatikastme otsa, nii et lihamaitset enam tšilli kõrval tunda polnudki. Varsti ei tundnud enam keelt ka, sestap käiski Tommi vahepeal vaikselt vetsus oma kausiga ning naasis tühja nõuga.

Söögi ajaks olid kohale tulnud ka mitmed teised sõbrad, kõigi nimesid ma kahjuks ei mäleta. Aga välimust küll. Poiss, kutsume teda Bobiks, nägi välja nagu smurfinukk, hästi kõhna ja lillakate puhvis juustega. Oskas nii mõndagi, hiljem näiteks mängis klaveril paar kena pala. Teine poiss, näiteks Ken, oli rasvapats, selline lühike tore suurte silmadega poiss, kes teadis väga palju filmidest. Välimuselt nagu noor Bill Bailey. Ja surfipoiss Jack, kes oli selline ilmselge ehe oma tüdrusõbrale Kaylale, sest oma tarkusega ta just ei hiilanud. Viimaks veel gootitšikk Ebony, kes oma „veetlevat“ ujujarinda eksponeeris terve õhtu jooksul läbipaistavast topist.

Kuid õhtu ise oli muhe. Kirjumast kirjumas seltskonnas pole ma veel kunagi varem istunud. Mängisime pinksi, space shooti, celebrity’t ja muid sõnaarvamismänge. Eriti koomiline oli vaadata kuidas muidu pisut popsus-joobes Ryan püüdis ära arvata kes ta on, kusjuures kaasvõistleja oli ta ristinud Yodaks. Üllatavalt palju sarnasust viimasega tuli Ryanil oma aeglases olekus esile ning nii teenis ta sellega palju naerupahvakuid.

Õhtu saabudes ilmusid välja ka tikutopsisuurused matsakad prussakad. Silmitsesin mingi hetk veranda põrandat ja nägin kuidas vilgas elu käis. Selge, jalgu ma enam maas ei hoia ning loodan, et valitud diivanil, kus istun, ei tule ühtegi prussakat. Väsimuse süvenedes suundusin tuppa. Ka siin oli neid igal pool. Palusin Tommilt, et ta voodimademel olnud prussaka eemaldaks. Sel ööl magasime magamiskotis, kõik lukud-nöörid kokku tõmmatud ning lisaks hoidsin kõigi kahekümne küünega Tommist kinni ja lootsin, et tema odöör peletab nüüd juba lisaks ämblikele-madudele ka prussakaid.

Nagu 100 herilast

Ärkasime keset orgu koos tõusva päiksega ning asusime teele juba üheksa ajal. Pidime vallutama järjekordse mäe ning see oli juba uus tase. Trepiastmed olid nii poolesäärekõrgused ning kui sul on seljas üle paarikümnekilone ranits, siis ei ole just kergete killast tasakaalu hoida. Iga vallutatud nõlv tuli vere ja karmi higi hinnaga. Just, saapad olid hakanud hõõruma ja mu kannad justkui põletasid igal sammul.

Iseenesest polnud meil palju läbida, kuskil 7-8 km, kuid üle poole teest oli mäkketõus, mis muutis teekonna jäägituks. Nii umbes kella 10 ajal hakkasime aru saama, et antud veevaruga ei kesta me ealeski teekonna lõpuni. Kõik asjad hakkasid mulle vett meenutama, isegi hallikas liiv, mis pärlendas meenutas veekogu. Ja iga kord kui jõudsime järjekordse kaljurahnu tipule, kus oli võimalik imetleda, kuidas silmapiiril olev merehorisont kaardus pisut külgedel, mõtlesin tegelikult endamisi „kuradi tropp, miks ma sind juua ei saa.“ Järgmisena vandusin, et miks ma ometi ei täitnud oma veepudelit Garie beachis.

Ehk siis siit õppetund. Alati kui seikled Aussis ja näed võimalust pudelit täita, siis tee seda.

