Lõpmatult põlenud võsa

See on lausa uskumatu kui üksluiseks muutub savann pärast nii umbes tuhandet kilomeetrit. Püüad lausa vägisi näha uut ja huvitavat, kuid kui välja arvata mäng kust-suunast-suitsu-ja-põlengut-näha-mäng, siis tegelikult polegi midagi väga vaadata. Muideks, kohas, kus pool aastat on pidevalt üle 35 kraadi kuuma ja 0,2 vihmapäeva kuus,  on põlengud ja ving väga tavaline. Lausa nii tavaline, et kui just kuskil asustuse lähedal ei põle, siis ei paista keegi kohalikest ka hoolivat. Kuna loodus on siin niigi niru, siis õnneks tuli ei levi kiirelt ja püsib üsna maa lähedal. Millest ilmselt ka siinne ignorantsus põlengute vastu.

Vähemalt oli kogu edaspidine teekond Darwinini asfalteeritud ja kuna sõidukiirus mitmekordistus, siis oli autos jälle tuul. Oh, kuidas ma hindasin jälle tuult ning liikuvat õhku. Mida kauem olime olnud Põhja Territooriumil, seda selgemaks hakkas saama kuivõrd kuratlikult valge ma olen, Eesti päike on siinsega võrreldes jaaniussikese tuluke! Korralikuks päevituseks piisab minna autos poodi ja juba on aeg end hapukoorevanni kasta. Isegi Tom kasutas juba päevituskreemi, kuigi tema päevitusaste on selline, et me kaalusime isaga minna talle pärismaalase toetusrahasid taotlema (ikkagi 700 taala nädalas!).

Paarsada kilomeetrit enne linna oli pisike küla nimega Mataranka, iseenesest mõttetu küla, kuid õnneks asus lähedal kuumaveeallikas, milles kosutamine tundus meiesugustele higipunnidele lihtsalt liiga hea võimalus, et maha magada. Keset palmipuumetsa laiuski väike looduslik basseinike, mis voolas mõnesaja meetri kaugusel asuvasse mudajõkke, kus esimese asjana silmasin vastaskaldal krokodilli puuri. Just nii nad püüavadki inimasustusega kohti kontrolli all hoida, seavad lõksud üles ja jäävad ootama. Kuigi soolaveekrokodillid rändavad üle sadade kilomeetrite, siis õnneks oli kuumaveeallika vesi kristallselge ja ohtu ei tundunud olevat, kuigi olgem ausad, see on Austraalia, mingi oht on ikka, alati on. Kalpsasin täies riides sisse, sest kellel ikka on aeg ujumisriiete otsimiseks?!

Paps on lahe

Minu ennustus läks täppi, nimelt arvasin, et kuna Katherine on esimene asutus, mis kõlab nagu inglased oleks selle nimetanud, siis hellitasin lootust, et aeg on üle pika aja (alates Cairnsist) esimeseks supermarketiks. Mu silmad täitusid veega kui nägin McDonaldsi kollast silti kõrgumas, olin viimased ööd  vahukoorega kaetud jääkohvist und näinud ja nüüd oli see siin! Oh, nii kolmanda maailma mured, aga mul oli nii ükskõik, sest suhkur parandab kõik haavad, olgu nad nii olematud või päris kui tahes.



Katherine'is võis igal nurgal näha politseipatrulli, tundus üldse, et kohe kui pärismaalasi pisut rohkem, siis muutusid aiad kõrgemaks ja kord karmimaks. Supermarketis kaotasin pea, sest kõik hea oli otsas olnud liiga kaua, ladusin korvi täis puuvilju ja jogurtit, aga igatsesin ikka koduseid kohukesi. Ma ei tea miks keegi siinmaal neid ei tooda. Oleks aeg. Samamoodi oli aeg meil järjekordselt teele asuda, sest Darwin polnud enam kuigi kaugel, kuskil 300 kilomeetrit veel.

