Oh seda rõõmu

Kes oleks osanud arvata, et raske on midagi kirja saada, kui kogu aeg midagi juhtub. Aga on, seda eriti siis, kui sul pole kindlalt elupaika, voolu ja tont teab mida muud. Kuid eks ma üritan rohkem ja paremini.

Kõik värvisime ära!

29. juuni hommikul oli meie viimane tööpäev Danny juures. Kuni keskpäevani andsime veel palehigis värvirullidele valu. Viimased parandused tehtud ja juba oligi aeg pakkima asuda. Sel korral pidime end ületama, sest edaspidi oli vaja ka papsile autos ruumi tekitada. Viimase asjana tõmbasime oma suure rohelise madratsi kõvasti katuseraamile kinni ja Sällile hääled sisse ning olimegi jälle teel!

Teel Brisbane'i tegime vahepeatuse Austraalia kuulsaimas pagarikojas "Old Fernvale Bakery", kõrgel maja kohal rippus silt "2016. aasta võitja 10 kategoorias". See poli uskumatu, kuidas olematus kolkakülas käib kogu sagimine pagarikoja ümber, mõlemal pool teed seisi kümnete viisi autosid ja inimesi rohkem kui jõulude eel Tartu Lõunakeskuses. Koht ise polnud kõige nooblim ja sisse astudes just liiga ruumi polnud, kuid maiustuste ja soolaste pirukate valik oli pöörane. Sajast erinevast veisesordist oli tehtud muretaignasse mässitud pirukakesi. Otsustusvõimetult näitasin järjest näpuga soovitud koogikeste peale ja juba mõned minutid hiljem istusime Tommiga pargipingil, et heal maitsta lasta. Rabarberi-õuna-muretaignakorvike oli mu vaieldamatu lemmik ja ega teisedki hõrgutised kehvemad olnud, ainsana oli kehv enesetunne, sest magusahunnik mis minutitega sisse sai aetud ei jäänud kindlasti alla liitrise kokapudeli suhkrudoosile.

Läkiva südamega sõitsime Brisbane'i poole edasi, tundsin kuidas ärevus minus kasvas, sest sellest oli ikkagi seitse kuud möödas, kui viimati isa nägin. Lisaks selle võis viimaks meie kauaoodatud puhkus alata!

Lennujaamast mõneteist minuti kaugusel Paddingtonis ootas meid öömaja. Ei, enam ma ei leppinud suvaliste bäkkerite urgastega, kus sul öö eest röövitakse mitukümmend taala ja lemmikuteks saad purakad Huntsmanid. See oli päris maja, mille broneerisin AirBnb kaudu, hind oli 75 taala nägu kahe öö eest, mis tundus igati mõistlik. Äärelinn ise oli kena, justkui tihedalt asustatud Lõuna-Eesti kuppelmaastik koos palmide ja väikemajadega.

Isa lennuk pidi saabuma 22.15 ja kõikide arvutuste kohaselt (pagasikontrollid ning kõik muu) oli mõistlik aeg paps peale korjata tunnike enne südaööd. Elevus aga ei lasknud oodata ja nõnda moosisin Tommi meid varem lennujaama parklasse viima, mis sest et iga 15 minutiga läks hind kuupi. Just kui olime autost välja saanud helises mu telefon ta toru otsas küsis hääl: "Ma siin, kus sina?". Hakkasin metsiku kiirusega jooksma justkui sõltuks kehalise kasvatuse kursuse hinne saadud tulemusest. Teisel korrusel taksoparklas silmasin kaugel tuttavat kogu ja jalad üha kogusid kiirust. Mõni sekund hiljem viskusin isale kaela ja hoidsin nii kõvasti kinni, et kätel hakkas valus, karjusin täiest jõust "issi" ning keeldusin lahti laskmast.

Rõõmupisaraid pühkides suundusime kiiresti auto juurde, et võimalikult väikese tasu eest minema sõita. Hoidsin ikka veel isal käest kinni ja kõndisime nagu ennemuiste - isa ja ta väike tüdruk.

Ühes otsas ussike, teises otsas lollike

Väiksed krabid tatsavad siin igalpool, nii sajakesi parves.