Tegime pidevalt pisikesi peatusi ning talitsesin end jooma pudelist väga väikeste lonksude haaval. Kusagil orus leidsime mingi jõenire, millest Tommi täitis meie veepudeli peaaegu selge veega, mis maitselt oli iseenesest okei. Arutasime vahetpidamata mis maitseks joogiks kõige paremini. Ihaldasin kõige rohkem tädi Helje vanast kaevust pumbatud külma vett. Ojaa. Mõne tunni pea lõppematuna näiva vantsimise järel hakkasin viimaks kuulma automüra – jess, maantee! Tahtsin küll matkata, kuid tõtt-öelda sellises pooldehüdreerunud peavalueelses konditsioonis pidevalt parakaid nähes on iga ilming tsivilisatsioonist nagu valge laev. Ja juba kuskil paari tunni pärast olimegi rongijaamas. Kell oli veidi peale üht ja ma pidin emotsinaalselt kokku varisema. Rongijaama vets oli suletud ning ma ei näinud ühtegi muud võimalus vee hankimiseks. Aga suures janus on väga ohtlik nutta ja püüdsin väga pisaraid tagasi hoida. Hüva, ootame rongi ära ja lähme esimeses linnas maha.

Õnneks veidi aja möödudes avastas Tommi, et rohelise tara vahel oli ka kraanike, mille kohal oli kirjutatud „drinking water“ – Hallelujah! Ma ei olnud ammu nii õnnelik olnud, võib-olla aastaid tagasi, siis kui ma veel päkapikkudesse uskusin ja mõtlesin end olevat ühte päriselt näinud. See oli selline hinda-mis-sul-on hea hetk. Väga hea hetk. Jõin mitu pudelitäit, kastsin nägu ja ootasin õnnelikult rongi.

Võtsime suuna Wollongongi peale. See asub Port Kemblast veidi maad Sydney poole. Kes teab, äkki leiab tööd kusagil sadamas. Uurisime ka netist, et äkki saaks mõne kalurilaevaga liituda, kuid kõik juhtniidid viisid selleni, et peaks lihtsalt kohale minema ja küsima otse kaptenilt.

Astusime rongilt maha, kuid mu jalad polnud enam kõige paremad, kõndisin nagu 90aastane. Iga samm tegi sellist valu nagu 100 herilast nõelaks jalga. Plaastrist polnud ka kõige rohkem abi. Otsisime üles lähima McDonaldsi ning Tommi võttis endale preemiaks ühe suure burgeri ning mulle mõnusa jääkohvi vahukoore ja šokolaadiga. Leidsime 10 minuti teekonna kauguselt backpackersite hosteli. Keiraleigh nimeline kui ma õigesti mäletan. Helistasime uksekella ja meid võttis vastu blondide rastapatsidega 50ndates meesterahvas, vikerkaarevärvilise särgiga mees tutvustas meile hinnakirja läbi oma ukseleti ning kutsus meid viirukilõhnast pakatavasse majja. Esialgu väiksena tundunud hoone oli aga kahekorruseline ning tagahoov oli üüratu.

Veidikese pikutamise järel käisime pesus ja peagi viskasime voodisse tudule. Saime neljase toa ainult kahele nautimiseks. 60 taala öö eest, kuid üks öö vast ei tapa meie eelarvet. Tommi juba oli sügavas unes, kui mina veel guugeldasin netis ning otsisin meile võimalikke couchsurfareid, kes pakuks ilma rahata öömaja. Ainsat valgust pakkus arvutiekraan ning selle sinaka kuma taustal nägin järsku kahte kombitsat ekraani tagant välja sirutumas.

„TOMMI!!! ÄMBLIK!!!“ Silmapilkselt hüppasin Tommi selja taha ning püüdsin teda üles saada. Unesegasena ei saanud aga tema kahjuks millestki aru. Veidi ennast kogunud, võttis ta lebomati nurgast ning püüdis ämblikku eemale susida. Kõigest meeter lahutas mind sellest inimkäesuurusest peletisest. Pisut karvane ning saledam kui tarantel, kuid õõvastav siiski. Tee ise ka peopesa lahti, nii, vaata kui suur see on. Hüppasin nari ülemisele voodile ning jälgisin olukorra lahendamist.