Kalavaimu äng

Krokodillide hoiatusmärke olime juba kuskil McKayst alates silmanud, kuid kuna Karumbas korraldati eraldi krokodillituure jõgedel, siis hakkas tunne tekkima, et paras aeg on hakata märke uskuma. See oli vist see hetk, kui hakkasin juba kaiparklates end kuiva jalaga paati sättima ja ootasin lihtsalt kuniks Tom treileriga vette sõidab ja paadi vetesse päästab. Hüüdsin lihtsalt "Ahoi!" ja näitasin käega suunda. Kapten ikkagi.

Päike lõõskas ja mina higistasin. Kõik higistasid. Ehk tavaline argipäev merel. Ma ei tea mida nad kõik sinna tegema olid tulnud, ilmselt kudusid kõik salaja või lihtsalt jõid õlli, sest kala seal küll ei olnud. Kujutad ette, sõitsime täpselt paadiparve keskele, kuskil pooletunnine uhamine avamere poole, sättisime end sisse ja kuna endil ei võtnud, siis jälgisime mida teised teevad. Istuvad! Ei keri midagi välja, kui siis ainult konksu, et sööta kontrollida. Kas nad teadsid midagi mida meie ei teadnud või olid mu eelnevad teooriad hoopistükis õiged, ei tea, igatahes pärast mõnetunnist istumist tulime tulema.

Ma tundsin kuidas kalavaim hakkas minus vaikselt surema. Kõik see higistamine - mille nimel? Isegi isal hakkas koppa viskama ja Tommi ainult vandus, et Magnetic Islandile kauemaks ei jäänud, sest talle tundus, et seal saime juba püügimeetodi käppa. Oli aeg Karumbaga hüvasti jätta.

Aga mitte liiga kiirelt. Ikka ja jälle umbes 20 kilomeetrit tunnis punasest saviliivast voolitud treppteel. Õnneks läks teekond ise natuke ägedamaks. Täislaugesse savanni hakkas sisse tulema tõuse-langusi ja ojasid. Sellised ojad, kus sai üle ainult siis, kui üle ojasängi enda sõitsid. Kõigi kujutlusvõime lendas, kui mõtlesime milline võib see piirkond olla märjal hooajal. Sellest andsid aimu ka sügavuseindikaatorid teepervel, kohati kuni kaheksa meetrit vett!

Kuigi kõik ojaületuskohad olid vaevu põlvesügavused, ei hakanud me riskima ja panime enne igat ületust neliveo sisse, sest hämaras õhtus ei olnud küll mingit isu hakata keset krokodillioja autoga puristama. Veel vähem autost välja astuda.

Asfalt! Päris asfalt, mitte selline lühike sutsakas enne "suuremat" asulat. Kohal, päris küla! Kolmandaks päevaks olime jõudnud Daly Watersisse. Olin netist lugenud suuri lugusid selle küla koht ja kuidas seal on Austraalia ägedaim outbacki pubi. Arvestades pikka selja taha jäänud loksumist ja kergelt pettumust valmistanud maailmapärandeid, siis olin ikka kohe päris elevil.

Ja seal me seisime, autoga keset ühemeheküla. Kõrvetava päikse all, kuskil 700 kilomeetrit enne Darwinit, laius kuulsa pubi küla, mis kõik kuulus ühe äri alla, alates suveniiripoest lõpetades arhailise tanklaga. Tõmbasin sügavalt hinge ja panin alles jäänud panused pubi peale. Latti ei tasu ikka liiga kõrgele seada, selgus, et tegemist oli lihtsalt ühe kõrtsuga, kus keegi oli hakanud mingil hetkel kõiki asju koguma, nõndaviisi lehvisid baarileti kohal rohkem-vähem kasutatud bokserid koos rinnakatega, seinad kaetud eri maailmariikide rahatähtedega. Põhimõtteliselt olid kõik pinnad kaetud millegagi ja baarileti taga askeldas viis mitte nii rõõmsate nägudega teenindajat. Otsisin veel samal ajal seinalt kodumaa kroone, kui Tommi juba broneeris karavaniplatsi. See pidi olema meie viimane ööbimispaik enne Põhja Territooriumi pealinna - Darwinit.

