Emme, ma olen kauboi!

Taaskord pool kuus üles ja kümme tundi tööd, kiire söök, väike 9gag ja tuttu. Nende päevade kohta on võimatu midagi huvitavad kirjutada (üritan pidevalt Tommit utsitada, et ta kirjutaks, sest tal ikka juhtub, kuid siiani edutult). Austraalias ei ole Viledat, on Norwex, põhjamaine bränd muideks. Põrandaid pestakse äädikalahusega, sest vesi siinmail on niivõrd katlakivine. Farmi omanikul Kevinil on kõige suurem maja. Mille veelgi suurem veranda, kus on nii umbes neli tuhat plaati, said kõik kena poleeringu nuustikuga, sest vuugivend ei osanud asju korralikult pesta.

Minu silmarõõm.

Kevinil on kaks tütart, Meg ja Jilly, ühel kolm last ja teisel kaks. Parajad jõmpsikad veel, nii et töötavatel emmedel on kodus paras pardakk, mida ma pidevalt korrastamas käin. Ainus äge asi minu päevade juures on mu auto. Mazda pikap. Ilmselt vanem kui mina, aga asja ajab ära ja kui piisaval kiirusel kurvi siseneda, siis saab lohama ka. Ehk saan igapäevaselt liiklemist harjutada, mis on kõige suurem pluss antud töö juures.

Õnneks üheksandal tööpäeva sain ülesande minna päevaks farmi tööle. Kohtusin hommikul Kevini tütremehe Warreniga kontori juure. Ta andis mulle kerge ülevaate ATVst ning peagi võis päev alata. Suundusime koos Warreni 11aastase türtre Matildaga aedikuid üle vaatama. Ärge laske ennast eal petta, see tüdruk on siin olnud sünnist saati ning teab farmielust rohkem kui keegi teine. Väike sõstrasilmne punapäine tirts juhtis teed ning järgnesin talle kruusatolm ja päike kordamööda silmis. Peagi liitus meiega Warren, kes ratsutas kenal pruunil täkul ning seltsiks oli tal neli väikest karjakoera, taksimõõtu, kuid pikemate jalgadega.

Sisenesime aedikusse ühest äärest ning asusime vaikselt veiseid teise aedikusse karjatama. Lõpuks tundsin end elusana! ”K*radile need lapid, emme, ma olen kauboi!” Ja kuigi olin ATV-l, siis ei tundnud ma end kuidagi vähemtähtsana. Saaks ainult iga päev niimoodi töötada. Oi kui õnnelik ma oleks. Mõnel korral oli karjas ikka mõni rebel ka, kes ei tahtnud soovitud suunda minna. Järjekordselt sõidad kaugemale, siis jälle lähemale ja püüad silmust ikka koomale tõmmata. Teinekord jääb aga veis sinuga tõtt vahtima, et kelle suuremad munad, aga õnneks piisab kergest hüüatusest või käteplaksust ning juba võid kabjaplaginat kuulda ja võidurõõmust kergelt naeratada. Aga mitte liiga suurelt, sest siis liiv jälle hammaste vahel.

Mis veel? Meil elab maja taga puu otsas koaala. Esimene lemmik, kes mulle meeldib. Ja eile nägin kahemeetrist suurt musta madu üle tee minemas. Vähemalt paari saapa jagu nahka. Võeh. Ja Mazda on katki. Radiaatoris on kraater, aga õnneks sellega tegeletakse. Munast ei pidavat abi olema, aga remondikojast tellitakse midagi, mis aitab.

Kallidpaid. 

Brahmanid ja muud vorstiloomad

Ma ju lubasin, et ma ei jäta enam nii pikka pausi sisse, sest esiteks on teil igav ja teiseks on mul raske tagantjärele sündmusi taastada, kuid päevad farmis on pikad ja rasked ning päeva lõpuks tundub ületamatu midagi vahvat kirja panna.