Tommi guugeldas, tegemist oli Huntsmaniga. Selline ämblik, keda osad kohalikud isegi peavad nö koduloomana, sest isend pidavat sööma ära kõik endast väiksemad, sealhulgas ka siinmail tavapärased pöidlasuurused prussakad ja muud kahjurid. Ja ei koo endale võrku, vaid varitseb kusagilt kõrgusest ning välkkiirete hüpetega nabib saagi kinni.

Arvasin, et raudselt hüppab ta mulle näkku. Guugel soovitas ämbliku tolmuimejasse tõmmata. Kiirelt tõi Tommi kõrvaltoast Kärcheri ja asus “koristama“. Plumpsti, oligi kõik. Tommi taris tolmuimeja kõrvaltuppa. Katsu sa nüüd enam magama jääda. Mhm. Kindlasti.

Ärkasin superunisena. Kell 10 oli check-out ja pidime selleks hetkeks koos oma nodi ja linadega all olema. Kaks couchsurferit olid siiani keeldunud ja keegi polnud nõustunud meie palvega jääda Wollongongis öömajale. Seadsime sammud juba tuttavasse McDonaldsisse ning asusime tööd otsima lähedal asuvaist farmidest. Üle kümnekonna kirja sai teele saadetud ning selle aja peale kirjutas Joe meile, et võõrustab meid lahkelt. Võrratu. Asjad hakkavad jälle plaanipäraselt minema.

Üürirahad telgiks!

Teel rongijaama jäi meile teele kalapood, kus Tommi pidi meile sebima väikse spinna juhuks, kui meie väike seiklus rahavabasse rööpasse veereb ja tõsisema kütindusega tegelema peab hakkama. Ise jäin meie mustlaslaagriga ukse ette ootama, sest matkakott oli lihtsalt liiga lai, et üle kahe korruse jooskvast kitsast trepist üles vantsida. Mis seal ikka. Vaatasin ukse kõrval kalapoe omaniku pilte suurematest kalatrofeedest ning jäin ootama. Ei raatsinud seljakotti seljast ka võtta, sest selle susliku selga saamine tundub nagu mäerahnu venitamine.

Spinnat me ei saanud, sest odavkomplekte seal ei müüdud, nii siis jäime lootma lihtsalt heale õnnele. Kuna photohooti päeval sai küllaltki suur summa ühistranspordikaardilt (OPAL) maha sõidetud, siis oli väike lootus, et selleks hetkeks olid vajalikud 8 sõidukorda kirjas ning nüüd ootaksid meid ees tasuta sõidud.

Nimelt on siin NSW osariigis ühistranspordikaardiga sõites olla ses mõttes edumeelne, et kui oled juba nädala jooksul kaheksa korda pileti ostnud, siis vastavalt nädalal enam piletitele raha kulutama ei pea. Ühtlasi peaks olema pühapäevasõidud tasuta.

Mis tähendanuks iseenesest, et Sydneyst võinuks me kihutada rongidega suhteliselt kaugele. Kuid ega me ei põgenenud. Mõtlesime rannikut avastades vaikselt Adelaide poole trippida. Sestap läksime Cronullasse ja sealt praamiga edasi Bundeenasse. Võtsime plaaniks sealt edasi hääletada Garie beachini ning ööks jääda North Era kämpaplatsile. Kuni Bundeenani läks sõit veatult ning matkaranits ainult natuke väsitas selga. Veel.

Tulime Bundeenas praamilt maha ning esimene kaos veidi juba terendas. Ei saanud päris täpselt aru millisesse suunda meie soovitud Royal National Park jäi. Ja ega siin mail pole lihtne paarisadat meetrit jalutada, koguaeg on mingisugusest mäed-künkad või mis iganes kõndimist raskendavad asjaolud.

Juba olimegi pisut linnast välja saanud jalutada, kui ma hakkasin õige ära väsima. Seljakott vajutas õlgu allapoole nagu keegi väntsutaks su õlgu kruustangide vahel, korraga alla ja kokkupoole. Samal ajal kihutasid meist sammu kauguselt mööda autod, mille juhid ei teinud väljagi Tommi väljasirutatud pöidlast. Muideks siinmail hääletatakse vasaku käega.