Savannah Way

Saartel käimistest oli meil nüüd mõneks ajaks villand ja seetõttu võtsime suuna Cairnsi poole. Loodus püsis täpselt samana, vaid selle erisusega, et aeg-ajalt võis suhkruroopõldude vahel näha ka banaaniistandusi. Huvitaval kombel ei rippunud ükski lopsakas banaanikobar vabalt, vaid kõigile olid pähe tõmmatud suured kilekotid. Ma olin alati millegi pärast ette kujutanud, et banaanipuud on palju suuremad ja võimsamad, kuid siinsetes istandustes olid nad parasjagu inimese pikkused, ilmselt just niimoodi on saagi koristamine kergem.

Banaaniraksu ma ei jõudnudki, sest ilm hakkas järjekordselt halvemuse pöörama. Võtsime Bubindas teeäärses kohvikus hommikusöögid ja selgus, et tegemist on Austraalia ühe kõige märjema kohaga (aastane keskmine sajuhulk on 4,000mm!). Vaatasime aga ilmateadet ja lähima nädala jooksul helgemat tulevikku ei paistnud. Tuiskasime Cairnsist puhtalt läbi ja jätsime käimata isegi toidupoes, sest Google Maps lubas veel mitut linna eespool.

Ja siis see algas. Lõpmatuna näiv tõus mägedesse. Tee muudkui vookles ja viskles mäeharude vahel kuniks väikesi z-te tehes viimaks omast arust harjale jõudsime, aga ei, tõusu jagus veel nii palju, et mitmel korral tekkis järjekordselt eksilootus, et oleme harjal. See oli kuskil tunniajane seiklus enne, kui jõudsime kõrgele platoole, kus vihm asendus suduga ja loodus muutus erakordseks. Seda eriti Austraalia kohta, sest ümberringi laiusid järsku erkrohelised põllud ja kuppelmaastik, kõik olime lummuses ning võrdlesime nähtut Šotimaaga. Rohelist oli üle pika aja nii mitut tooni, et tekkis isegi pisut kodune suvetunne. Ja päike! Lõpuks jõudsime talle järele!

Kõigest mõned sajad kilomeetrid ja kogu see rohelus lihtsalt kadus. Tonnide viisi punast liiva ja lugematul hulgal ägisevaid eukalüptipuid. Marsruut mille olime valinud pidi iseenesest põnev olema, tegemist oli ikkagi ajaloolise Savannah Wayga, millele pidi jääma lugematul hulgal kultuuriväärtusi, koguni viis maailmapärandit, põrguväravad ja palju muud. Teine variant olnuks läbida pea poole rohkem kilomeetreid mööda kiirteed sisemaal. Millegi tõttu pakkus guugel just viimast ja leidis ühtlasi, et antud teekonna lõppaeg Darwinisse oleks lühem, aga pärast väikest uurimistööd jäime siiski nõusse, et parem vaatamisväärsused ja ehk mõned kilomeetrid katteta teed, kui tuhandeid asfaldil.

Isa ja ruru

Ma ei tea kui palju me üldse olime saanud maanteel sõita, kui meie reisi kõige pikem ja väsitavam teekond hakkas. Ühtäkki muutus tee konditsioon talumatuks ning sõidukiirus langes 20 km/h ja isegi alla selle. Ma ei olnud elus kunagi varem nii kohutavalt teel sõitnud nii palju kilomeetreid. Aeg-ajalt tekkis tunne, et isegi turumemmed kõnniks meist kiiremini. Seda kõike "lõtõõtõtõtõtõt" heli saatel kogu mansaften salongis värisemas. Ühtlasi puudus autos konditsioneer, mis varem mind ei häirinudki, kuid nüüd, kui sõidukiirus oli nii väike, siis juhtus haruharva, et autosse sattus väike tuuleiil, mis silmadesse valguvat higi kuivatanuks. Ainult enne linnasid oli mõnikümmend kilomeetrid asfaltit enne ja pärast, kuid vahepeal puhast treppi ja mitte tavalist, vaid ikka korralikku vedrupõristajat, nagu keegi oleks ristipidi mööda teed mitusada kilomeetrit kartuleid külvanud. Ja mis linnad, ilmselt ei olnud kaardil väiksemat formaati millega kohanimesid kirjutada, sest tegemist oli täielike kolkaküladega, bensiinijaam ja väike toidupood koos paarikümne puu all pikutava pärismaalasega.