Äratuskell helises kell 6.30 hommikul ning juba tunni pärast pidime kohtuma Jillyga Sandalwoodi kontoris, mis asub meie ühiselamust 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Keset farmi südant asuvas kontoris võttis Jilly meid oma kontoris vastu. Ladus suure hunniku pabereid laua keskele ning asusime üheskoos lepinguid läbi vaatama. Iga tööliigutusega käisid kaasas ohutusnõuded, näiteks kiivrikandmisnõue ATVga sõitmisel, ehk mida-kus-kuna kõige kohta. Lisaks kõigele muule range pildistamise keeld ning telefoni võib kaasas kanda vaid otsese ülemuse loal. Ehk siis liiga palju pilte pole loota.

Pärast pooletunnist arutelu olime paberid läbi vaadanud ning päev võis alata. Nii nagu jutt jäi, siis mina pidin olema põhiliselt koristaja ning Toomas hooldustiimis asjapulk. Aga enne veel tegi Tommi uus ülemus Hans meile tutvustava tiiru farmis. Istusime aegu näinud maasturisse, kruusatolm ja ämblikuvõrgud ehtimas igat autodetaili, üritasin mõelda, et keegi neist punujatest pole praegu kohal ning jäin vaatama pea lõputuna näivaid suuri raudtarasid, mis eraldasid karja viimasest vabaduse lootusest.

Veisekari, millesugust ma eales varem polnud näinud. Valkjashalli karvkattega ning suur kaamlikühm turjal vahtis mind seni suurim veis keda olin eales näinud. Neid kutsutakse Brahmanideks. Lisaks suurele kühmule tundusid isendid vähemalt kahe meetri kõrgused ning jalad all nagu kuusepakud. Ikka sellised Baruto stiilis jalad mitte karmenkassilikud heinavarred.

Ja niimoodi päevast päeva istuvad ja söövad nad siin suurte päevavarjude all kuni lõpuks tuleb suur reka (road train), mumuud aetakse tsiptirip mööda raudrajatisi peale ning kombinaati minek. 

Vähemalt pole siin tapamaja, muidu muutuks see õudus ikka talumatuks. Liiga kurvaks.

Nõndaviisi lehmudele mõeldes asusin esimesel päeval koristama meie ühiselamut ning Tommi sai terve päeva raudtarasid keevitada. Mitte, et mul midagi koristamise vastu oleks, kuid tegelikult on pisut morjendav, et järjekordselt ei saa ma rohkemat teha. K*rat, kas keegi loeb ka üldse mu CV-d? Ilmselt mitte. Kõik vaatavad, et Tommi oskab keevitada, ”Hurra, ahjaa, sabarakk Vanje, no palkame tema ka.”

See on midagi kohutavat, mis juhtub elamispindadega, kui need on ühised ehk teisisõnu eikellegimaa. Miskit kuskil käest kukub, siis kiirelt pilk maha ja minema ning edaspidi ei tea enam keegi kes-mis selle s*taga hakkama sai. Kõik, kes on kunagi ühikas elanud teavad täpselt millest ma räägin.

Vaikselt läbi plekimägede inimrassi vihkama hakates tiksus aga kell edasi ning esimese päeva lõpp oli kohal. Üheksa päeva veel. Just nimelt, siin on meil 10-päevased töönädalad, siis neli vaba jne. Iseenesest on see tulevikule mõeldes hea, sest kui kunagi peaks raha ja auto olema, on võimalus kuskile midagi vahvat tegema minna. Miskit, millest oleks ka midagi kirjutada.

Eikusagimaa nuumlaut

Juba jälle helises äratuskell ja ärkamise edasilükkamine muutus möödapääsmatuks, sest juba tunni pärast väljus meie ainuke hommikune buss Dalbysse. Kiire sammuga tõttas Tommi minu ees ja püüdsin tal järel püsida, kuid tundsin kuidas ta jalad on minu omadest vähemalt meetri pikemad, sest kannul püsimine näis üha võimatumana.

Napilt enne bussi väljumist ootasime Grey Houndi kaugliinibussijaamas oma järjekordset punase koera logoga transpordivahendit. Muideks, kõike teadev ja kõikvõimas Google Maps millegi tõttu ei arvesta oma marsruute ja ajagraafikuid pakkudes siinsete kaugliinibussidega. Need tuleb ise guugeldades välja raalida. Ei tea nüüd siis kelle kivi, kapsas või kapsaaed.

