Suure laevaga Soome

Poolt tundi panime võidu Tommiga äratuskellasid kinni, mis hüürgasid kordamööda ja aeg-ajalt ka sünkroonis. Aga olgu nii tähtis päev kui ta oli, ei suutnud me ka sel hetkel õigel ajal oma silmi lahti teha. Mõnikümmend minutit enne lahkumist suutsin end teki alt välja ajada, ajasin kibedalt hommikumantli selga ja seadsin sammud veekeetja poole. Kiired kohvid joodud, kassile pai tehtud, maailma uniseimale vennale ukse pealt tsauki öeldud ning järgmine hetk tõstsimegi oma just mõõdus-kaalus matkakotid Tommi emme passati pagasnikusse. Tõmbasin oma pea sügavale läki-läkisse ja unistasin vanaema kootud käpikutest, mille olin koju unustanud. Järgmine hetk oli mulle juba kaamera näkku surutud, ning elevil näoga operaator Kõpsu maailmareisi videopäeviku pidamine võis alata. Tommi filmis küljeaknast õrna lumekihiga kaetud koduteed ning vastas samal ajal oma emme küsimustele. ”Kas check-in on tehtud? Kas te teate mis värava alt te lähete? Mis on teie lennu numbrid?” ja mina veel mõtlesin, et praeguses faasis ei saa enam keegi meilt küsida Austraalia reisist küsimusi, millele me vastust ei tea. Nii armas on vaadata kuidas ta meile kaasa elab. Selline hoolimine teeb isegi pisut armukadedaks.

Pärast paarikümneminutilist sõitu jätsime Statoili parklas Tommi issiga hüvasti, emme liikus veel veidi aega meiega ning peagi pidime ka talle lahkumiskalli tegema. Unesegaselt tuli mulle alles viimasel hetkel meelde - olin Tommi emmele unustanud lennunumbrid anda, et ta saaks reaalajas lendude kulgemist jälgida. Kiirelt ulatasin talle rebitud paberinurgalale kirjutatud numbrid ning lippasin bussile. Tartust välja sõites möödusime tavapärasel marsruudil ka Raekoja platsist, pilk peatus hetkeks ainiti kuuskedel, mille nad olid selle mõni sinna toonud ja paratamatult mõtlesin, kui veidrad saavad ikka tulevad jõulud olema. Aga vähemalt saan maha pidada alati soovitud suvesünnipäeva! Jõululaps nagu ma olen. Kõik on mõtlemise küsimus.

Lootus bussis magada hääbus peagi. Kilomeetrid Tallinnani aina vähenesid ja mõtted peatsele lendamisele aina süvenesid. Just nii, ma polnud kunagi varem lendanud ja oma esimeseks katsetuseks valin ma sellise mõnusa 27 tundi kestva õhusõidu. Sellest ka süvenev ärevus, sest ega Tommilgi polnud kogemust, mille najal lohutavaid sõnu öelda. Lisaks sellele, et kuidas küll sellised metalljurakad õhus püsivad, ei teadnud me täpselt, kas ja kuidas see check-in käib, kas meie matkakotid ikka saab kaasa võtta käsipagasina lennukisse, kas viisa peaks olema kaasas ka paberkujul jne jne. Selliseid palju ehku peale minemise asju, mis mulle üldse ei meeldinud. Tommi aga naeratab sellistel momentidel, palub mul rahuneda ja lohutab, et kuidagi ikka saab. See on naljakas ja uskumatu, aga temaga koos olles tõepoolest alati kuidagi ikkagi saabki. Üksi ma küll enam selline ellujääja pole. Võibolla oleks ka, aga eks ma nüüd üritan seda ratsionaalse mõtleja rolli meie koosluses täita. Ja noh, nii ma kaldun paratamatult vahest ka pessimismi poolele. Isegi kui ma ise nii negatiivselt ei mõtle, siis nö plaani parema läbimõtlemise nimel ma püüan küsida pigem negatiivsemalt mõtestatud küsimusi, et siis saaks ka halvimad (ilmselt ka utoopilisemad) tsenaariumid läbi mängitud.

