Lennuneitsid

25.11

Jälle magasime sisse! Loodetud varajane äratus asendus kiirelt poole lõunani tudumisega. Asusime ruttu asja kallale. Meil oli veel check-in tegemata, sest seda ei saanud teha varem, kui lennuni oli jäänud alla 48 tunni. Eilne oli lihtsalt liige kiire selle jaoks ja sestap jätsime selle kolmapäeva. Muidugi hakkas Cathay Pacificu netilehekülg errorit peksma. Mõtlesime, et viga on meie nimedes olevates täpitähtedes, aga mingi hetk lugesime välja, et lendudel, mida CP ainult opereerib, ei saagi seda teha. Läksime siis Finnairi lehele ja õnneks saime pärast mõningast peavalu asjad korda. Saatsin Tommi boarding passe välja printima ning ise püüdsin veel viimast korda matkakotti läbi vaadata. Panin oma karvamütsi isa nagisse ning kergendatult hingates mõtlesin kuidas mul seda enam pikka aega vaja ei lähe. 

Pool neli hakksime isa juurest sõitma Vantaa lennuväljale. Lend ise oli 17.30. Hämmeldunud nägudega püüdsime lennujaamas aru saada mis on mis ja mis käib kuhu. Seda nägid ka lennujaamatädid, kes palusid meil igaks juhuks matkakotid üle kaaluda. Tommi oma 7,4 kg ja minu kott 8,1 kg. Õnneks on Finnairi käsipagasi limiit 8 kilo ja minu oma veel nibin-nabin sobis kategooriasse, samas hoiatas tädi meid, et kui pagasikontrolli palutakse kott ära anda, siis selle vastu ei saa me midagi isegi siis, kui kotid on kabariitidelt ja kaalult mõõdus. Märkamatult seisime kolmekesi, isa, mina ja Tommi pagasikontrolli ees. ”Siit ma vist edasi ei saa”, lausus paps ja mul hakkas kerge klomp kurku tekkima. Tegin suure kalli talle ja hoidsin vägisi pisaraid tagasi. Astusin kiirelt edasi, et nutma puhkemist vältida. 

Esimene pagasikontroll oli päris koomiline, veel järjekorras seistes püüdsin sõrme lutsudes oma sõrmus maha saada, sest Tommi nägi kuidas teised olid kõik metallesemed endalt eemaldanud, sõrmused sealhulgas. Ilase sõrmega asju sorteerides küsisin pagasionult, kas sõrmusega võib detektorist läbi minna, õnneks noogutas ta muiates. Nüüd pidime veel vedelikud kahte liitrisesse kotti toppima, et veenduda, nende mahus ja pärast mõningast pusimist saime loa minna. Nüüd hakkas õige värava otsimine pihta. Kõndisime läbi lõputute lõhna-alkopoodide ja viimaks leidsime selle. Seisime veidi aega passikontrolli järjekorras, kui turvatöötaja arvas, et me ikka EU-kodanikena ei peaks kõikide rahvuste jonos seisma. Ilma mingi ootamiseta saime enda passi digiskännerist ise läbi tõmmata ja turvapüstakus endist pildi teha ning juba olimegi õige värava juures oma esimest lendu ootamas. Sain veel kõne emmelt, kes vägisi püüdis mind oma härdusega nutma ajada. Aga õnneks pressis väljasõidu aeg peale ning peagi saime oma pardapassid järjekordsele turvatädile ulatada. 

Kõndisime läbi väikse koridori ning ühtäkki olimegi lennukis. Süda peksis nii hullusti nagu viimati Salacgrivas enne sligshotilt õhku lendamist. ”Oi, blaa, oi blaa, mummu, ma nii armastan sind!” Turvavöö kinni ja jälgin hoolikalt mida stjuardess teeb. Juba soovibki kapten ilusat lendu ning hakkab stardirajal kiirendama. Surun Tommi käe endale kaissu nagu väikse mõmmikaru ning palun muidu uskmatuna kõikidelt jumalatelt jõudu. Jõhker kiirendus, see muidu bussi laadne kast mu ümber hakkab üha enam rappuma ja värisema, turbiin või misiganes propellerimoodustis meie kõrval õhukese pleki taga möirgab nagu emalõvi kutsikat päästes. Selle müra taustal tuleb järsk tõuge ning ühtäkki oleme maast lahti ja esiots märksa kõrgemal perast. Suurest hirmust pigistan veel kõvemini Tommi kätt, samas ei suuda ma uudishimust jätta aknast välja vaatamata. Hirmus ilus. Just, kõik need linnatuled on jube ilusad, aga samas ei saa ma endiselt aru kuidas on võimalik neid lendavast metallimürakast vaadata. Kui erkaan mu ees näitas, et kiirus küündib tuhandeni, siis hakkasin ma vaikselt aru saama. 

Peagi toob meessoost sjuuardess meile mustikamahla ja vett ning mõtlen juba, et ei tea kas esimene lennukiabiline oli nimelt Stewart? Ja juba esimese lennuärevuse möödudes palus kapten jälle turvavöö kinnitada. Olemegi Londonis. Pilved olid kadunud ja ma polnud kunagi seda linna nii ilusana näinud. Silmaga olid isegi eristatavad mitmed filmidest tuntud-nähtud kohad, näiteks The Gherkin. Teate küll, see ovaalne piklik klaasis pühademuna moodi lemmikmaja mul. 

Lennukiaknast ei saa just parimat pilti

Eenihau. Maandumine on omamoodi huvitav ja samamoodi kõrvulukustav. Närige nätsu või pidage lihtsalt meeles neelatada. Muidu võib valus hakata. Veider on ka see, et sa tajud õhus seda pidurdamist. Näed kuidas liikuvad paneelid tiibadel lükatakse ristivastu tuult ning üpriski järsult on see hõljuv buss jälle maapinnal. 

Olime ilusti graafikus ning järgmise lennuni oli kolm tundi. Mõtlesime väljas värske õhu käes käia, kuid tolliametnik ei soovitanud seda, sest passikontrollist edasi-tagasi käimisega oleks me riskinud lennust mahajäämisega. Järjekordsest pagasi- ja passikontrollist läbi ning suures näljahädas ostsime rahamaitselised võikud ja jäime ootesaali istuma. Sisustasime aega multikultuurse lennujaama inimeste jälgimisega ning püüdsime vaikselt kõige uuega kohanema hakata ning kõikvõimalikult eelarvamused selja taha jätta. Mõnikümmend minutit enne lennu väljumist saime värava teada ning kuna eeldatav teekond pidi olema 20 minutit pikk, lippasime kiirema sammuga. Lend aga hilines...