Pärast kaht päeva müdistamist olime viimaks jõudnud Cape Yorki neeme teise serva. Pääsenud?! Oh ei, aga pausi tegime ikkagi. Seadsime end sisse kalameeste mekas Karumbas, kus viimaks oli asustust ja poode pisut rohkem kui eelmainitud "linnades". See oli üks huvitavamaid külasid, mida siiani olin näinud. Ma ei kujuta ette kas meid ilma paadita üldse sinna lastukski, sest iga maja kõrval oli vähemalt üks kui mitte mitu paati, viies karavanipargis oli lugematul hulgal paate. Ilmselt oli Karumbas paate rohkem kui autosid. Veider, aga tõsi.

Troopiline torm magnetsaarel.

Suure elevusega naasesime töökotta, et kuulda mis hääli meie mootor teeb kah. Käis küll paremini, kuid päris rahule isa ei jäänud. Sellegi poolest oli meil vähemalt nüüd sõitev masin jälle ja võisime järjekordselt hakata kalastusplaane pidama.

Sõitsime lähedal asuvale Monduran Damile kalale. Seal pidavat olema Barramundit püüda lihtsam, kui nohu saada. Koht ise oli imeline, keskeltläbi 7 meetrit sügavust, üleüldiselt liivapõhi, kuid samas tammiäärne kallas jällegi kivine. Päev läbi loopisime lante iga põõsa ja roika alla, kuid ei midagi. Ainsaks elamuseks keset järve olnud saarelt ära ujuv/kõndiv lehm, ekslev konn ja eksootiline kilpkonn kupude vahel.

Trotsides kehva kalaõnne jäime triivides põhjakaid tongutama. Otsas haisvad limuskid ja järjest süvenev moss näos. Päikeseloojangul viimaks kargas Tom pingilt püsti, kui nöör tema rullilt suure tirinaga jooksma hakkas. Tõusime papsiga samuti kiirelt püsti, ärevuses otsisime konksu millega kala paati tõmmata ja mina juba opereerisin kaameraga. Pärast mõneminutilist heitlust tõmbas Tommi kena kala paadi kõrvale ja kõigil naeratus kõrvuni. Üks kala võib ikka päeva täielikult muuta. Ei pidanud kaua ootama, kui Tom veel kaks Flatheadi paati tõmbas,

Kuigi ma olin Tommi üle rõõmus, siis ausalt öeldes hakkas jälle teistpidi tross näkku tulema, sest ma polnud ikka veel Austraalias oldud aja jooksul ühtegi kala püüda. Mitte ainumastki. Ja kui ma järele mõtlesin, siis meenus, et ma polnud tegelikult kuskil poolteist aastat kala saanud, viimati sain korraliku kala Norrast. Kuigi ümberringi oli juba pime, siis ikka veel ei suutnud me spinnasid käest panna. Rääkisin juba poistele, kuidas peaks ikka midagi mõistlikku tegema (arvestades minu kalaõnne), et kui järgmine kord seilama tuleks, siis oleks ilmselt hea vardad või midagi kaasa võtta.
Lahkusime pilkases pimeduses tammilt koos kolme Tommi kalaga.

Järgmisel päeval mõtlesime, et nüüd kus koht teada ja meetod samuti, siis on mõistlik samale tammile naasta, kuid kes võinuks arvata, et üle öö on kohast saanud jäähall ning kalad kadunud jäljetult. Sestap pakkisime järjekordselt asjad, et sõita ülespoole, kus ilmad soojemad ja loodetavasti kala aktiivsem.

Ühe hoobiga pidime lööma kolm kärbest, Nimelt jäi tee peale loomapark, kus sain lähedalt näha ja katsuda koaalasid. Tutvuda suurte krokudega ning sööta peost kängurusid. Loomad vaadatud ja pildistatud, võtsime sihiks Magnetic Islandi. Saar, kus igal täiskuul korraldatakse meeletu pidu nii, et rahvast voorib kohale igast ilmakaarest, majutushinnad kümnekordistuvad ja kõik saavad hommikuni pidutseda nii kuis süda lustib. Õnneks oli noorkuu, kui meie oma reisi planeerisime.