Bussijuht viskas inimeste pagasi ettevaatamatult maha ning kartsin, et ilmselt kui meie peaksime kunagi Dalbysse kohale jõudma, siis juhtuks sama ka minu matkakotiga, kuhu on rätiku sisse volditud minu läpakas. Hirm on aga nõrkadele ning saatsin juba Jillyle sõnumi, et ta meile poole üheteistkümneks järele tuleks.

Pärast tunniajast sõitu istusime Hungry Jack’si parklas ning vaatasin uurivate silmadega ümruskonda, et tuvastada Jilly, keda ma kunagi varem näinud polnud. Peagi hõikaski lilleliste boheemipükstega naine üle parkla, et kas me otsime Jillyt. Tema see oligi. Kuskil nelja-viiekümnendates fuksiaroosaks võõbatud huultega naine sõitis oma supersuure Nissani maasturiga meie kõrvale.

Umbes 20 kilomeetri kaugusel Dalbyst asuski Sandalwoodi nuumlaut. Igasse ilmakaarde jäävad silmapiirini ulatuvad põllud, mõned üksikud majad nende keskis. Ilmselt kõikides neist elavad farmipere liikmed. Pereäri nagu see Sandalwood on. Punastest tellistest laotud maja ees seisatas Jilly auto ning olimegi oma uues kodus.

Sealses ühismajapidamises käis vilgas elu ning siiani pole ma suutnud ühtegi nime korralikult salvestada. Ühe lokkis juustega poisi nimi oli ilmselt Sam ja teine jässakas steroidikoll võis olla Jim. Ainus kelle nimi meelde jäi oli Felix, kena lühikarvaline must kiisu. Kes oma valgete käpakestega meenutas vägagi reklaamkassi.

Tulles lemmikloomade juurde, siis olid siin ikka väga hirmuäratavad ämblikud. Suuruselt mitte, aga ülesehituselt. Nimelt sellised õõvastavad kaheksajalgsed, kellel on rõveläikiv nahkjas puugilaadne pea, nii umbes pöidlaküüne suurune. Pluss siis veel sihvakad nõeljad jalad. Täna oli liiga pime, et pilti teha, aga varsti näete ise ka. Ikka nii ilged, et ma hakkan juba aru saama miks Huntsmane nunnudeks peetakse.

Viimane oli muideks meie toas ka, aga enam mitte, nüüd elab ta pesutoas tolmuimeja sees.

Uute seiklusteni!

Söeribilinn

Pikemalt mõtlemata broneerisime piletid 11-tunnisele rongisõidule, mis viivat meid otse Brisbane’i. Esmaspäeva hommikul kadusime hostelist ja võtsime uuesti suuna Broadmeadowsse, kuna meil oli rongini üle 6 tunni aega, siis otsustasime üles otsida M-i reklaamitud pitsakoha, millel kõrval müüvat mingi memm maailma parimaid burgereid.

Kahjuks memm oli iga-aastasel puhkusereisil ja pitsakoht olevat avatud ainult öösiti. Vot selline äri.

Linnaosa ise oli kõhe. Täpselt nagu Tommi emme kingitud raamatus oli kirjas, siis nägi linn välja nagu ta kardaks meid ning püüaks teadmata suunas eemale joosta. Pea inimtühjas Hamiltonis võis täheldada peamiselt kahte sorti inimesi, kas eluheidikud või siis puudega inimesed. Normaalsus oli siit linnast viimse söerongiga tuhatnelja kadunud.

Kuna telefoniaku hakkas tühjenema, siis otsustasime kesklinna minna. Istusime veidi aega bussijaamas ning peagi silmitses meid keskealine pontsakas meesterahvas ja päris meie plaanide kohta. Ilma igasuguse palumiseta pakkus ta meile küüti. Koos tema ja ta koera hoidva sõbraga sõitsimegi paarikümne minuti kaugusele kesklinna.

Linnapilt paremaks ei läinud, kuid see-eest leidsime kaubanduskeskusest istumiskohad koos seinakontaktidega. Jätsin Tommi arvutisse surfama ja ise läksin šoppama. Lootsin viimaks leida mütsi, millega päikesepisteohtu vähendada.

