Me and my boyfriend

Esimene argipäev. Plaanisime asjalikeks hakata. Eelneval päeval tellisime endale TFNid ära (nö isiklik maksukohustuslase nr). Tänaseks jäi tiir Commonwealthi, pankakontosid tegema. Mõeldud-tehtud, ilus kollane kaardike peaks saabuma viie tööpäeva jooksul.

Kuna oleme otsustanud siin tervislikeks hakata, siis tegime kõva tiiru kolossaalses värksekraami letis. Valik on aga nii suur ja rohkem kui pooltest asjadest ei oska veel midagi teha. Ehk siis täna proovime magusast kartulist ja aedubadest midagi meisterdada. Dunno. Sparglit Tom mul osta ei lubanud, veel. Aga eks näis.

Õhtul kodus leidis Tommi FB austraalias elavate eestlaste kommuunist meile sobiva farmitöö. Ulatas mulle telefoni, et ma kuulutuse lisajale sõnumi saadaks. Kirjutasin talle agaralt kui motiveeritud ja tublid me oleme ning vajutas kiirelt send. Siis vaatan, et ma olin just Tommi profiili alt saatnud talle sõnumi ”Me and my boyfriend...” Oh shiiit! Saatsin kiirelt järele sõnumi, te tegemist oli kerge segadusega ja et tegelikult oleme ikka poiss ja tüdruk. Aga sellest hoolimata oli õhtuks meie kodu naeruga täidetud.

Kodu olemas.

Mõtlesime juba, et peame sammud Dundas Valleys edasi seadma, aga õnneks soostus Nicolas (keskealine poissmees, kes M-iga maja üürib) ka meid väikse üüriosaluse eest majutama - 14 dollarit päev. Nii et seadsime jälle sammud K-marti ja ostsime endale uue täispuhutava madratsi ning nüüd on meil elukoht vähemalt jõuludeni. Btw, siin majas elab veel iraani türklane, keda kõik kutsuvad hellitavalt onuks. Selline muidu muhe vend, kes keelt väga ei mõika. Tšillib päevast päeva kodus ning aeg-ajalt teeb paar juhuotsa. Ostab asju ainult siis, kui need suure soodukaga on ja esmaspäeviti käib sõbraga jõusaalis. Ja oma väidetava (keegi ei tea täpselt ja keegi ei julge küsida) homoseksuaalsusega ohustab siin poiste egosid.

Kuna juba teist päeva käis suur šoppamine, rebisin jälle gumtree lahti lootusega tööd leida. Oligi, mingi Wass vajas kogemustega maalreid. M tõmbas kõne peale ja esines Tommina (meil veel kerge keelebarjäär ja ei tahtnud, et asi selle taha jääks). Olemas! Pidime järgmine päev kell seitse hommikul tema juures olema. Õhtupoole mõtlesime, et vaatame igaks juhuks koha üle ka. Selgus, et esialgu kuulutuses lubatud asukoht Parramatta tähendas aga hoopis kauget kanti äärelinnas. Meile tähendanuks see iga päev neljatunnist seiklust ühistranspordiga. Raske südametunnistusega saatsime vennale sõnumi, et selline asi ei tasu end ära. Õnneks oli Wass mõistev. Nii et jälle tööotsinguil.

Mitte midagi olulist.

Kuna nädalavahetus oli käes, siis me ei lootnudki millegi asjalikuga hakkama saada. Selle asemel magasime oma lennuväsimuse välja ning ärkasime alles kohaliku aja järgi kell kolm päeval. Nagu eelmine päev välja käidud sai, siis täna pidime grillima hakkama. Seadsime end neljakesi koos M-i ja MN-iga Parramatta poole teele ning läksime oma esimele šoppamisele siinmail. Uiblaa, esiteks, bussijuhid rallitavad siin nii, et sa hakkad vaikselt ise soovima turvavöö kinnitamist. Teiseks, ole vait kui suur on kohalik kaubanduskeskus Westfield. Säästurežiimi uhkete esindajatena seadsime sammud K-marti, et mulle lebopükse ja tuulekat leida. Esimesi nimelt ei lubanud mul Tommi kodus kaasa võtta, sest need olid liiga räbalad tema meelest. Mõnikümmend minutit hiljem olingi uhke viiedollariliste pükste omanik. 

