Süsteem süsteem

Nagu lubatud, siis olin viimase nädala saatnud meie CV-dega kirju farmeritele, et lõpuks oma farmipäevadega alustada. Kuna soovisime vältida kõikvõimalikke tükitöid, siis saatsin kirju vaid neile, kus tunnipalk ja seda üle 20 taala. Kuskil pärast paarikümmet kirja hakkasin viimaks telefonikõnesid saama. Üks onu Stanthorpe’is lubas meile õunapuude pügamist. Läksimegi juba suhteliselt leili ära ning lubasime kohale minna, kui järku helistas Jilly Sandalwoodi nuumfarmist.

Lubas tasuta majutust, Tommile ehitus/keevitustööd ning mulle mingit sorti aia-koristustöid, kuid kuna tööd pidid algama alles 11. jaanuarist, siis mõtlesime ka väikse sutsu teha õunafarmis, sest olgem ausad, kui poleks Tommi krediitkaarti, siis oleks me juba pikemat aega näljas.

Tahtsime süsteemi huiata ja selle pärast mõtlesime seiklema asuda pühapäeva öösel, et äkki saame 2.50ga Brisbane’i. Opal kaardiga ju pühapäeviti rohkem maksma ei pea. Oleks saanud ka lihtsamalt, kui käinuksime välja paarsada taala kas lennupiletite eest või siis kuskil sada taala rongipiletite eest, kui 2.50 kõlas liiga hästi, et proovimata jätta.

Loodetud pühapäeva varahommikune äratus jäi aga olemata, sest sattusin eelmine öö olema valgusoperaator MN-i moevideo võtetel ja nagu võtetega ikka, siis venisid ka need poole hommikuni. Aga ma olin rahul, sest üle pika aja sain filmindusega tegeleda ning aitasin MN-i nii kuis suutsin, mõtted pidevalt montaažil ja pea kõikvõimaikke katteplaane täis.

Marini moevideo

Ärkasin tõsine unemati puru silmis ja tahtsin veel edasi magada, kuid plaanid olid niigi mitu tundi edasi nihkunud. Haarasin kiirelt kohvi ja hakkasin müslit alla kugistama. Rõõmsasilmne M küsis veel, et äkki teeksime temaga mõne seti Magicut, kuid hoolimata idee briljantusest pidime teele asuma.

Järjekordselt läbi Eastwoodi astusime rongi peale ja lootsime ühe jutiga Newcastle’isse jõuda. Päris otserongi peale me ei saanud, kuid läbi Woy Woy õnnestus küll. Üks peatus enne Newcastlet oli M-i räägitud pinballi pitsakoht, kuid kuna lootsime, et Newcastle’is rongijaamast läheb rohkem ronge, siis me ei hakanud seda vahepeatust tegema.

Pühendusega onu Maitile

Newcastle’i rongijaama infotablood aga ei kuvanud ühtegi sobivat suunda. Liikusime jaamast välja ja seal samas bussijaamas küsis neoonrõivastes proua, et kuhu oleme minemas. Naljatledes vastasime, et Brisbane’i ja seepeale proua soovitas meil tagasi Broadmeadowsse sõita, sest too olevat lähim suurim jaam. Nimelt erinevalt loodetust pole nad suutnud veel Newcastle’i neeme juures raudteesildu üle mere teha.

Vägisi kiskus hämaraks ning ega Broadmeadow rongijaamaski paremaid uudiseid ei tulnud. Järgmine rong läinuks alles järgmise päeva hommikul. Järjekordselt hakkas jonn peale tulema ja üha selgemaks saama tõsiasi, et sel korral ei õnnestu meil süsteemist kasu lõigata. Esialgne 2.50 maksev plaan asendus 77 taalase ööga Newcastle’i hostli 6-voodiga toas, mis väiksem kui mu enda tuba kallis kodus isamaal. Ja loodetud esmaspäevane töölehakkamine õunafarmis lükkus järjekordselt edasi.