Hommikuudus ärgates nautisin liivavalli tagant kostvat ooekanikõminat. Midagi rahustavad on ikka selles monotoonses lainete laksumises. Sõitsime mõned kilomeetrid tagasi, et tõsisema kalapüügiga algust teha. Moretoni laht, mis saare ja mandri vahel paiknes, tundus selleks pakkuvat küllalt võimalusi. Nüüd juba teadsime isegi, et põhiliseks saagiks võiks olla isend nimega Flathead, välimuselt ja käitumiselt meenutab kodumaist lutsu.

Leotasin kummilanti, siis keerutajat, istusin jälle matkatoolis ja lohutasin ennast, et algaja viga. Proovisin siis tavalist õnge, kui mitte midagi. Samal ajal hüppasid ikka ja jälle mingid lendkalad vee kohale õhku ja jahivad vee kohal lendlevaid putukaid. ”Oled ju näljane küll, miks sa siis konksu otsa ei hakka?!” pahurdasin omakeskis.

Kärsitu nagu ma olen, viskasin õnge nurka ja jäin toolile istuma. Õnneks oli peagi päev läbi ja sai juba jälle tuttu minna. Ikka samasse rannaäärsesse parklasse. Hommikul ootas meid aga jõhker vihmasadu ning juba niigi madalas saareosas tundus, et kui taoline vihm peaks jätkuma, siis pole kindel, et lähimas tulevikus enam siit kuskile pääseme. Nii ladusimegi kibekiirelt kämpa kokku ja ilma söögi-kohvita asusime tagasi asustatud saare poole sõitma.

Sügavad rattarööpad teel olid täitunud veega ja saare tagumisest tipust pääsemine rippus juuksekarva otsas. Lubasin Tommile auhinnaks mäki burksi, kui ta meid veel siit antud hommiku jooksul minema saab. Seiklus läks aga oodatust paremini, sest ainult saare tagumine osa oli suure vee all, ülejäänud saare metsarajad niivõrd kaela murdvad polnudki.

Mäkis rammusat burgerit vintsutades mõtlesin ikka, et kuidas saab üks kotlet saia vahel nii hea olla. Aga kalad vajasid püüdmist ja juba suundusimegi ainsa saart maismaaga ühendava silla alla lanti loopima. Viskasin ühte pidi ja siis teistpidi, lasin mööda põhja tõnksutades, aga ikka ei midagi. Lohutuseks ei paistnud ka kohalikel kalameestel liiga näkkavat. Ja nõndaviisi kadus päike järjekordselt silmapiiri taha ning juba olimegi tuttavaks saanud telkimiskohas tagasi, et juba järgmisel hommikul tagasi tulla, kuid sel korral juba söödaga. Nimelt otsime rannas asuvast söödapunkrist krevette. Teisest saare otsast ostsin endalegi põhjaka ja tunne oli hea.

Seadsime laagri üles jõelahtmel, mis suubus merre. Krevetid iga konksu otsa ja juba kuskil esimese minutiga käis esimene tõnks. Suurest eufooriast ei osanud ma väga midagi teha ja haakisin alles järgmise tõnksu ajal, aga ikka ei miskit. Kas mingi väike suslik või siis hoopis ehk kombitsatega lutsutaja, keda võimatu püüda. Ei teadnud. Tommi ehitas spinna kiirelt ümber õngeks, et teada saada, kes nii aplalt sööta mugib. Kümnekonna minuti möödudes tõmbas Tommi pinnale esimese kala, läikiv hõbedane sale kala, muidu lapiku kehaga, Bream nimeks. Pisut ehk kaarjamas ahven, kui püüda võrrelda kodumaisega.

Lootus üha kasvas, et ehk toob just see päev meile esimese kalaprae. Isegi asukoha vahetus ei muutnud meie saaki. Ikka tühjad konksud ja trossis nägu. Mingil hetkel viskasingi õnge järjekordselt murule ja jäin lihtsalt Tommi põhjakat vahtima. Suundsime tagasi telgiplatsile tühjade kätega.

Hommikukohvi taga uut plaani haududes nägime metsatihendiku tagant autot lähenemas. Oiblaa, nüüd oligi see koht käes, kus kohalikud pargivahid tulid meid kontrollima. Pärast põgusat tutvumist hakkas pargivaht broneeringute nimekirjast minu nime otsima. Süda tagus rinnus nagu indaanitrumm vanaisade juurde mineku tseremoonial. ”Mida sa ikka otsid, meil pole ju broneeringut,” mõtlesin omakesis. Pahandus, pahandus, pahandus. Pargivaht palus teisel pargivahil internetist meie numbrit kontrollida, õnneks andis meie teemaksu number minunimelise vaste ja see paistiski sobivat. Ei osanudki arvata, kas süsteem oli rumal, metsavaht totu või siis lihtsalt kihvtid pargivahid, kes ei hakka peedistama, kui juba miskitki vähemalt ette näidata, aga mõned minutid hiljem olid onud oma supermetsa-Hiluxiga kadunud.