Mõni hetk hiljem naasin Tommi juurde ning peagi tuli meie juurde turvamees, kes ütles kurja häälega, et me ei tohi siin oma läpakat laadida. Küsimusele miks sõnas tugevasti rasvunud mees, et kaubanduskeskuse vool pole kõigile. Selge. Õnneks oli aeg seal maal, et võisime tagasi rongijaama suunduda.

Pikamaalennureisidest karastatutena ei tundunudki 11-tunnine rongisõit Brisbane’i liiga jubedana. Tõsi, istmik suri lugematuil korrail, kuid see-eest oli ikkagi tunne pisut mõnusam.

Magama jääda me kumbki ei suutnud ja nii olimegi kell neli öösel Brisbane’i rongijaamas. Silmad punased nagu mängusõltlastel ning näost lubivalgetena lootsime ruttu tabloolt leida järgmise sobiva rongi. Isegi Google Mapsi abiga tundus pääsemine Toowoombasse võimatuna.

Küsisime abi piletimüüjalt ning selgus, et kolmandalt korruselt väljuvad pikamaabussid, millega peaksime soovitud sihtpunkti jõudma. Vahepeal saatsin veel õunafarmerile sõnumi, et kahjuks ei saa me kohale tulla ja vabandasin tema ees ette-taha. Vastuseks sain oodatud lakoonilise ”Thanks, ok.”

Kuid meie suund oli kindel ja edasine plaan vankumatu, sest suhted Jillyga üha soojenesid ning teisipäeva hommikul sain postkastist lugeda meie Sandalwoodi töölepinguid.

Peagi väljuski meie kella seitsmene buss Toowoombasse. Uude linna jõudes olime nii laibad, et liikusime otsejoones järjekordsesse backpackerisse. Läbi tiheda vihma tatsusime läbi hoovidevahelise sihtpunkti. Nukra postkastiga maja ei lubanud endast palju, kuid vähemalt katusealust ja see oligi peamine. Uksel võttis meid vastu aasia päritolu neiu ja teatas, et pakutakse öömaja küll, kuid omanik veel magab.

Mõne hetke pärast tuli tõmmu lühikest kasvu meesterahvas toast välja ja asus kohe askeldama. ”Come, come,” kutsus ta meid enda järel taha tuppa sõnagi lausumata hindadest või muust infost rääkimata. Juba voltisime koos linu lahti, kui lõpuks selgitas juudist majaperemees, et üks nägu maksab 40 taala öö eest. Selge. Rahad makstud ja tuttu. Samal ajal silmitsen kuidas meie katkisest aknast tuleb sisse suure pöidla suurune pruun prussakas. Surusin silmad tugevasti kinni ja lootsin et Tommi antiprussakahigi töötab endiselt.

Süsteem süsteem

Nagu lubatud, siis olin viimase nädala saatnud meie CV-dega kirju farmeritele, et lõpuks oma farmipäevadega alustada. Kuna soovisime vältida kõikvõimalikke tükitöid, siis saatsin kirju vaid neile, kus tunnipalk ja seda üle 20 taala. Kuskil pärast paarikümmet kirja hakkasin viimaks telefonikõnesid saama. Üks onu Stanthorpe’is lubas meile õunapuude pügamist. Läksimegi juba suhteliselt leili ära ning lubasime kohale minna, kui järku helistas Jilly Sandalwoodi nuumfarmist.

Lubas tasuta majutust, Tommile ehitus/keevitustööd ning mulle mingit sorti aia-koristustöid, kuid kuna tööd pidid algama alles 11. jaanuarist, siis mõtlesime ka väikse sutsu teha õunafarmis, sest olgem ausad, kui poleks Tommi krediitkaarti, siis oleks me juba pikemat aega näljas.

Tahtsime süsteemi huiata ja selle pärast mõtlesime seiklema asuda pühapäeva öösel, et äkki saame 2.50ga Brisbane’i. Opal kaardiga ju pühapäeviti rohkem maksma ei pea. Oleks saanud ka lihtsamalt, kui käinuksime välja paarsada taala kas lennupiletite eest või siis kuskil sada taala rongipiletite eest, kui 2.50 kõlas liiga hästi, et proovimata jätta.