Edasi suundusime toidupoodi, kus nägime esimest korda, milline peaks olema üks korralik värskete viljade lett. A la Ujula konsumi sisutaks vabalt ära sealse rohelise kauba osakonnaga. Ja mangod on ainult 2 dollarit kilo! Saan end neist siin segi süüa. Ja niimoodi ostsimegi Tommiga hommikusöögiks kohalikke banaane ning õhtusöögiks mõnusa seakülje. Ütleme nii, et tänu Merkeli valitsusele ei pea siinmail toidu hindade üle kurtma.

Hoidke tšekid alles! Kassas saadud tšeki pealt võisime lugeda, mis alkot saab soodukaga kõrval olevast pudelipoest. Jep, neil ei tohi siinmail toidupoes ühtegi alkoholijooki müüa, sestap so called bottle shops.

Mõni tund hiljem olime kodus tagasi ning M vaaritas meile väga hea õhtusöögi. Poole ööni sai veranda peal kõkutatud ning mõnusalt aega veedetud. Tutvusime ka M-i ja MN-i koduloomadega: väiksem ämblik ja suur poiss. Võeh. Ma siiamaani harjun. Aga nagu M ütleb, et kui ise oled sõbralik putukate ja muude lülijalgsetega, siis on nad sinuga ka sõbrad.

PS! Teen varsti koduloomadest pilte ka.

Sydney!

Ja siis andis stjuuardess meile Austraaliasse sisenemist puudutavad lipikud, mis pidi passikontrollis turvaametnikele ulatama. Lisaks küsimustele, et kas ma viimase kuue päeva jooksul Aafrikas olen olnud, pidi vanduma, et sa ei ole viimasel aja kokku puutunud farmiloomadega ega ei too sisse võõraid taimi või isegi mulda. Mulla juures tekkis Tommil mõtlemiskoht. Aga kiirelt märkis ta ”ei” ning lootis parimat. Mina jällegi vangutasin pead ravimite koha peal. Beebipillid ja Ibumetin, olen ma nüüd narkomuul või mitte? EI! Kurat, vist ikka olen. Jah! Ja pärast maandumist suundusingi oma sirgeldatud lehekesega tolliametniku juurde. Tommi ootas teises rajas ning nüüd ei olnud mul enam kelleltki käest ka kinni hoida. Nägin juba kuidas Tommi sai väravast läbi ja tema juurde tuli mingi teine ametnik. Selge, nüüd läheb ta mulla eest valetamisega vangi. Ise jõuan samal hetkel ametniku juurde ja värisen nagu haavaleht. Mõtlen samal ajal, nonii, naerata.

Ametnik: ”Aaa, medicine?”

Mina: ”Yes, yes!”

Ametnik: ”Oh, it’s cool, mate.”

Mina: “Everything ok?”

Ametnik:”Yes.”

Ja juba olingi väravast läbi ning mind saadeti koos teise ametnikuga Tommi kõrvale. Meilt küsiti kas me oleme koos ning pärast passide kontrollimist tervitati meid juba Austraaliasse. Suundusime järgmisesse järjekorda, kus ootas meid pagasikontroll koos narkokoeradega. Jube nunnu labrador iseenesest, aga minu jaoks õudusunenägu, sest ma ei tea mis ta mu ravimitest arvab. Sõbralik turvatöötaja rivistab meid üles ja laseb kutsul kõikde matkakotid üle nuusutada. Õnneks on minu kõrval koera jaoks väga ahvatleva lõhnaga kott ja minust möödud koer suht külmalt ning ma ei peagi rohkem oma Ibumetini pärast põdema. Ja oligi kõik läbi! Ei enam kontrolle, pagasi lammutamist. Veel ei olnud ka ööbimiskohta. Mitmed olid meie couchsurfingu taoltustest keeldunud ning hostelites polnud endiselt mingeid vabu kohti tekkinud.

Hingasime korra väljas värsket õhku ning läksime tagasi lennujaama ja soetasime endile Vodafone’i kõnekaardi koos 4GB internetiga, mõtlesime esmalt katsetada millised meie netikulud on ning seejärel hakkab vaatama milline pakett see  tegelikult õige on.