Lootust kaotades sõime tee ääres kodus suure armastusega kaasa tehtud wrappe ning mõtlesime juba varuplaane välja. Viimaks jäi seisma suur punast värvi peremaastur ja kusagil 40ndates paar küsis kuhu suundume. Puterdades püüdsime selgitada, et Garie beachi kaudu North Erasse, kuid kuna nad ise olid minemas Sydnesse, siis oleksime peaagu küüdist ilma jäänud. Õnneks leppisime kokku, et nad viskavad meid järgmisel ristmikul maha.

Hallipäine meesterahvas, kes sõitis nagu Colin McRae, piilus samal ajal ühe silmaga gpsi ning järgmisel hetkel teatas, et pole probleemi meie viskamisega Garie beachini. Palmide alle lookles mööda mäenõlva alla rannani välja ning niimoodi pärast 15minutilist sõitu olimegi esimeses sihtkohas. Kõrguvad palmimäed ümberringi ning kuldsed rannajooned nende vahel. Selline oli meie esimene kogemus siinsel rannaliival. Jätsime toreda paariga hüvasti ning jalutasime läbi mägiraja oma esimesele kämpaplatsile. Mäe tipus ei suutnud oma silmi uskuda, midagi sellist polnud me kunagi varem näinud. Kõrged palmide ja kummipuudega kaetud liivakivirahnud, orus laulab maailma ristsikate orkester täisviledel ja kergelt punetav päike loojub silmapilgu kiirusel.

Seadsime oma uhiuue telgi üles ning tundsime uhkust oma esimese ostetud kodu üle. Kathmandu telk oli nagu me polnud kunagi varem näinud. Siidilaadne kattematerjal ja väga peen presendilaadne riie põhjaks. Nunnu väike poolkera sai peagi üles seatud ning jäime juba enne üheksat tuttu.

So long, Warwick!

Väike geko ootas meid rongijaamas

Niisiis. Istusime neljapäeva hommikul verandal ja polnud ikkagi rahul. Mina ei tahtnud ettekandjaks minna ja Tommi polnud huvitatud CV tegemisest. Kumbki “takistus“ polnud ületamatu, kuid midagi oli nagu puudu. Seiklus. Just, kui tahta lihtsat raha teenida, siis võib seda ka Soomes teha. Me tulime ju siia maailma avastama. Ja nii see läkski. Mõned hetked hiljem pakkisime juba asju ja tegime nimekirja. Plaanisime kerget šoppamist ning varem kõrvale pantud üüriraha eest mõtlesime osta telgi.

Juba jälle olime teel Parramattasse nagu tavalised töötud ikka, siis jätkasime täiskäigul ostlemistuuridel. K-martist 5-taalane fileenuga ja kaks lebomatti ning suundusime juba hiinalinna pisemate poodide alleele. Kathmandus oli jõulu-ale ning saime muidu 500-taalase telgi 250ga, lisaks veel väike mix up kassas. Ehk kassiir tõi meile laost kahe inimese telgi asemel kolme inimese telgi. Ehk siis veel üks 50eurone võit meile. Väike jõulukingitus, mille me alles hiljem avastasime.

Elevil mõtetes jäime tuttu ning järgmine hommik kaheksa ajal pakkisime veel viimse mandi kokku ja jätsime hüvasti koduks kujunenud Warwick roadi majakesega. Meie lahkumisest üllatunud türklane pakkus meile küüti ning soovis head reisiõnne Eastwoodi rongijaama ees.

https://www.youtube.com/watch?v=tneunDBBK0M

Seiklema!

Aasia maffia

Kolmapäeva hommikul tegin juba pool seitse silmad lahti. Tommi lõõskas kõrval ja mõtlesin, et kas ma olengi juba tööinimese unerütmi saavutanud. Ootasin innukalt lamades Tommi ärkamist, aga tulutult. Teine nii armsa näoga ka, et hakka siis unemannat raputama. Tegin läpaka lahti ja üritasin möödunud päevade sündmusi kirja saada.

Kaheteist ajal suundusime Tommiga linna, sest esimene intervjuu oli mul kell pool kaks ning teine nelja ajal. Väike ärevus sees seisime Eden’s Cafe ees. Raputasin juuksed ilusaks ning reipal sammul suundusin kassa poole. Aasia noormees ütles, et oota üks hetk, kohe tulen.

