Mitte midagi olulist.

Kuna nädalavahetus oli käes, siis me ei lootnudki millegi asjalikuga hakkama saada. Selle asemel magasime oma lennuväsimuse välja ning ärkasime alles kohaliku aja järgi kell kolm päeval. Nagu eelmine päev välja käidud sai, siis täna pidime grillima hakkama. Seadsime end neljakesi koos M-i ja MN-iga Parramatta poole teele ning läksime oma esimele šoppamisele siinmail. Uiblaa, esiteks, bussijuhid rallitavad siin nii, et sa hakkad vaikselt ise soovima turvavöö kinnitamist. Teiseks, ole vait kui suur on kohalik kaubanduskeskus Westfield. Säästurežiimi uhkete esindajatena seadsime sammud K-marti, et mulle lebopükse ja tuulekat leida. Esimesi nimelt ei lubanud mul Tommi kodus kaasa võtta, sest need olid liiga räbalad tema meelest. Mõnikümmend minutit hiljem olingi uhke viiedollariliste pükste omanik. 

Edasi suundusime toidupoodi, kus nägime esimest korda, milline peaks olema üks korralik värskete viljade lett. A la Ujula konsumi sisutaks vabalt ära sealse rohelise kauba osakonnaga. Ja mangod on ainult 2 dollarit kilo! Saan end neist siin segi süüa. Ja niimoodi ostsimegi Tommiga hommikusöögiks kohalikke banaane ning õhtusöögiks mõnusa seakülje. Ütleme nii, et tänu Merkeli valitsusele ei pea siinmail toidu hindade üle kurtma.

Hoidke tšekid alles! Kassas saadud tšeki pealt võisime lugeda, mis alkot saab soodukaga kõrval olevast pudelipoest. Jep, neil ei tohi siinmail toidupoes ühtegi alkoholijooki müüa, sestap so called bottle shops.

Mõni tund hiljem olime kodus tagasi ning M vaaritas meile väga hea õhtusöögi. Poole ööni sai veranda peal kõkutatud ning mõnusalt aega veedetud. Tutvusime ka M-i ja MN-i koduloomadega: väiksem ämblik ja suur poiss. Võeh. Ma siiamaani harjun. Aga nagu M ütleb, et kui ise oled sõbralik putukate ja muude lülijalgsetega, siis on nad sinuga ka sõbrad.

PS! Teen varsti koduloomadest pilte ka.