Loodetud pühapäeva varahommikune äratus jäi aga olemata, sest sattusin eelmine öö olema valgusoperaator MN-i moevideo võtetel ja nagu võtetega ikka, siis venisid ka need poole hommikuni. Aga ma olin rahul, sest üle pika aja sain filmindusega tegeleda ning aitasin MN-i nii kuis suutsin, mõtted pidevalt montaažil ja pea kõikvõimaikke katteplaane täis.

Marini moevideo

Ärkasin tõsine unemati puru silmis ja tahtsin veel edasi magada, kuid plaanid olid niigi mitu tundi edasi nihkunud. Haarasin kiirelt kohvi ja hakkasin müslit alla kugistama. Rõõmsasilmne M küsis veel, et äkki teeksime temaga mõne seti Magicut, kuid hoolimata idee briljantusest pidime teele asuma.

Järjekordselt läbi Eastwoodi astusime rongi peale ja lootsime ühe jutiga Newcastle’isse jõuda. Päris otserongi peale me ei saanud, kuid läbi Woy Woy õnnestus küll. Üks peatus enne Newcastlet oli M-i räägitud pinballi pitsakoht, kuid kuna lootsime, et Newcastle’is rongijaamast läheb rohkem ronge, siis me ei hakanud seda vahepeatust tegema.

Pühendusega onu Maitile

Newcastle’i rongijaama infotablood aga ei kuvanud ühtegi sobivat suunda. Liikusime jaamast välja ja seal samas bussijaamas küsis neoonrõivastes proua, et kuhu oleme minemas. Naljatledes vastasime, et Brisbane’i ja seepeale proua soovitas meil tagasi Broadmeadowsse sõita, sest too olevat lähim suurim jaam. Nimelt erinevalt loodetust pole nad suutnud veel Newcastle’i neeme juures raudteesildu üle mere teha.

Vägisi kiskus hämaraks ning ega Broadmeadow rongijaamaski paremaid uudiseid ei tulnud. Järgmine rong läinuks alles järgmise päeva hommikul. Järjekordselt hakkas jonn peale tulema ja üha selgemaks saama tõsiasi, et sel korral ei õnnestu meil süsteemist kasu lõigata. Esialgne 2.50 maksev plaan asendus 77 taalase ööga Newcastle’i hostli 6-voodiga toas, mis väiksem kui mu enda tuba kallis kodus isamaal. Ja loodetud esmaspäevane töölehakkamine õunafarmis lükkus järjekordselt edasi.

Kuuldemäng

Pisarad pressisid vägisi silmi ja ma ei suutnud nähtut uskuda. Kas see ongi kõik? Selle pärast me siia jäimegi? Ilmset trotsides vajusin sinna samasse maha ja ei püüdnudki enam ümbruskonnas toimuvat haarata...

Aga nüüd mitmed tunnid tagasi, selle sama päeva hommikusse. Aasta viimse päeva hommik. Äratuskõne saime härra Zeigrilt ning kuna kell oli napilt üheksa läbi, siis hakkasin juba veidi pabistama, et kas ikka jaksan uusaastaöö ära oodata.

Mõned tunnid hiljem parkiski meie sissesõiduteele kuldne Falcon ja välja astus ammu igatsetud sõber. Tommi üks parimaid ilmselt. Kallid vahetatud ja juba võis alata ”kohe näha, et vanad sõbrad trash talkimine”, ma ei kujuta ette, mis selliste kõnemaneeride all tegelikult mõeldakse, aga ilmselt midagi ”ma igatsesin sind ka, kuidas sul läheb, kõik ikka hästi?” stiilis.

Püüdsime õhtuseid plaane välja mõelda, kuid peale paari Zeigri sõbra külastamist me kaugemale ei jõudnudki. Enne pidime muidugi Parramattalt läbi käima, et ikka veel meie Aasia suburbist viimast võtta.

Hea ja paremaga suundusime üle linna Zeigri sõpru külastama. Pärast paari tupikut ja ümber bloki triirutamis olimegi kohal. Seal väikses majas ootasid meid Andre ja Kätlin. Tore noorpaar, kes olid alguses aastaks siia tulnud, kuid nüüd juba mitmendat aastat siin.