Mandril pakkisme kogu oma kola paati, jätsime Sälliga hüvasti ja seilasimegi Vaiksel Ookenail oma unistustesaarele. Maabumine aga kõige kergemaks ei osutunud, sest selles saare otsas, kus asus meie telkla, polnud kaid ega miskit. Ehk siis võtsime suuna otse randa ja nii kui paat kallast puudutas, hakkas perast liitrite viisi soolavett sisse peksma. Kiirelt hüppasime paadist välja, et alus teistpidi keerata ja asjad kaldale tarida. Mina olin kaldaoperaatort, kuid kuna parasjagu oli käimas hüper tõus, siis sain liigagi mitu korda jälle asju edasi tarida, et tõusuvesi neid ära ei uhuks.


Järgmine mure oli ankurdamine. Paati kaldale tirida ei olnud võimalik, pidime selle viima mõnekümne meetri kagusele rannapiirist, kohta, kus murdlaine enam nii kuri ei oleks. Pärast kiiret kaalutlus langes paadi ankurdamine isa kaela, sest tagasi ujuma pidi ikka tükike maad ja tema kui ainus profiujuja seltskonnast, näis kõige loogilisema lahendusena. Papsi näost võis näha, et ta ei olnud just sillas meie loogika üle.

Tarisime kogu oma matkavarustuse mäepervele, kus otse telgist võis palmide vahelt vaadata kuidas erkpunane tulekera kuldsetesse lainetesse vajus. Mis võinukski unistustesaarel valesti minna? Eks ikka ilm. Iga päevaga hakkas üha enam sadama ja tuul tõusis puhanguti üle 40 km/h, mis tähendas, et tagasi mandrile seilamine osutus võimatuks. Nii istusimegi päevad-ööd kolmekesi telgis ja vaatasime Kreisiraadio vanu osasid ja kui ilm vähekenegi helgemaks muutus, siis seadsime sammud üle mäeperve, et kohalikku spordibaari aega veetma minna. Isaga Keno mängimine osutus küllaltki ägedaks ajaviiteks. Algul püüdsime mitme numbriga pihta saada, kuid lõpuks taandus valik kas 16 või 23 püüdmisele. Igale mitte võitmisele järgnes topeltpanus, et omadega ikka plussi jääda, rikkaks me ei saanud, kuid kõva kolme taalaga tulime võidurõõmus irvitades baarist tulema.

Kolmekesi mõneruuduses telgis vihmavangis olles kipub aga mõte lõpuks ikka krussi minema ja tegevustung suureks paisuma, sestap ühel hommikul, kui lubas paariks tunniks sajuvaba ja vaiksemat tuult, kiirustasime koheselt paadi järele (ehk siis isa ujus paadini, sõitis kaldasse ja me astusime kuiva jalaga paati), esiteks, et kala püüda ja teiseks, et paat sadamasse viia, sest möödunud ööd oli süda koguaeg valutanud, kui vaatasime kuidas Vanje (paat sai just sellenimeliseks ristitud) valgete jänkude vahel muudkui ühelt küljelt teisele loksus.

Esimese asjana sõitsime kohalikku sadamasse, et paati kütet juurde osta. Paadisillal kohtasime rumeenia poissi, kes sealsamas spinningut loopis. Poiss õpetas meile, et siinkandis on parim püüda kolme konksu süsteemiga, mis on üksteisest läbipõimitud. Seejärel lükatakse konksud sööda sisse ja lastakse tinapommiga põhja vajuda ning püük võib alata. Kamkud näpu otsas jalutasime lähimasse ja võibolla ka ainsasse saarel olnud tanklasse. Muidugi oli tankla varustatud kalapüügiriistadega, kus ostsime hea posu kolmeseid konkse ja tinasid, et vastõpitud meetodil püüdma minna. Isegi püügikoha soovitas meile sõbralik rumeenlane.

