Emme, ma olen kauboi!

Taaskord pool kuus üles ja kümme tundi tööd, kiire söök, väike 9gag ja tuttu. Nende päevade kohta on võimatu midagi huvitavad kirjutada (üritan pidevalt Tommit utsitada, et ta kirjutaks, sest tal ikka juhtub, kuid siiani edutult). Austraalias ei ole Viledat, on Norwex, põhjamaine bränd muideks. Põrandaid pestakse äädikalahusega, sest vesi siinmail on niivõrd katlakivine. Farmi omanikul Kevinil on kõige suurem maja. Mille veelgi suurem veranda, kus on nii umbes neli tuhat plaati, said kõik kena poleeringu nuustikuga, sest vuugivend ei osanud asju korralikult pesta.

Minu silmarõõm.

Kevinil on kaks tütart, Meg ja Jilly, ühel kolm last ja teisel kaks. Parajad jõmpsikad veel, nii et töötavatel emmedel on kodus paras pardakk, mida ma pidevalt korrastamas käin. Ainus äge asi minu päevade juures on mu auto. Mazda pikap. Ilmselt vanem kui mina, aga asja ajab ära ja kui piisaval kiirusel kurvi siseneda, siis saab lohama ka. Ehk saan igapäevaselt liiklemist harjutada, mis on kõige suurem pluss antud töö juures.

Õnneks üheksandal tööpäeva sain ülesande minna päevaks farmi tööle. Kohtusin hommikul Kevini tütremehe Warreniga kontori juure. Ta andis mulle kerge ülevaate ATVst ning peagi võis päev alata. Suundusime koos Warreni 11aastase türtre Matildaga aedikuid üle vaatama. Ärge laske ennast eal petta, see tüdruk on siin olnud sünnist saati ning teab farmielust rohkem kui keegi teine. Väike sõstrasilmne punapäine tirts juhtis teed ning järgnesin talle kruusatolm ja päike kordamööda silmis. Peagi liitus meiega Warren, kes ratsutas kenal pruunil täkul ning seltsiks oli tal neli väikest karjakoera, taksimõõtu, kuid pikemate jalgadega.

Sisenesime aedikusse ühest äärest ning asusime vaikselt veiseid teise aedikusse karjatama. Lõpuks tundsin end elusana! ”K*radile need lapid, emme, ma olen kauboi!” Ja kuigi olin ATV-l, siis ei tundnud ma end kuidagi vähemtähtsana. Saaks ainult iga päev niimoodi töötada. Oi kui õnnelik ma oleks. Mõnel korral oli karjas ikka mõni rebel ka, kes ei tahtnud soovitud suunda minna. Järjekordselt sõidad kaugemale, siis jälle lähemale ja püüad silmust ikka koomale tõmmata. Teinekord jääb aga veis sinuga tõtt vahtima, et kelle suuremad munad, aga õnneks piisab kergest hüüatusest või käteplaksust ning juba võid kabjaplaginat kuulda ja võidurõõmust kergelt naeratada. Aga mitte liiga suurelt, sest siis liiv jälle hammaste vahel.

Mis veel? Meil elab maja taga puu otsas koaala. Esimene lemmik, kes mulle meeldib. Ja eile nägin kahemeetrist suurt musta madu üle tee minemas. Vähemalt paari saapa jagu nahka. Võeh. Ja Mazda on katki. Radiaatoris on kraater, aga õnneks sellega tegeletakse. Munast ei pidavat abi olema, aga remondikojast tellitakse midagi, mis aitab.

Kallidpaid.