Ööbimispaanika hakkas mind kergelt juba morjendama, kui viimaks sai Tommi vastuse oma vanalt sõjaväekaaslaselt, kes lubas meid lahkesti vastu võtta, kuid kuna tema tööpäev veel kestis, siis pidi ta meiega alles üheksa ajal õhtul Town Hallis kokku saama. Mõtlesime seniks ära käia kurikuulsa ooperimaja juures ning niisama linnaeluga tutvuda. Pärast ooperimaja seadsime sammud linna poole. Võtsime kohad sisse McDonaldis ning Tommi hakkas meie esimest videotervitust kokku monteerima. Võinoh, pigem üles laadima. Kuna tasuta mäki nett pole just kiireim, sai juba seal pea paar tundi mööda saadetud. Muidu polekski lugu olnud. Aga konditsioneeri tõttu oli sealne temperatuur jääkapiga võrreldav ning pikapeale hakkas ikka väga jahe. Lausa nii jahe, et aeg-ajalt käisime end vahetustega õues soojendamas.

https://www.youtube.com/watch?v=HOExmTR-g70

Kuna me ei olnud viimased kolm ööpäeva eriti magada saanud, siis mõtlesime, et kusagil peab pisut sõba silmale saama ning suundusime Royal Gardenisse, mis jääb kohe ooperimaja vastu. Leidsime sealt kena pingi ning tudusime hea tunni. Ikka veel oli mitu tundi sõjaväe sõbra M-ga kokku saamiseks. Võtsime M-i soovitusel lehekioskist endale õhtuks valmis ühistranspordi kaardid (Opal) ning seejärel trippisime hea hulga aega jalgsi Town Halli poole ning tee peal leidsime odava söögikoha, kus saime mõlemad 3 dollariga latte. Püüdsin nii väga mitte seal samas magama jääda, sest kartsin, et meid visatakse muidu välja.

Kaheksa läbi jõudsimegi Town Halli juurde ning jäime sinna M-i ootama. Pool kümme muutusime juba murelikuks ning püüdsime Tommi sõpra kätte saada, kuid tulutult. Mõni hetk tuli aga sõnum, et M-il läks tööl kauem, kuid me püsigu paigal, sest ta telefon võib iga hetk tühjaks saada. Nii me siis istusimegi vanal kirikumüüril öises Sydney kesklinnas nagu kaks põhjamaist varblast. 

Ümberringi käis meeletu möll ja trall. Selja taha jäävas kirikulaadses ööklubis käis superkangelaste pidu ning igast suunast tuli erinevast soost ja kostüümis Marveli tegelasi. Üle ristmiku tantsis aga sädelevas kõhutantsija riietuses india meesterahvas Micheal Jacksoni tantse. Vastastänaval kaverdasid kitarridega hispaania poisid tuntud tantsumuusikat. Samal ajal sõidab üle ristmiku kergelt kiirust ületades endine tuletõrje auto, mis nüüd pakkus tantsulava otse liikluse sees. Vähemalt nii palju veel mu silmad salvestasid. Järgmisena nägin politseid kogu keset seda möllu. Kenasti kappamas rahulikus rütmis oma täkkude seljas. Ma ei ole kunagi nii vaimustuses olnud. Olin nõus kasvõi ise mendiks hakkama, kui ma vaid saaks päevast päeva linna vahel ratsutada.

Juba kuskil pool üksteist tuligi M koos oma pruudi MN-iga ning suundusime nende poole Dundas Valleysse. Kõigest tunni jagu sõitmist rongi ja bussiga ning juba meid tervitaski esimene ööpind Austraalias. Head und!

Suured lennud ja nuudlid

See oli juba korralikum lennuk. Ja korralikuma all ma mõtlen seda, et kordades suurem, aga parandusneetimised olid ikkagi näha. Juba ootesaalis nähtud veidi alla paarikümne pealine stjuuardesside bande võis anda aimu järgmise lennu suurusest. Lõpuks ometi saime lennukisse. Ei tasu ennast lollitada esmapilgul nähtud esimese klassi istekohtadest. Alles koridori lõpus kardinate taga ootab turistiklass, selline 90ndatest maha jäänud arvutitoolide moodi istmetepundar, ritta aetud niimoodi, et ükskõik mis asendis oled, pead sa ikka kõrvalolevat inimest puudutama. Õnneks mina sain akna alla ja Tommi oli minu kõrval, aga tema kõrval oli veel omakorda hispaanlasest poiss, kes sõitis samuti Austraaliasse. 