Jah, Tallinn. Siin me oleme. Reisime tramm nr 2-ga Hobujaamasse. Halb orienteeruja nagu ma olen, siis toetun ma reisides alati mälupiltidele, kas mingid erilised majad või puud vms. Tänaval ringi vahtides tekib mul järsku deja vu ja siis saan ma aru, et just siin teisel pool tänavat tegime umbes kuu aega tagasi kopsupilte oma viisade jaoks. Mõtlen endamisi, et kokkusattumus või mitte, aga päris äge ikkagi, nagu saaks täna siin ring kokku tõmmatud. Tulime siia veel viimast korda kokku saama Tommi vanade sõjaväekaaslastega. Vannume lõdisedes külma ilma ja seame sammud itaaliapärasesse söögikohta. Jube pitsa isu tekib. Savi see kartul ja sült – mu kõht armastab juustu. Ja selles vaimus tellin ma sõprade saabudes piraka calzone. Mis tuli välja ei olnudki nii juustune, kui ma lootsin. Aga see selleks, saime veel mõningad head reisivihjed Tommi sõpradelt ning lubasime ka neile, et kirjutame, joonistame ja pildistame nii tihti kui võimalik. Soojad kallid tehtud vantsisime seljakotid seljas A-terminali poole. Mu seljakott oli kindlalt üle seitsme kilo, sest lisaks matkaasjadele toppisime minu kotti läpaka ja kaamera oma täies hiilguses. Kuigi mu 25-eurone kasutatud ProMatrixi kott oli muidu mugava loomuga, siis mu olematud seljalihaseid ei parandanud ka kõige ergonoomilisem kott. Tegi meele kohe päris nukraks, kui mõtlesin, et juba on mu selg väsinud ja jalad villis, kuid ma pole kodust rohkem kui paarisaja kilomeetri kaugusel. What a wuzz! Aga kaljukitse trotslikkusega ei loovutanud ma oma matkakotti Tommile ka pärast kolmandat küsimist. ”Ma teen trenni,” oli mu pisut juba käredaks muutunud selgitus. See oli ühe pika päeva raske algus. Eks ma unise peaga kipun ikka jonnima rohkem kui tavaliselt.

Mõned tunnid enne laeva saime veel mu tädipoja ja ta sõbraga kokku ning käisime mööda linna tiirutamas. Tallinna liiklus on ikka põlisele tartlasele pisut katastroofilne, aga õnneks pärast mõningast seiklemist leiame mereväebaasi üles ning saame vastrenoveeritud hooned üle vaadata. Tommi rääkis pisut veel oma siinsetest sõjaväeseiklustest ning peagi olimegi ringiga tagasi sadama ees. Embasin viimast korda tädipoega ning tõttasime edasi laevale. Pärast mõningast ootamist asus laev teele ning suundusime oma viimaseid eurosid mänguautomaatide juurde maha mängima. Olin pärast oma 21. sünnipäeva alati tahtnud kasiinosse minna. See polnud küll päris see, kuid elevust tekitas omajagu. Suutsin oma kümnest eurost tavalise slotika taga 50 välja võluda. Järgmisena leidsime mängu nimega ”Three Heroes” ja asusime ühiselt Tommi rahaga mängima. Kordamööda rohelist nupukest vajutades ning vastavalt kas sinist mehikest või kuldseid onusid soovides randusime märkamatult Helsingi sadamas. Nüüd siis võiduseeria hüpereufoorias lähenes meile juba kapteniriietes meesterahvas, kes andis mõista, et on aeg lahkuda. Soovisin veel viimast korda Tommile head mana ja selle masina maksimumvõit oligi meie. Nimelt ei lasknud see masin üle 200 euro võita. Ja kuna see tuli viimase kuldse mehikesega, siis nüüd hakkas masina viieeuroseid Tommile kätte sülgama. Olime edukalt oma reisifondi 300 euroga täiendanud. Sellest paremat laevasõitu polnud mul kunagi varem olnud. Lippasime naerulsui laevast maha ning saime Helsingi sadamas mu emmega kokku. Kuniks veel emme autot otsisime sõitis meil tolliauto kahtlases tempos taga. Ma juba jõudsin kõik tsenaariumid peas läbi mängida. Sest nagu ma aru saanud olen, siis tolliinimesed ei vaata eriti hästi üle 70-liitriste matkakottidega noorukite pihta. Viskasime need ruttu ema pagasnikusse ning tajusin möödasõitvast tolliautost kahtlustavaid pilke oma kuklal. Mis seal ikka. Ruttu autosse ja tuld. Võtsime veel teel isa juurde Alepast paar liitrit jäätist ning pidasime viimse maiustamise isa pool. Südaöö kanti hakkas pisarate äärel olev emme ära minema. Eks talle hakkas ka vaikselt kohale jõudma. Tegin talle suure kalli.