Tehnika paistis toimivat, sest rampsutusi oli mitmeid ja veidi aja möödudes tõmbas isa midagi väga kummalist paati. Justkui pisut hai moodi, aga palju koledam, sest pea peal olid kalal ovaalne mustriga latakas justkui saapatald. Pärast veidikest tiksumist hakkas järsku keegi mu spinningu otsa. Oh seda rõõmu ja ärevust, kui tont teab keda üles kerisin. Täpselt sama kala, ainult veidi suurem isa omast. Polnud küll ilusaim, kuid ikkagi minu esimene kala kogu Austraalias oldud aja jooksul! Hiljem guugeldades selgus, et tegemist oli Remoraga ehk teisisõnu suckerfishiga, kes on parasiitkala ja elab enamasti kas haide või vaaladega. Nimelt tõmbab Remora ennast pea kohal oleva iminapaga nt haikala külge ja siis toitub ülejääkidest. Ühtlasi käivad legendid, et pärismaalased kasutavad Remorasid kilpkonnade püüdmisel, ehk siis seotakse viimasele nöör külge ja heidetakse kilpkonnale peale, et siis see kala iminapa abil kaldale vedada.

Pärast viit päeva kestnud saarevangistust oli viimaks tuul nii palju vaibunud, et julgesime tagasi suuna maismaale võtta. Mind valdas uskumatu kergendustunne, kui nägin viimaks parklas Sällit terve ja puutumatuna. Tommi ajas treileri vette ning pärast pikka rännakut ja tormiseid öid oli ka Vanje viimaks kuival. Samal ajal kui asju pakkisime käis aga sadama parklas tihe elu. Pärismaalaste suur pere püüdis paadirambil kala, tegevusse oli kaasatud nii suurte ja krussis juustega jässakas vanaema kui ka pere kõige pisemad liikmed. Õnneks ei ole ikka palju vaja.

Lupodroom

Karburaatori juppideks lammutamine ja madratsipaigast uue tihendi tegemine ei andnud soovitud tulemust ning sestap võtsime suunaks Bundabergi, et sealt ruttu paadijumal leida, kes mootori kiiremas korras korda teeks.

Sõit troopilisse põhja Queenslandi oli aga pikk ja suhkruroone. Jäi mulje, nagu kogu osariigi põhjarannik oleks suhkruroofarmerite valduses, sest viimased sajad ja sajad kilomeetrid olid lakkamatult ääristatud suhkrurooseinaga. Vahepeal ainult kitsad suhkruroorongi raudteerööpad. Mõnda aega neid ületades ja kahele poole vahtides ei suutnud me uskuda, et keegi veel rongidega opereerib, kuid paar ristmikut hiljem olime slangpommi taga ootel ja lõpmatuna näiv roorong vuhistas aga mööda.

Ja nii igas laagriplatsis

Mõnikümmend kilomeetrid Bundabergist eemal juhatas meid paksu savanni sisse Google, sest väidetavalt pidi suur paadijumal just seal elama. Tugevatest vihmadest ärauhutud teel sõitsime justkui unustuste hõlma vajunud koduhoovi. Kanatare kõrval oli paar maastikutsiklit ja pärast mõningast suure krantsi haukumist astus majast välja kokkukleepunud mustade juustega keskealine naisterahvas. Läbi vihmaladina jooksis Tom verandale, et küsida naiselt, kas paadijumal elab siin. Just nii oligi, kuid pidavat naasema alles paari päeva pärast või siis järgneval päeval, eks selle naise jutust oli raske aru saada ja küllap tõde jäi kuskile sinna vahepeale.

Võtsime suuna linnale lähemale jäävasse paadimootori remondikotta ja õnneks selkorral leidsime väljanägemiselt professionaalsema asutuse, mille jumalad lubasid mootori korda teha järgnevaks päevaks.

Leidsime endale kesklinnas karavanipargi ja seadsime taaskord laagri üles, kuid kuna õhtu oli veel noor, siis poisid olid rahutud ning otsisid tegevust. Õnneks pidi vaid läbi aiaaugu ronima, et saada kõrvalasuvale hipodroomile, kus peagi hakkasid võistlused. Aga mitte hobustega, vaid koertega, sestap ristisid poisid koha lupodroomiks. Hurtadel olid seljas erinevat värvi särgid ja nagu jänes ees paugu peale minema pani, sööstsid koerad nagu välgukerad talle järele. Või noh, mis jänes, oranži poluesterkangasse mähitud kastike koos kahe lehviva sokiga. Pidin ehmatusest silmad peast välja sööma, kui üks koertest kuidagi sammud sassi ajas ning mitu uperpalli tegi enne, kui viimaks pidama sai. Õnneks oli koeraga kõik korras. Tommi võttis muidugi panustmisest osa püüdes arvata esineliku järjestust. Fortuuna teda küll ei soosinud, kuid sellegipoolest saime kõik jälle nimekirjast ühe elamuse maha tõmmata.