Mu esimene söögipilt

Ainus lennu pluss oli tore õhtusöök ning maitsev hommikusöök. Vahepealse aja püüdsid lihtsalt ellu jääda. Isegi kui uni silmi tikkus, oli tõsiseid raskusi uinumisega, sest kordamööda surid kas jalad, käed, selg või kael või mõni muu lihas, mille olemusest sul enne aimugi polnud. Ja kuigi kõik soovitasid võimalikult palju ringi jalutada lennukis, siis selle teostamine on suhteliselt raske, esiteks kui sa istud akna ääres, siis sa peaksid veel kahest inimesest mööda trügima. Tänu millele peaks nad üles ajama ja siis hiljem tagajärgedega tegelema. Niiet ma valisin pigem veidi paistes jalad ja istusin terve aja koha peal. Lõppude lõpuks alles veidike enne seda, kui sa mõtled, et nüüd ma jätan oma maise keha, tuleb õilsa rüütlina järjekordne maandumine. Aga noh, see oli nimekirjas juba teine maandumine, nii et olin selleks hetkeks vana kala. 

Hommikusudus nägime linnulennult enne maandumist veel Hong Kongi. Suured mäed, looklevad jõed ja suurtes puntrates kalapaadid. Veidi veel ja juba sisenesimegi Hong Kongi lennujaama. Väidetavalt maailma suurim, aga esmavaatlusel kindlasti siiani suurim. Vastu võttis meid selline jube läppunud õhk, nagu oleks ravimivanaemade kokkutuleku teine nädal ja keegi pole siiani taibanud aknaid avada. Läksin koheselt vetsu hambaid pesema. Uksel ootas mind respiraatoriga naine. "Ei tea, kas sars on veel teemas?" Vetsus vaatasid minust poole lühemad hiinlased mind kohkunud näoga. Ise puristasin aga hambapastat suust välja nii kuis jaksasin.

Tulin peagi tagasi ning Tommi lausus, et siinmail pole mõtet kraanivett juua. Loodetavasti ma siis ei joonud. Suundusime järjekordsesse ootesaali ning püüdsime sotti saada selle kolosseumi ülesehitusest. Aega meil selleks oli, sest järgmise lennuni oli kolm tundi ning järjekordselt ei teadnud me veel millise värava alt lend läheb. Viimaks saime värava teada ja ka selle, et lend hilineb kolmveerand tundi. Teel väravani peatusime söögikohas ning tahtsime proovida kohalikke nuudleid. Mina võtsin mereandidega ning Tommi veisega. Summa oli 30 euro kandis, kuid see-eest olid road üüratult suured, sellised Soome ehitajatele mõeldud suured. Imestasime, et kuidas väiksed hiinlased need endale sisse punnitavad. Kuigi süües ei olnud mul õrna aimugi, mida ma söön, või mis merekuraditega mul tegu on, pean tunnistama, et see oli mu elu üks parimaid nuudliroogasid. Sellest hoolimata pidin pool alles jätma, sest lihtsalt ei jaksnud enam. Pärast sööki läksime kiirel sammul värava poole edasi ning juba teavitas stjuuardess, et aega on, sest mingi mure on eelmise lennukiga, kes blokeerib meie lennuki ette tulemist. Sain veel oma Magic’u sidedecki kaardid üle vaadata ning aega jäi ülegi. Ootasime endiselt vastust couchsurfingusse üles pandud kuulutusele, kui mitte ühtegi jah-vastust. Ütleme nii, et kergelt hakkas ängistama mõte sellest, et esimene öö Austraalias tuleb ilmselt õues veeta.

Ja pärast pikaldast ootamist istusime eelnevast veelgi suuremas lennukis, kuid siiski oli see ülesehituselt sama mis eelmine. Oma ahistavad istekohta silmitsedes lohutasin ennast mõttega, et see lend kestab ainult üheksa tundi. Võrreldes eelmise lennuga, mis kestis 13 tundi, peaks see käkitegu olema. Lisaks sellele oli see viimane lend, sest nüüd juba Austraalia terendas. Üks kivivise veel ja kohal! Või siis üks õhtusöök, mitmed tunnid siplemist kitsa istme peal, hommikusöök ja kohal! Kuidas iganes võtta. Sai jälle istmemonitorist mitu mõttetut filmi vaadatud ning kordamööda teineteisele kurdetud, mis jäsemed surnud. 

Lennuneitsid

25.11

Jälle magasime sisse! Loodetud varajane äratus asendus kiirelt poole lõunani tudumisega. Asusime ruttu asja kallale. Meil oli veel check-in tegemata, sest seda ei saanud teha varem, kui lennuni oli jäänud alla 48 tunni. Eilne oli lihtsalt liige kiire selle jaoks ja sestap jätsime selle kolmapäeva. Muidugi hakkas Cathay Pacificu netilehekülg errorit peksma. Mõtlesime, et viga on meie nimedes olevates täpitähtedes, aga mingi hetk lugesime välja, et lendudel, mida CP ainult opereerib, ei saagi seda teha. Läksime siis Finnairi lehele ja õnneks saime pärast mõningast peavalu asjad korda. Saatsin Tommi boarding passe välja printima ning ise püüdsin veel viimast korda matkakotti läbi vaadata. Panin oma karvamütsi isa nagisse ning kergendatult hingates mõtlesin kuidas mul seda enam pikka aega vaja ei lähe. 