Pääsesime! Tagasi päevaplaani juurde. Olime otsustanud asjaliku päeva teha, ehk siis leida tasuta pesemisvõimalused ja seejärel minna Mäkki tasuta wifisse, et CV-sid laiali saata.

Minu rahapaanika ajendas meid ikka lisatöö võimalusi otsima enne, kui suuna suurele seiklusele põhja poole ette võtame. Saare lõunapoolses tipus asuvas supelrannas leidsimegi tasuta pesumaja, kus küll oli külm vesi, ilmselt selleks, et soolane merevesi endalt pärast suplust minema uhada, kuid meiesugustele bäkkeritele sobis ka külm vesi täispesuks.

Värske vaimu ja kehaga seadsimegi end mäkis sisse ja järjekordne tööjaht võis alata. Gumtree eriti heade kuulutustega ei kihanud ning seetõttu otsisingi kohalike farmide kontakte, et end ise tööle pakkuda. Otsustasin jääda kuldse kümne reegli juurde, kus tavalisel kümnest laiali saadetud CV-ga kirjast ikka ühele vaste saab. Kui juba pool päevast sai asjalik oldud, siis sõitsime tagasi tuttavasse ööbimispaika.

Ühtäkki avastasin, et keegi oli mu kõneposti sõnumi jätnud. Näkkas, ei mitte kala, vaid tööga! Keegi Danny jättis teatise, et tahab mind ja Tommit väga enda juurde tööle. Võimas, ma olin ikka hea sekretär meie Austraalia reisil. Nii vähese vaevaga juba jälle töö olemas. Helistasin Dannyle tagasi ja leppisime kokku, et järgmine päev sõidame tema juurde, et siis esmaspäeval üle pika aja maalritööd teha.

Hakuna matata, Kookaburra

Suurest väsimusest tingituna magasin endalegi üllatuseks täitsa hästi. Kuulsin juba praksuva õli hääli ja telgist välja piiludes nägin Tommi hommikusööki ette valmistamas. Ikka nii hea on nõndaviisi ärgata, kui mitte midagi ei pea tegema, mitte kuhugi ei pea jõudma ja juba varsti ootab sind söök. Hakuna matata.

Kuigi Timon ja Pumba meiega ei hommikusöögile ei tulnud, liitus meiega peagi kalkun. Must pikakoivaline, punase peaga ja kiilanemise all kannatav uudishimulik vennike tuli lausa kolme sõbraga. Juba kui jõudsid selja pöörata sabistas vana autoluugil ning püüdis kalasöödaks olnu saia kodu poole vedada. Nahaalsed tüübid. Palju ägedam ja rahulikum lind maandus peakohal olevale oksale. Pisut lapiku nokaga kakukest meenutav beeži-pruuni-sinaka sulestikuga Kookaburra silmitses mind oma suurte pruunide silmadega ja mina teda vastu. Ristisin ta Tiiduks ja lubasin ta koju kaasa võtta. Seda veel enne, kui teadsin, et tema ongi see lind, kes öösel segi läheb ja ahvi hääli tegema hakkama. 

Tuleval ööl kutsuski Tiit liigikaaslased külla ja tegid sellist päkapikudiskot, et silm ka ei pilkunud. Hoopistükkis teravama elamuse sain laagrit kokku pakkides, kui Tommi hõikas, et meil on sisalik. Vaatasin ka, et kus-mis, kui järsku silmasin metsatukal suurt varaanilist. ”Mis k*radi sisalik, see on ju draakon!” karjusin paaniliselt ja teadsin, et nüüd on aeg minna. (Hea üllatus oli muidugi järgmisel hommikul, nimelt suundsin telgiplatsilt kolm sammu eemale metsa sisse, pidin ennast vigaseks ehmatama, kui nägin sama varaanilist puu otsast alla tulemas, sarnaselt ehamatas ka varaaniline ning potsatas otsekoheselt maapinnale minu kõrvale. Järgnevatel päevadel saimegi selgeks, et need ”sisalikud” käivad ööseks puude otsa tuttu ja kui hommikupäike on piisavalt kõrgel ning soe, siis alles laskuvad tagasi maismaale.)