Kapten Vanje

Mahedas ööhämaruses tiksusime rõdul veel mitu tundi arutades võimalikke reisiplaane. Suure oksaraginaga ilmus piirde taha süüa jahtiv opossum. Tuhin oli suur ning kui olime viimaks valmis magama jääma, siis üks-kaks tekkis jälle uus energialaeng ja istusime isaga veel mõned tunnid üleval, et Gumtreest paadikuulutusi vahtida. Nimelt oli isal plaan kiirelt paat osta, et mööda Austraalia idarannikut ülespoole reisides kõikvõimalikes kohtades uusi ja eksootilisi kalu püüda.

Ülejärgmisel päeval pakkisime hommikul kiirustades asjad, et sõita Brisbane'ist 200 km kaugusel asuvasse Moreton Baysse, sest paat mille sealt leidsime tundus niivõrd kuum kaup olevat, et kui veidigi hiljaks jääda, siis võisime sellest juba ilma olla. Moreton Bay lähedal asuvas elamurajoonis leidsime viimaks Jasoni üles, Mees oli hämmingus, sest ta ei uskunud, et eelneval päeval üles riputatud kuulutuse peale keegi kohe kohale sõidab ja paadi ära ostab. Isa silmad aga süttisid paati nähes põlema ning juba koukis ta oma rannapükste taskust sularahapataka välja, et kiirelt kaup kokku leppida. Jason pilgutas hämmeldunult silmi, küsis, et kas me vähemalt mootorit käima ei taha panna? Kuigi paistis, et isa oleks nii või naa selle paadi ära ostnud, siis õnneks me Tommiga jäime natuke skeptilisemaks, kuulasime mootori tuksumist, vaatasime iga nurga alt paadikeret ja uurisime paadi registris olemist ning kõike muud, et ei tekiks mingeid võimalikke tagasilööke. Õnneks näis kõik toimivat ilusti ja lisaks oli paat ilusti registris.

Sälli, Tom, Vanje ja paps

Paberimajandus paadi ostmisel võttis aga omajagu aega ja sestap pimeduse saabudes suundusime esimesse karavaniparki. Õnn oli meiega ning tegemist oli piltilusa kohaga, sättisime laagri otse mererannikule palmipuude alla.

Kuna vastostetud paadil oli mootor 25 hobujõuline, siis pidime langetama otsuse - kas seilame Austraalias legaalselt või illegaalselt? Nimelt üle 4 hobujõulise mootoriga peavad siinmail olema paadiload. Pärast väikest arutelu langes kaalukeel mulle, sest antud valikutest tarbin ma õllet kõige vähem ja keel on ka kõige paremini suus. Selge, kuskil 11 õhtul võtsin endale internetis kaptenikursuse ning asusin teste lahendama. Poistel aga kurk kuivas ja juba mõni hetk hiljem kadus mu toetusgrupp linna-avarustesse märjukest otsima. Heakene küll. Väiksel telefoniekraanil õppisin paar tundi kõikvõimalikke meremärke ja kuskil tunniga oli eksami sooritanud. Nüüd jäi üle ainult praktiline osa sooritada. Hommikul helistasin merekooli, selgus, et poole tunni pärast pidin olema Moreton Bay paadirambi juures, kus pärast teoreetilist osa tulebki eksam.