Pool neli hakksime isa juurest sõitma Vantaa lennuväljale. Lend ise oli 17.30. Hämmeldunud nägudega püüdsime lennujaamas aru saada mis on mis ja mis käib kuhu. Seda nägid ka lennujaamatädid, kes palusid meil igaks juhuks matkakotid üle kaaluda. Tommi oma 7,4 kg ja minu kott 8,1 kg. Õnneks on Finnairi käsipagasi limiit 8 kilo ja minu oma veel nibin-nabin sobis kategooriasse, samas hoiatas tädi meid, et kui pagasikontrolli palutakse kott ära anda, siis selle vastu ei saa me midagi isegi siis, kui kotid on kabariitidelt ja kaalult mõõdus. Märkamatult seisime kolmekesi, isa, mina ja Tommi pagasikontrolli ees. ”Siit ma vist edasi ei saa”, lausus paps ja mul hakkas kerge klomp kurku tekkima. Tegin suure kalli talle ja hoidsin vägisi pisaraid tagasi. Astusin kiirelt edasi, et nutma puhkemist vältida. 

Esimene pagasikontroll oli päris koomiline, veel järjekorras seistes püüdsin sõrme lutsudes oma sõrmus maha saada, sest Tommi nägi kuidas teised olid kõik metallesemed endalt eemaldanud, sõrmused sealhulgas. Ilase sõrmega asju sorteerides küsisin pagasionult, kas sõrmusega võib detektorist läbi minna, õnneks noogutas ta muiates. Nüüd pidime veel vedelikud kahte liitrisesse kotti toppima, et veenduda, nende mahus ja pärast mõningast pusimist saime loa minna. Nüüd hakkas õige värava otsimine pihta. Kõndisime läbi lõputute lõhna-alkopoodide ja viimaks leidsime selle. Seisime veidi aega passikontrolli järjekorras, kui turvatöötaja arvas, et me ikka EU-kodanikena ei peaks kõikide rahvuste jonos seisma. Ilma mingi ootamiseta saime enda passi digiskännerist ise läbi tõmmata ja turvapüstakus endist pildi teha ning juba olimegi õige värava juures oma esimest lendu ootamas. Sain veel kõne emmelt, kes vägisi püüdis mind oma härdusega nutma ajada. Aga õnneks pressis väljasõidu aeg peale ning peagi saime oma pardapassid järjekordsele turvatädile ulatada. 

Kõndisime läbi väikse koridori ning ühtäkki olimegi lennukis. Süda peksis nii hullusti nagu viimati Salacgrivas enne sligshotilt õhku lendamist. ”Oi, blaa, oi blaa, mummu, ma nii armastan sind!” Turvavöö kinni ja jälgin hoolikalt mida stjuardess teeb. Juba soovibki kapten ilusat lendu ning hakkab stardirajal kiirendama. Surun Tommi käe endale kaissu nagu väikse mõmmikaru ning palun muidu uskmatuna kõikidelt jumalatelt jõudu. Jõhker kiirendus, see muidu bussi laadne kast mu ümber hakkab üha enam rappuma ja värisema, turbiin või misiganes propellerimoodustis meie kõrval õhukese pleki taga möirgab nagu emalõvi kutsikat päästes. Selle müra taustal tuleb järsk tõuge ning ühtäkki oleme maast lahti ja esiots märksa kõrgemal perast. Suurest hirmust pigistan veel kõvemini Tommi kätt, samas ei suuda ma uudishimust jätta aknast välja vaatamata. Hirmus ilus. Just, kõik need linnatuled on jube ilusad, aga samas ei saa ma endiselt aru kuidas on võimalik neid lendavast metallimürakast vaadata. Kui erkaan mu ees näitas, et kiirus küündib tuhandeni, siis hakkasin ma vaikselt aru saama. 

