Sydney!

Ja siis andis stjuuardess meile Austraaliasse sisenemist puudutavad lipikud, mis pidi passikontrollis turvaametnikele ulatama. Lisaks küsimustele, et kas ma viimase kuue päeva jooksul Aafrikas olen olnud, pidi vanduma, et sa ei ole viimasel aja kokku puutunud farmiloomadega ega ei too sisse võõraid taimi või isegi mulda. Mulla juures tekkis Tommil mõtlemiskoht. Aga kiirelt märkis ta ”ei” ning lootis parimat. Mina jällegi vangutasin pead ravimite koha peal. Beebipillid ja Ibumetin, olen ma nüüd narkomuul või mitte? EI! Kurat, vist ikka olen. Jah! Ja pärast maandumist suundusingi oma sirgeldatud lehekesega tolliametniku juurde. Tommi ootas teises rajas ning nüüd ei olnud mul enam kelleltki käest ka kinni hoida. Nägin juba kuidas Tommi sai väravast läbi ja tema juurde tuli mingi teine ametnik. Selge, nüüd läheb ta mulla eest valetamisega vangi. Ise jõuan samal hetkel ametniku juurde ja värisen nagu haavaleht. Mõtlen samal ajal, nonii, naerata.

Ametnik: ”Aaa, medicine?”

Mina: ”Yes, yes!”

Ametnik: ”Oh, it’s cool, mate.”

Mina: “Everything ok?”

Ametnik:”Yes.”

Ja juba olingi väravast läbi ning mind saadeti koos teise ametnikuga Tommi kõrvale. Meilt küsiti kas me oleme koos ning pärast passide kontrollimist tervitati meid juba Austraaliasse. Suundusime järgmisesse järjekorda, kus ootas meid pagasikontroll koos narkokoeradega. Jube nunnu labrador iseenesest, aga minu jaoks õudusunenägu, sest ma ei tea mis ta mu ravimitest arvab. Sõbralik turvatöötaja rivistab meid üles ja laseb kutsul kõikde matkakotid üle nuusutada. Õnneks on minu kõrval koera jaoks väga ahvatleva lõhnaga kott ja minust möödud koer suht külmalt ning ma ei peagi rohkem oma Ibumetini pärast põdema. Ja oligi kõik läbi! Ei enam kontrolle, pagasi lammutamist. Veel ei olnud ka ööbimiskohta. Mitmed olid meie couchsurfingu taoltustest keeldunud ning hostelites polnud endiselt mingeid vabu kohti tekkinud.

Hingasime korra väljas värsket õhku ning läksime tagasi lennujaama ja soetasime endile Vodafone’i kõnekaardi koos 4GB internetiga, mõtlesime esmalt katsetada millised meie netikulud on ning seejärel hakkab vaatama milline pakett see  tegelikult õige on.

Ööbimispaanika hakkas mind kergelt juba morjendama, kui viimaks sai Tommi vastuse oma vanalt sõjaväekaaslaselt, kes lubas meid lahkesti vastu võtta, kuid kuna tema tööpäev veel kestis, siis pidi ta meiega alles üheksa ajal õhtul Town Hallis kokku saama. Mõtlesime seniks ära käia kurikuulsa ooperimaja juures ning niisama linnaeluga tutvuda. Pärast ooperimaja seadsime sammud linna poole. Võtsime kohad sisse McDonaldis ning Tommi hakkas meie esimest videotervitust kokku monteerima. Võinoh, pigem üles laadima. Kuna tasuta mäki nett pole just kiireim, sai juba seal pea paar tundi mööda saadetud. Muidu polekski lugu olnud. Aga konditsioneeri tõttu oli sealne temperatuur jääkapiga võrreldav ning pikapeale hakkas ikka väga jahe. Lausa nii jahe, et aeg-ajalt käisime end vahetustega õues soojendamas.

https://www.youtube.com/watch?v=HOExmTR-g70

Kuna me ei olnud viimased kolm ööpäeva eriti magada saanud, siis mõtlesime, et kusagil peab pisut sõba silmale saama ning suundusime Royal Gardenisse, mis jääb kohe ooperimaja vastu. Leidsime sealt kena pingi ning tudusime hea tunni. Ikka veel oli mitu tundi sõjaväe sõbra M-ga kokku saamiseks. Võtsime M-i soovitusel lehekioskist endale õhtuks valmis ühistranspordi kaardid (Opal) ning seejärel trippisime hea hulga aega jalgsi Town Halli poole ning tee peal leidsime odava söögikoha, kus saime mõlemad 3 dollariga latte. Püüdsin nii väga mitte seal samas magama jääda, sest kartsin, et meid visatakse muidu välja.

Kaheksa läbi jõudsimegi Town Halli juurde ning jäime sinna M-i ootama. Pool kümme muutusime juba murelikuks ning püüdsime Tommi sõpra kätte saada, kuid tulutult. Mõni hetk tuli aga sõnum, et M-il läks tööl kauem, kuid me püsigu paigal, sest ta telefon võib iga hetk tühjaks saada. Nii me siis istusimegi vanal kirikumüüril öises Sydney kesklinnas nagu kaks põhjamaist varblast. 

Ümberringi käis meeletu möll ja trall. Selja taha jäävas kirikulaadses ööklubis käis superkangelaste pidu ning igast suunast tuli erinevast soost ja kostüümis Marveli tegelasi. Üle ristmiku tantsis aga sädelevas kõhutantsija riietuses india meesterahvas Micheal Jacksoni tantse. Vastastänaval kaverdasid kitarridega hispaania poisid tuntud tantsumuusikat. Samal ajal sõidab üle ristmiku kergelt kiirust ületades endine tuletõrje auto, mis nüüd pakkus tantsulava otse liikluse sees. Vähemalt nii palju veel mu silmad salvestasid. Järgmisena nägin politseid kogu keset seda möllu. Kenasti kappamas rahulikus rütmis oma täkkude seljas. Ma ei ole kunagi nii vaimustuses olnud. Olin nõus kasvõi ise mendiks hakkama, kui ma vaid saaks päevast päeva linna vahel ratsutada.

Juba kuskil pool üksteist tuligi M koos oma pruudi MN-iga ning suundusime nende poole Dundas Valleysse. Kõigest tunni jagu sõitmist rongi ja bussiga ning juba meid tervitaski esimene ööpind Austraalias. Head und!