Kuna Parramatta pidavat olema aasialaste linnaosa, siis ütleme, et 2/3 on toorelt aasialased. Ja tõtt-öelda ei tee me kumbki Tommiga vahet, mis maa esindajatega tegemist on. MN rääkis, et nüüd kui ta on juba üle poole aasta riidepoes töötanud, siis ta teeb vahet korealastel ja hiinlastel. Ma ei kujuta ette millal ma sinna faasi jõuan.

Intervjuu läks nii enam-vähem ja noormees lubas mõne päeva jooksul teada anda kuidas läks. Kuna kohvikus töötasid ainul asiaadid, siis mul on tunne, et vale rassi esindajana ei pruugi ta mulle tagasi helistada. Aga ei hullu. Käisime Tommiga toidupoes ning ostsime jälle salati manti ja liha. Muideks on kaks toodet, mida saab ka kõige kriisimal perioodil osta: piim ja kohalikud banaanid ning isegi fetajuustu kilo jääb parematel päevadel 7 dollari kanti. Ladusime Tommi matkakoti ääreni täis. 

Tundsin end veidi pahasti, et ta sellega nii pikalt vantsima pidi.

Seisime Volcano’s Steakhouse’i ees. See oli juba nooblim koht. Väliterassi ja restot ennast lahutasid suured lükandaknad, mis päevaks on eest tõmmatud, nii et kogu koht jätab endast väga avara mulje. Sissepääsul ootavad sind ettekandjad, kes juhatavad sind lauda. Kuid kuna me siia sööma ei tulnud, siis Tommi jäi väliterassile ja mina suundusin kohe sisse, küsisin, et mul peaks siin intervjuu olema ning esialgu olid teenindajad segaduses. Küsisid, et kas ma olen kellegi Ediga rääkinud ning kuna mul intervjuu olema pidi. Mõnetise segaduse järel saime üks pool tunnikest Edi oodata.

Lõpuks ilmus välja kiilakas pikemat kasvu vanemas eas meesterahvas, kes käheda häälega küsis kas ma olen Helena. Ta palus mul istet võtta ning mõni hetk hiljem liitus ta minuga. Nagu ikka pidin rääkima miks just mina olen parim ettekandja talle ning kus ma varem olen töötanud. Mõni hetk hiljem pakkus ta mulle juba võimalus tulla proovipäevale, et ta näeks, kuidas ma tegelikult töötan. Lõpetuseks mainis ta, et ma pean kandma üleni musta kuni kingadeni välja. Jätsime Ediga hüvasti ning ütlesin Tommile, et peame jälle šoppama minema.

Meie kodu tagahoov

Niisiis vantsis Tommi minu kõrval, endal matkakott täis toiduasju, 3l piima, 2l apelsinimahla, veerand arbuusi, kilo tomateid. Arvutage ise, ma ei usu, et tal kerge oli. Aga õnneks ei jäänud meie põhikaubanduskeskus Westfield kaugele. Olimegi jälle odavketipoes K-mart. Leidsin 5-dollarilise särgi ja 4-dollarilised jalanõud, ainult pükste eest maksin nendega võrreldes koletu summa: 15 dollarit. Mis pole küll tegelikult paha, aga kuna ma ju endiselt tea, kas ma ka reaalselt tööle saan, siis asju osta on mul alati viimasel ajal paha tunne. Kulutan ju raha söögiraha arvelt. Ja ei tea millal jälle peale hakkab tulema. Aga õnneks komplekt sai viisakas ning rõõmsas ärevuses saime viimaks Tommiga kodu poole suunduda.

You english - no good

Teisipäeval lubasime MN-ile appi minna. Nimelt oli tal linnas photoshoot ja ta tahtis võttele võimalikult palju abiväge. Mõeldud-tehtud. Hommikul poole kuue ajal äratas MN meid üles ja nüüd hakkas võidujooks ajaga pihta. Mõtlesime juba, et jäime bussist maha, kuid õnneks juba bussis olles vaatas MN üle ja sai teada, et kodust väljumise aeg oli see, mida bussiajaks pidas.