Peagi toob meessoost sjuuardess meile mustikamahla ja vett ning mõtlen juba, et ei tea kas esimene lennukiabiline oli nimelt Stewart? Ja juba esimese lennuärevuse möödudes palus kapten jälle turvavöö kinnitada. Olemegi Londonis. Pilved olid kadunud ja ma polnud kunagi seda linna nii ilusana näinud. Silmaga olid isegi eristatavad mitmed filmidest tuntud-nähtud kohad, näiteks The Gherkin. Teate küll, see ovaalne piklik klaasis pühademuna moodi lemmikmaja mul. 

Lennukiaknast ei saa just parimat pilti

Eenihau. Maandumine on omamoodi huvitav ja samamoodi kõrvulukustav. Närige nätsu või pidage lihtsalt meeles neelatada. Muidu võib valus hakata. Veider on ka see, et sa tajud õhus seda pidurdamist. Näed kuidas liikuvad paneelid tiibadel lükatakse ristivastu tuult ning üpriski järsult on see hõljuv buss jälle maapinnal. 

Olime ilusti graafikus ning järgmise lennuni oli kolm tundi. Mõtlesime väljas värske õhu käes käia, kuid tolliametnik ei soovitanud seda, sest passikontrollist edasi-tagasi käimisega oleks me riskinud lennust mahajäämisega. Järjekordsest pagasi- ja passikontrollist läbi ning suures näljahädas ostsime rahamaitselised võikud ja jäime ootesaali istuma. Sisustasime aega multikultuurse lennujaama inimeste jälgimisega ning püüdsime vaikselt kõige uuega kohanema hakata ning kõikvõimalikult eelarvamused selja taha jätta. Mõnikümmend minutit enne lennu väljumist saime värava teada ning kuna eeldatav teekond pidi olema 20 minutit pikk, lippasime kiirema sammuga. Lend aga hilines...

Suure laevaga Soome

Poolt tundi panime võidu Tommiga äratuskellasid kinni, mis hüürgasid kordamööda ja aeg-ajalt ka sünkroonis. Aga olgu nii tähtis päev kui ta oli, ei suutnud me ka sel hetkel õigel ajal oma silmi lahti teha. Mõnikümmend minutit enne lahkumist suutsin end teki alt välja ajada, ajasin kibedalt hommikumantli selga ja seadsin sammud veekeetja poole. Kiired kohvid joodud, kassile pai tehtud, maailma uniseimale vennale ukse pealt tsauki öeldud ning järgmine hetk tõstsimegi oma just mõõdus-kaalus matkakotid Tommi emme passati pagasnikusse. Tõmbasin oma pea sügavale läki-läkisse ja unistasin vanaema kootud käpikutest, mille olin koju unustanud. Järgmine hetk oli mulle juba kaamera näkku surutud, ning elevil näoga operaator Kõpsu maailmareisi videopäeviku pidamine võis alata. Tommi filmis küljeaknast õrna lumekihiga kaetud koduteed ning vastas samal ajal oma emme küsimustele. ”Kas check-in on tehtud? Kas te teate mis värava alt te lähete? Mis on teie lennu numbrid?” ja mina veel mõtlesin, et praeguses faasis ei saa enam keegi meilt küsida Austraalia reisist küsimusi, millele me vastust ei tea. Nii armas on vaadata kuidas ta meile kaasa elab. Selline hoolimine teeb isegi pisut armukadedaks.

Pärast paarikümneminutilist sõitu jätsime Statoili parklas Tommi issiga hüvasti, emme liikus veel veidi aega meiega ning peagi pidime ka talle lahkumiskalli tegema. Unesegaselt tuli mulle alles viimasel hetkel meelde - olin Tommi emmele unustanud lennunumbrid anda, et ta saaks reaalajas lendude kulgemist jälgida. Kiirelt ulatasin talle rebitud paberinurgalale kirjutatud numbrid ning lippasin bussile. Tartust välja sõites möödusime tavapärasel marsruudil ka Raekoja platsist, pilk peatus hetkeks ainiti kuuskedel, mille nad olid selle mõni sinna toonud ja paratamatult mõtlesin, kui veidrad saavad ikka tulevad jõulud olema. Aga vähemalt saan maha pidada alati soovitud suvesünnipäeva! Jõululaps nagu ma olen. Kõik on mõtlemise küsimus.

