Söeribilinn

Pikemalt mõtlemata broneerisime piletid 11-tunnisele rongisõidule, mis viivat meid otse Brisbane’i. Esmaspäeva hommikul kadusime hostelist ja võtsime uuesti suuna Broadmeadowsse, kuna meil oli rongini üle 6 tunni aega, siis otsustasime üles otsida M-i reklaamitud pitsakoha, millel kõrval müüvat mingi memm maailma parimaid burgereid.

Kahjuks memm oli iga-aastasel puhkusereisil ja pitsakoht olevat avatud ainult öösiti. Vot selline äri.

Linnaosa ise oli kõhe. Täpselt nagu Tommi emme kingitud raamatus oli kirjas, siis nägi linn välja nagu ta kardaks meid ning püüaks teadmata suunas eemale joosta. Pea inimtühjas Hamiltonis võis täheldada peamiselt kahte sorti inimesi, kas eluheidikud või siis puudega inimesed. Normaalsus oli siit linnast viimse söerongiga tuhatnelja kadunud.

Kuna telefoniaku hakkas tühjenema, siis otsustasime kesklinna minna. Istusime veidi aega bussijaamas ning peagi silmitses meid keskealine pontsakas meesterahvas ja päris meie plaanide kohta. Ilma igasuguse palumiseta pakkus ta meile küüti. Koos tema ja ta koera hoidva sõbraga sõitsimegi paarikümne minuti kaugusele kesklinna.

Linnapilt paremaks ei läinud, kuid see-eest leidsime kaubanduskeskusest istumiskohad koos seinakontaktidega. Jätsin Tommi arvutisse surfama ja ise läksin šoppama. Lootsin viimaks leida mütsi, millega päikesepisteohtu vähendada.

Mõni hetk hiljem naasin Tommi juurde ning peagi tuli meie juurde turvamees, kes ütles kurja häälega, et me ei tohi siin oma läpakat laadida. Küsimusele miks sõnas tugevasti rasvunud mees, et kaubanduskeskuse vool pole kõigile. Selge. Õnneks oli aeg seal maal, et võisime tagasi rongijaama suunduda.

Pikamaalennureisidest karastatutena ei tundunudki 11-tunnine rongisõit Brisbane’i liiga jubedana. Tõsi, istmik suri lugematuil korrail, kuid see-eest oli ikkagi tunne pisut mõnusam.

Magama jääda me kumbki ei suutnud ja nii olimegi kell neli öösel Brisbane’i rongijaamas. Silmad punased nagu mängusõltlastel ning näost lubivalgetena lootsime ruttu tabloolt leida järgmise sobiva rongi. Isegi Google Mapsi abiga tundus pääsemine Toowoombasse võimatuna.

Küsisime abi piletimüüjalt ning selgus, et kolmandalt korruselt väljuvad pikamaabussid, millega peaksime soovitud sihtpunkti jõudma. Vahepeal saatsin veel õunafarmerile sõnumi, et kahjuks ei saa me kohale tulla ja vabandasin tema ees ette-taha. Vastuseks sain oodatud lakoonilise ”Thanks, ok.”

Kuid meie suund oli kindel ja edasine plaan vankumatu, sest suhted Jillyga üha soojenesid ning teisipäeva hommikul sain postkastist lugeda meie Sandalwoodi töölepinguid.

Peagi väljuski meie kella seitsmene buss Toowoombasse. Uude linna jõudes olime nii laibad, et liikusime otsejoones järjekordsesse backpackerisse. Läbi tiheda vihma tatsusime läbi hoovidevahelise sihtpunkti. Nukra postkastiga maja ei lubanud endast palju, kuid vähemalt katusealust ja see oligi peamine. Uksel võttis meid vastu aasia päritolu neiu ja teatas, et pakutakse öömaja küll, kuid omanik veel magab.

Mõne hetke pärast tuli tõmmu lühikest kasvu meesterahvas toast välja ja asus kohe askeldama. ”Come, come,” kutsus ta meid enda järel taha tuppa sõnagi lausumata hindadest või muust infost rääkimata. Juba voltisime koos linu lahti, kui lõpuks selgitas juudist majaperemees, et üks nägu maksab 40 taala öö eest. Selge. Rahad makstud ja tuttu. Samal ajal silmitsen kuidas meie katkisest aknast tuleb sisse suure pöidla suurune pruun prussakas. Surusin silmad tugevasti kinni ja lootsin et Tommi antiprussakahigi töötab endiselt.