Eikusagimaa nuumlaut

Juba jälle helises äratuskell ja ärkamise edasilükkamine muutus möödapääsmatuks, sest juba tunni pärast väljus meie ainuke hommikune buss Dalbysse. Kiire sammuga tõttas Tommi minu ees ja püüdsin tal järel püsida, kuid tundsin kuidas ta jalad on minu omadest vähemalt meetri pikemad, sest kannul püsimine näis üha võimatumana.

Napilt enne bussi väljumist ootasime Grey Houndi kaugliinibussijaamas oma järjekordset punase koera logoga transpordivahendit. Muideks, kõike teadev ja kõikvõimas Google Maps millegi tõttu ei arvesta oma marsruute ja ajagraafikuid pakkudes siinsete kaugliinibussidega. Need tuleb ise guugeldades välja raalida. Ei tea nüüd siis kelle kivi, kapsas või kapsaaed.

Bussijuht viskas inimeste pagasi ettevaatamatult maha ning kartsin, et ilmselt kui meie peaksime kunagi Dalbysse kohale jõudma, siis juhtuks sama ka minu matkakotiga, kuhu on rätiku sisse volditud minu läpakas. Hirm on aga nõrkadele ning saatsin juba Jillyle sõnumi, et ta meile poole üheteistkümneks järele tuleks.

Pärast tunniajast sõitu istusime Hungry Jack’si parklas ning vaatasin uurivate silmadega ümruskonda, et tuvastada Jilly, keda ma kunagi varem näinud polnud. Peagi hõikaski lilleliste boheemipükstega naine üle parkla, et kas me otsime Jillyt. Tema see oligi. Kuskil nelja-viiekümnendates fuksiaroosaks võõbatud huultega naine sõitis oma supersuure Nissani maasturiga meie kõrvale.

Umbes 20 kilomeetri kaugusel Dalbyst asuski Sandalwoodi nuumlaut. Igasse ilmakaarde jäävad silmapiirini ulatuvad põllud, mõned üksikud majad nende keskis. Ilmselt kõikides neist elavad farmipere liikmed. Pereäri nagu see Sandalwood on. Punastest tellistest laotud maja ees seisatas Jilly auto ning olimegi oma uues kodus.

Sealses ühismajapidamises käis vilgas elu ning siiani pole ma suutnud ühtegi nime korralikult salvestada. Ühe lokkis juustega poisi nimi oli ilmselt Sam ja teine jässakas steroidikoll võis olla Jim. Ainus kelle nimi meelde jäi oli Felix, kena lühikarvaline must kiisu. Kes oma valgete käpakestega meenutas vägagi reklaamkassi.

Tulles lemmikloomade juurde, siis olid siin ikka väga hirmuäratavad ämblikud. Suuruselt mitte, aga ülesehituselt. Nimelt sellised õõvastavad kaheksajalgsed, kellel on rõveläikiv nahkjas puugilaadne pea, nii umbes pöidlaküüne suurune. Pluss siis veel sihvakad nõeljad jalad. Täna oli liiga pime, et pilti teha, aga varsti näete ise ka. Ikka nii ilged, et ma hakkan juba aru saama miks Huntsmane nunnudeks peetakse.

Viimane oli muideks meie toas ka, aga enam mitte, nüüd elab ta pesutoas tolmuimeja sees.

Uute seiklusteni!