Paadirambil silmasin keskealist meesterahvast jetiga sahkerdamas. Ebalevalt tutvustasin end ja küsisin, kas olen ikka õiges kohas. Õige koht ja õige mees. Tegemist oligi minu eksamineerija Mike'iga, kes lubas mõneteist minuti pärast naasta ning palus päiksevarju all mul seniks oodata. Jalgu ühelt teisele tõstes jõllitasin betoonlauda enda ees, kuniks minu juurde tuli teine mees, keda esialgu pidasin samuti eksamineerijaks. Peagi saabus Mike testidega ning selgus, et teen paadilube koos tema parima sõbra Aroniga. Mehed heitsid pidevalt teineteise üle nalja ja märkamatult oligi teoreetiline osa sooritatud. Võtsime jalanõud jalast ja suundusime paati, et eksami praktiline osa sooritada. Mõned sõõrikud ja paar võltspäästeoperatsiooni hiljem olimegi juba tagasi paadirambil, kus sain kätte tunnistuse, et olen kapten. Rõõmust rõkates jätsin Mike ja Aroniga hüvasti ning suundusin koos papsi ja Tommiga auto juurde, et oma paat esimeseks tiiruks vette ajada.

Paat jooksis kenasti vee peal, isa naeratus venis kõrvuni, kuid joovastus ei kestnud kaua, sest üks kaks käiks mütakas, mootor viskas jala üles. Kohkunult seiskas isa mootori. Nimelt olime veidikene laevateest kõrvale kaldunud ja endalegi üllatuseks tähendas see siinsetes vetes, et oled vaid paarikümne sentimeetrises vees, mis seilamiseks liiga madal ja niimoodi paiskuski mootorijalg vastu liivapõhja üles. Isa rahustas ja ütles, et ikka juhtub ning midagi hullu ei tohiks, tavapärane nähtus madalates vetes. Paps üritas mootorit uuesti käima saada, justkui natuke juba lubas, kuid ikka ei midagi. Tundsin kuidas nördimus minus kasvas. Poisid hakkasid kiirelt võimalusi pakkuma, mis võis viga olla, kuid kiirputitustes hoolimata ei teinud mootor teist nägu, justkui veidike lubas, siis tatistas ja suri jälle välja. Oma nutva mootoriga meelitasime ligi kohaliku kalamehe, kelle suured lokid ja puuduvad hambad ning õllereklaamid pakpoordis panid mind endamisi muigama. Mees pakkus, et võib meid sleppi võtta ja sadamasse tagasi toimetada. Proovisime veel kambakesi enda mootorit tööle saada, kuid löödult pidime viimaks pakutud abi vastu võtma. Aga nagu ikka, siis iga heategu saab karistada, appi tulnud meesterahva mootor suri samuti iga mõnekümne meetri tagant välja, kuid õnneks pika turtsumise peale käivitus ikka ja jälle. Kodusadamat nähes imestasime, et appi tulnud meesterahvas rihib vapralt krabimõrra peale, eeldasime, et ta nägi seda, kuid mõned hetked hiljem kägises temagi mootor, sest vint oli end pullanööri poonud. Ebaõnne üle irvitades saime viimaks maa peale.

Lake Cootharaba poole sõites jätkus tuline arutelu võimalike mootorivigade üle. Kuulasin huviga, sest üks kaks olin sattunud oma elu intensiivseimasse kahetaktiliste mootorite kursusele. Palju jooksis küll külgedelt maha, kuid nagu ma aru sain, siis arvatav viga pidi olema küttega seotud.
Terve päeva nokitsesid poisid mootori kallal tulutult, kuid viimaks järgmisel päeval said nad selle kuidagi poolpiduselt jooksma. Tommi pidevalt timmis õhuava oma pöidlaga, kuniks bensiiniaurudest saadud peavaluga vajus ta nägu päris ära, mille peale isa sättis oma suitsupaki õhuava ette. Aga retke ennast see ei rikkunud ja nõndaviisi sõitsime terve päeva Noosa jõel, mida kutsutakse ka "Noosa Everglade'iks", kuna tegemist on kohaga, kus kohtuvad magevesi ja soolane vesi, siis tekib veepinnal peegliefekt, mis sulatab maa ja taeva kokku. Antud efekt ma väga ei tajunud, kuid palju rohkem pakkus meile emotsiooni see, et jõekallastel kasvasid looduslikud palmipuud. Saime kõik rõõmsalt bucket listis maha maha tõmmata palmi alt kala püüdmise. Mitte, et suursoo tagajõgedel koledam oleks, aga eks need palmid ikka mõju eksootiliselt.