Lootus bussis magada hääbus peagi. Kilomeetrid Tallinnani aina vähenesid ja mõtted peatsele lendamisele aina süvenesid. Just nii, ma polnud kunagi varem lendanud ja oma esimeseks katsetuseks valin ma sellise mõnusa 27 tundi kestva õhusõidu. Sellest ka süvenev ärevus, sest ega Tommilgi polnud kogemust, mille najal lohutavaid sõnu öelda. Lisaks sellele, et kuidas küll sellised metalljurakad õhus püsivad, ei teadnud me täpselt, kas ja kuidas see check-in käib, kas meie matkakotid ikka saab kaasa võtta käsipagasina lennukisse, kas viisa peaks olema kaasas ka paberkujul jne jne. Selliseid palju ehku peale minemise asju, mis mulle üldse ei meeldinud. Tommi aga naeratab sellistel momentidel, palub mul rahuneda ja lohutab, et kuidagi ikka saab. See on naljakas ja uskumatu, aga temaga koos olles tõepoolest alati kuidagi ikkagi saabki. Üksi ma küll enam selline ellujääja pole. Võibolla oleks ka, aga eks ma nüüd üritan seda ratsionaalse mõtleja rolli meie koosluses täita. Ja noh, nii ma kaldun paratamatult vahest ka pessimismi poolele. Isegi kui ma ise nii negatiivselt ei mõtle, siis nö plaani parema läbimõtlemise nimel ma püüan küsida pigem negatiivsemalt mõtestatud küsimusi, et siis saaks ka halvimad (ilmselt ka utoopilisemad) tsenaariumid läbi mängitud.

Jah, Tallinn. Siin me oleme. Reisime tramm nr 2-ga Hobujaamasse. Halb orienteeruja nagu ma olen, siis toetun ma reisides alati mälupiltidele, kas mingid erilised majad või puud vms. Tänaval ringi vahtides tekib mul järsku deja vu ja siis saan ma aru, et just siin teisel pool tänavat tegime umbes kuu aega tagasi kopsupilte oma viisade jaoks. Mõtlen endamisi, et kokkusattumus või mitte, aga päris äge ikkagi, nagu saaks täna siin ring kokku tõmmatud. Tulime siia veel viimast korda kokku saama Tommi vanade sõjaväekaaslastega. Vannume lõdisedes külma ilma ja seame sammud itaaliapärasesse söögikohta. Jube pitsa isu tekib. Savi see kartul ja sült – mu kõht armastab juustu. Ja selles vaimus tellin ma sõprade saabudes piraka calzone. Mis tuli välja ei olnudki nii juustune, kui ma lootsin. Aga see selleks, saime veel mõningad head reisivihjed Tommi sõpradelt ning lubasime ka neile, et kirjutame, joonistame ja pildistame nii tihti kui võimalik. Soojad kallid tehtud vantsisime seljakotid seljas A-terminali poole. Mu seljakott oli kindlalt üle seitsme kilo, sest lisaks matkaasjadele toppisime minu kotti läpaka ja kaamera oma täies hiilguses. Kuigi mu 25-eurone kasutatud ProMatrixi kott oli muidu mugava loomuga, siis mu olematud seljalihaseid ei parandanud ka kõige ergonoomilisem kott. Tegi meele kohe päris nukraks, kui mõtlesin, et juba on mu selg väsinud ja jalad villis, kuid ma pole kodust rohkem kui paarisaja kilomeetri kaugusel. What a wuzz! Aga kaljukitse trotslikkusega ei loovutanud ma oma matkakotti Tommile ka pärast kolmandat küsimist. ”Ma teen trenni,” oli mu pisut juba käredaks muutunud selgitus. See oli ühe pika päeva raske algus. Eks ma unise peaga kipun ikka jonnima rohkem kui tavaliselt.

