Brahmanid ja muud vorstiloomad

Ma ju lubasin, et ma ei jäta enam nii pikka pausi sisse, sest esiteks on teil igav ja teiseks on mul raske tagantjärele sündmusi taastada, kuid päevad farmis on pikad ja rasked ning päeva lõpuks tundub ületamatu midagi vahvat kirja panna.

Äratuskell helises kell 6.30 hommikul ning juba tunni pärast pidime kohtuma Jillyga Sandalwoodi kontoris, mis asub meie ühiselamust 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Keset farmi südant asuvas kontoris võttis Jilly meid oma kontoris vastu. Ladus suure hunniku pabereid laua keskele ning asusime üheskoos lepinguid läbi vaatama. Iga tööliigutusega käisid kaasas ohutusnõuded, näiteks kiivrikandmisnõue ATVga sõitmisel, ehk mida-kus-kuna kõige kohta. Lisaks kõigele muule range pildistamise keeld ning telefoni võib kaasas kanda vaid otsese ülemuse loal. Ehk siis liiga palju pilte pole loota.

Pärast pooletunnist arutelu olime paberid läbi vaadanud ning päev võis alata. Nii nagu jutt jäi, siis mina pidin olema põhiliselt koristaja ning Toomas hooldustiimis asjapulk. Aga enne veel tegi Tommi uus ülemus Hans meile tutvustava tiiru farmis. Istusime aegu näinud maasturisse, kruusatolm ja ämblikuvõrgud ehtimas igat autodetaili, üritasin mõelda, et keegi neist punujatest pole praegu kohal ning jäin vaatama pea lõputuna näivaid suuri raudtarasid, mis eraldasid karja viimasest vabaduse lootusest.

Veisekari, millesugust ma eales varem polnud näinud. Valkjashalli karvkattega ning suur kaamlikühm turjal vahtis mind seni suurim veis keda olin eales näinud. Neid kutsutakse Brahmanideks. Lisaks suurele kühmule tundusid isendid vähemalt kahe meetri kõrgused ning jalad all nagu kuusepakud. Ikka sellised Baruto stiilis jalad mitte karmenkassilikud heinavarred.

Ja niimoodi päevast päeva istuvad ja söövad nad siin suurte päevavarjude all kuni lõpuks tuleb suur reka (road train), mumuud aetakse tsiptirip mööda raudrajatisi peale ning kombinaati minek. 

Vähemalt pole siin tapamaja, muidu muutuks see õudus ikka talumatuks. Liiga kurvaks.

Nõndaviisi lehmudele mõeldes asusin esimesel päeval koristama meie ühiselamut ning Tommi sai terve päeva raudtarasid keevitada. Mitte, et mul midagi koristamise vastu oleks, kuid tegelikult on pisut morjendav, et järjekordselt ei saa ma rohkemat teha. K*rat, kas keegi loeb ka üldse mu CV-d? Ilmselt mitte. Kõik vaatavad, et Tommi oskab keevitada, ”Hurra, ahjaa, sabarakk Vanje, no palkame tema ka.”

See on midagi kohutavat, mis juhtub elamispindadega, kui need on ühised ehk teisisõnu eikellegimaa. Miskit kuskil käest kukub, siis kiirelt pilk maha ja minema ning edaspidi ei tea enam keegi kes-mis selle s*taga hakkama sai. Kõik, kes on kunagi ühikas elanud teavad täpselt millest ma räägin.

Vaikselt läbi plekimägede inimrassi vihkama hakates tiksus aga kell edasi ning esimese päeva lõpp oli kohal. Üheksa päeva veel. Just nimelt, siin on meil 10-päevased töönädalad, siis neli vaba jne. Iseenesest on see tulevikule mõeldes hea, sest kui kunagi peaks raha ja auto olema, on võimalus kuskile midagi vahvat tegema minna. Miskit, millest oleks ka midagi kirjutada.