Kokteilide saatel ootasime kuniks juba hommikul kella viiest ärkvel olnud Zeigrist jälle inimene sai. Viigipüksid jalga ja triiksärk selga ning valmis ta oligi. Tema graafiliste ornamentidega triiksärgi varrukat ehtis metallist väikse peopesa suurune kell, mis helkis vastu valgust, kui ta veel viimast korda vastvalminud soengut peeglist silmitses.

Rongiga suundusime üheskoos kesklinnale lähemale. Kusagil elas mingi mees nimega Adis, kellele Zeiger sünnipäevaks Dom Perigioni ostis. Tähtis mees ilmselt. Ja nagu lubatud, siis saimegi suitsukala süüa, mitte küll latikat, aga lõhe sobis ka hästi.

Pärast kiiret kõhutäit oli aga kell juba kümme ning seadsime Tommiga kahekesi sammud kesklinna poole. Sydney sadamas ja selle ümbruskonnas toimuvat peamine rakettide laskmine. Üks maailma parimaid ilutulestikke.

Kiirel sammul tulime rongilt maha ning üritasime saada esimesel päeval külastatud Royal Gardenisse, aga mida lähemale jõudsime, seda enam olid tänavad suurte oranžide tõkisaedadega kinni löödud ning mõlemal poolel patrullisid mornide nägudega politseinikud. Igal sammul müksas keegi mind õlga või makku ning paratamatult hakkasin väsima, sest üha selgemaks sai, et me ei jõua kuhugi. Teadsin juba hommikul, kui me M-i pakutud plaani minna Rock Cafesse vastu ei võtnud, et me kusagil nii lõpetame, kuid kui aus olla, siis sinnani oli veel lootus püsinud, et äkki veab.

Nii me siis olimegi õlg-õla kõrval veel tuhandete kesköisete pidutsejatega keset Sydney metropoli tänavat, võrdlemisi sadama ja ilutulestiku lähedal, kuid samas nii kaugel – liiga kaugel. Nägin kuidas valitud inimesed pääsesid läbi oranžide aedade ning istusin nördinult maha. Ja kuuldemäng võis alata ning rahvas möirgas joovastuses.

Ma ei saanud aru küll mille üle. Ilmselt nad oskasid antud olukorda positiivsemalt võtta ning isegi siis, kui ainsa rakettide nägemisava sildade vahel varjas järjekordne rong, siis kiljus rahvas veelgi valjemalt.

Aga õnneks on alati järelevaatamise võimalus.

Samal ajal jooksis kõrgel raudteesillal paar inimest, kes vibutasid korraks sõrmedega ”peace” ja jooksid siis tuhatnelja edasi. Kohe sai arusaadavaks ka jooksmise põhjus, neile järgnesid neoonevestides korralvalvurid, kes nii rahumeelsed ei tundunud olevat.

Pärast veerandtunni möödumist oligi kõik läbi. Tänavasulud kadusid järk-järgult doominoklotsidena 

ning rahvamass voolas nagu jõgi pärast tammi õhkamist tagasi oma kohale. Nende tuhandete hulgas ummistus aga Centrali rongijaam ning olime sunnitud veelgi kõmpima. Jõudsime Town Halli ja üritasime leida rongi, mis suunduks Eastwoodi, kuid kõikide jõudude kiuste sellist tol ööl ei väljunud.

Lootsime paremale õnnele Centralist ja sestap sõitsimegi sinna tagasi. Järjekordselt polnud fortuuna meiega ja seetõttu pidime sõitma hoopiski Parramattale. Asjaolude kiuste ei väljunud sealt ühtegi bussi. Istusime trepile maha ja silmitsesime kuskil kolmekümment inimest, kes kõik ootasid taksopeatuses.

Lõpetasin viimaks jonnimise ja soostusin Tommiga taksosse istuma ning meel muutus päris heaks tegelikult. Uue aasta esimese päeva tippsündmuseks oli jõudmine meie mõnusale õhkmadratsile pärast kolme ja pooletunnist seiklust.