Mõned tunnid enne laeva saime veel mu tädipoja ja ta sõbraga kokku ning käisime mööda linna tiirutamas. Tallinna liiklus on ikka põlisele tartlasele pisut katastroofilne, aga õnneks pärast mõningast seiklemist leiame mereväebaasi üles ning saame vastrenoveeritud hooned üle vaadata. Tommi rääkis pisut veel oma siinsetest sõjaväeseiklustest ning peagi olimegi ringiga tagasi sadama ees. Embasin viimast korda tädipoega ning tõttasime edasi laevale. Pärast mõningast ootamist asus laev teele ning suundusime oma viimaseid eurosid mänguautomaatide juurde maha mängima. Olin pärast oma 21. sünnipäeva alati tahtnud kasiinosse minna. See polnud küll päris see, kuid elevust tekitas omajagu. Suutsin oma kümnest eurost tavalise slotika taga 50 välja võluda. Järgmisena leidsime mängu nimega ”Three Heroes” ja asusime ühiselt Tommi rahaga mängima. Kordamööda rohelist nupukest vajutades ning vastavalt kas sinist mehikest või kuldseid onusid soovides randusime märkamatult Helsingi sadamas. Nüüd siis võiduseeria hüpereufoorias lähenes meile juba kapteniriietes meesterahvas, kes andis mõista, et on aeg lahkuda. Soovisin veel viimast korda Tommile head mana ja selle masina maksimumvõit oligi meie. Nimelt ei lasknud see masin üle 200 euro võita. Ja kuna see tuli viimase kuldse mehikesega, siis nüüd hakkas masina viieeuroseid Tommile kätte sülgama. Olime edukalt oma reisifondi 300 euroga täiendanud. Sellest paremat laevasõitu polnud mul kunagi varem olnud. Lippasime naerulsui laevast maha ning saime Helsingi sadamas mu emmega kokku. Kuniks veel emme autot otsisime sõitis meil tolliauto kahtlases tempos taga. Ma juba jõudsin kõik tsenaariumid peas läbi mängida. Sest nagu ma aru saanud olen, siis tolliinimesed ei vaata eriti hästi üle 70-liitriste matkakottidega noorukite pihta. Viskasime need ruttu ema pagasnikusse ning tajusin möödasõitvast tolliautost kahtlustavaid pilke oma kuklal. Mis seal ikka. Ruttu autosse ja tuld. Võtsime veel teel isa juurde Alepast paar liitrit jäätist ning pidasime viimse maiustamise isa pool. Südaöö kanti hakkas pisarate äärel olev emme ära minema. Eks talle hakkas ka vaikselt kohale jõudma. Tegin talle suure kalli.

Öö enne minekut

Tätoveeritud käe vahel hoidis ta kuldse peaga nõela ja kiires tempos õmbles sealsamas tugitoolis seda väikest umbes kahe tikutopsi suurust Eesti lippu oma matkakotile. See ei olnud Tommi esimene kord õmmelda, aastaid tagasi oli ta algkursused kätte saanud sõjaväes oma riietele nimeembleeme õmmeldes. Juba oli kell üle südaöö ja mina ei olnud ikkagi midagi peale passikoopia suutnud kaasa pakkida. Ma ei tea miks, aga alles tol hetkel jõudis mulle kohale, et ma lähen ära. Lähen ära maakera teisele poolele, jätan oma kassi, sõbrad, venna, emme ja issi ning ei näe neid enam väga pikka aega. Ma ei teadnud isegi kui kaua ma neid enam ei näe.

Maksimaalselt kaks aastat, sest just nii palju on võimalik Austraalias olla, kui sul on töö ja puhke viisa (WHV).

Lahkumine oli edasilükkamatu ning iga asi, mille ma kotti panin süvendas pisut torkivat valutunnet üha enam. Niimoodi seda mõttekera ühele ja teisele poole veeretades kõrvetasin peaaegu makaronid põhja. "Kurat, see on mu viimane õhtusöök Eestis ja mina söön makarone. Kõva rahvustoit."

Aga tagasi matkakottide pakkimise juurde. Tommi pakkis koti paari tunniga, lisaks paarile t-särgile ja aluspükstele, täitis ta vaevu pöidlast veidi suurema klaaspurgikese peenrast õhukese lumekihi alt kaevatud mullaga. ”Kodumaa muld peab alati kaasas olema,” selgitas ta tähtsa häälega. Muigasin pisut omaette ja mõtlesin, kui armas ta ikka on. Ja siis nägin silmanurgast kella, pool kaks öösel. "Faaak, Tommi emme ja issi tulevad juba viie tunni pärast." Ajasurve mõjus sel hetkel ergutavalt ning järgnevalt sain mõnekümne minutiga ka enda koti pakitud. Raske oli kõik asjad seitsme kilo sisse mahutada. Aga just nii palju on käsipagasi kaal, mis oli lubatud lennukisse kaasa võtta. Lisaks veel üks elektroonikaseadeldis näkku, ehk Tommi võttis läpaka ja mina kaamera. See on hea viis kuidas muidu ülekilodesse paisuvad raamatud endaga süüdimatult kaasa vedada, sest kedagi ei huvita, mis sul seal läpakakotis veel on või kui raske see on.

Enne magamaminekut vaatasin veel korra oma helelillast märkmikust üle nimekirja, mille olin enne reisi teinud ning tõmbasin rõõmuga viimased kaasapakitavad asjad sealt maha.