Nii me siis istusime bussi tagaotsas, Tommil suur matkakott täis topitud neoontoonides kampsuneid, mul üle õla sinine lebomatt ja käes kartulikotisuurune kilekott, mis omakorda täidetud veel kilekottidega ja kõrval MN, kellel must seljakott seljas, käe otsas pagas, mis mahutaks kergekäeliselt endasse Tommi. Jah, just nii me suundusime Sydney kesklinna poole. Bussilt jooksuga rongile ja rongilt jälle bussile. Seitsme ajal istusime kusagil Bondi beachi läheduses väikesel bulevardil pingil, kui järsku muutus MN-i nägu väga murelikuks. Modell oli saatnud sõnumi, et tal on toidumürgistus ning ta ei saa tulla. Kohkunult püüdis MN lahendusi hakata genereerima. Samal ajal ilmus meie juurde kalevipoja suurune pruunide lokkis juustega noormees, kes palus Tommilt suitsu. Tänutäheks pakkus ta meile viskilonksu. Keeldusime viisakalt ning seepeale hakkas pisut tuikuv noormees oma elulugu pajatama. Samal ajal imestasin, et ei tea kuhu ta oma jalanõud on jätnud. Väidetavalt maailma top 10nesse kuuluva ajukirurgu võsuke oli ilmselgelt omadega jännis ning hakkas meile juba tüütavaks muutuma. MN püüdis talle viisakalt selgeks teha, et meil on kiire ning pole aega lugusid heietada, kuid seda kõike tulemusteta. Seetõttu suundusimegi lähedal asuvasse kohvikusse.

Samal ajal kui MN modelliagentuure läbi helistas asusime meie taaskord Gumtreest töökuulutusi vaatama. Täna oli see päev, kui lõin lati nii madalale, et isegi prussakas ei mahuks sealt alt läbi. Nii, pesupesija – sobib, ettekandja – sobib, flaierijagaja – sobib jne jne. Tunni möödudes sain juba kaks vastet, üks palus mul numbri saata, et saaksime telefoniintervjuu teha ning teisega pidin homme Parramattas kokku saama. Jäin pikisilmi kõnet ootama. Ärevus kasvas, kui järjekordse tunni möödudes tuli kõne. Jooksin kohvikust välja ja väriseva käega panin telefoni kõrva äärde. ”Tsau! Kuule, nüüd selgus, et stilist ei peab ikkagi varem ära minema, nii et me ei saagi photoshooti teha,” lausus kurblikul toonil vahepeal linna peale läinud MN. Vestlesin veel temaga mõne hetke ning pärast kõnet vaatasin, et pagan, mingi võõras number on vahepeal mulle helistanud, helistasin tagasi. Mingit sorti hiina või mingi muu mandariini aktsendiga naine võttis vastu. Vabandasin talle, et mul oli just teine kõne, mille peale ta vastas:

”You Helena from China? Yes, you are, we talked yesterday. And I said I don’t want you.”

Mina: “No, I’m Helena from Estonia and I haven’t spoken to you before.”

Hiina naine: “Australia?! No, you don’t sound like it. Yes, you from China.”

Mina: “No, not Australia, Estonia. Baltic country.”

Hiina naine: “What? Can you spell it for me?”

Mina: “E-S-T-O-N-I-A”

Hiina naine: “Yes, we speak yesterday and I said no.”

Mina: “No, we haven’t spoken before.”

Hiina naine: “What? Yes or no?”

Mina: “No.”

Hiina naine: “Well I think you’re not for us. Bye!”

Mina:”What? Why?”

Hiina naine: “Mmm, well, the English you speak, not for us. Ok? Bye!”

Olin löödud. Hakkasin kahtlema kõigis oma oskustes ja mõtlesin juba, et peaksin ennast lindistama kuulmaks missuguse aktsendiga inglise keelt ma siis räägin. Tommi aga rahustas mu peagi maha ning nii me otsisime veel mõned tunnid tööd ja lõpuks kujunes mul kolmapäeva kaks intervjuud. Üks väiksemas kohvikus ja teine liharestoranis.