Varud olidki otsakorral ja sestap suundusime saare asustatud poolele poeringile. Pärast pisikest šoppamist ootas meid rahvuspargi teises otsas asuv telkimisplats. 20-kilomeetrisel metsateerännakul läbi rahvuspargi olime ütlemata tänulikud, et Sällil ikka kõik rattad veavad, sest ilma selleta poleks antud saare avastamine lihtsalt võimalik olnud. Kütet läks ka muidugi topelt, kuid elamus oli seda väärt. Õhtuhämaruses läks tee üha raskemini läbitavaks, ühtäkki olime jõudnud ookeanile ootamatult lähedale. Sälli rebis end veel viimasest järsakust üle ja järsku nägin kuidas autotulede valgusvihud kadusid kõrgetesse Vaikse Ookeani lainetesse. Sällit ja ookeani lahutas vaid mõneteistmeetrine liivariba. ”Kindel, et me ikka õigesti sõitsime?” küsisin endalt ja Tommilt. Hüppasime autost välja, et ümbruskonda uurida ja mõnekümne meetri kauguselt leidsimegi esimese telkimisplatsi. Kõrgel liivapervel otse ookeani vastas oli siin taolisi nii 60 ringis.

Tundsin kuidas palgele tuli külm higi, kui Tommi gaasipedaalile valu andis ja meie väike Sälli liivaga elu eest maadles. Kahjuks osutus liivaperv meile ikkagi liiga järsuks ning olime sunnitud alla vanduma. Tommi asus autot ümber pöörama, kuid vajuval liivaribal, mis vaid mõneteistkümnemeetri laiune, samal ajal tõusuvesi sedagi kitsendamas ja tormine merekõmin selja taga, siis polegi taoline manööverdamine just kõige kergem.

Elasin Tommile kaasa justkui oleks Ta Märtin ja meid lahutaks esikohast vaid mõni sekund, ees ootas viimane kurv koos tõusuga, et tagasi mandrile pääseda. Hea fänniklubi on ikka võidu saladus ja nõnda olimegi pärast adrenaliiniküllast sõitu tagasi liivavalli taga asuvas parklas. Iseenesest oligi see hea ööbimispaik, kuna vetsud ning dušinurgake paiknesid siinsamas.

No photoshop

Kodu keset linna

meie kodu keset linna

Õhtuhämaruses jõudsime läbi Gold Coasti kõrghoonete üha lähemale rannikule ja hämminguirve näol venis ikka laiemaks ning laiemaks. ”Kas tõesti võib siin mõni kämpakoht olla ja kui ongi, siis kas ka rahakoti sõbralik?” Just nii, otse laiuva ookena vastas tervitas meid kämpaplats, küll siiski karavanipark, kus ainult elektriga varustatud kohad, kuid öö eest 45 taala ei tundunud tol hetkel liiga. Ikkagi esimene õhtu ju!

Kuna päike loojub meie kandis küllaltki kiirelt ja varakult, seda nii juba kuue ajal, siis on meie unerütm võrdlemisi vanuritele kohane, üheksast tuttu, seitsmest-kaheksast üles. Nii ka tol hommikul. Laksuva ookeanisumina taustal pakkisime oma telkla kokku ja hakkasime edaspidist plaani välja mõtlema. Tommi ainsaks nõudeks oli, et ilma spinninguta ei suundu ta kuskile. Hüva. Guugeldasin lähimaid kalapoode ja kui hakkasime väljavalitud poe poole sõitma, siis peagi tuli juba silt, mis tervitas meid New South Walesi osariiki. Tuus teema, käime silkame korra kõrvalosariiki kalatarvete järele. Või siiski mitte. Nimelt kohale jõudes laius uksel suur silt, et nemad riiklikel pühadel tööd ei tee. Paganama kuninganna sünnipäev, mida justisti siin osariigis võetakse vaba päevana, kuid Queenslandis mitte. Murphy seadus ikka. Trippisime siis tagasi Queenslandi ja leidsime Gold Coastilt teise pasliku kalapoe.

Gold Coast

Valik võttis pehmelt öeldes silme eest kirjuks ja ega mõtteseisund asja kergemaks teinud. Tegelikult me ju ei teadnud mida me püüdma läheme ja millega seda püüdma peaks. Aga olgu. Jäin vanade liistude juurde, veidi üle kahe meetri ritv, kestab kuskil 8-10 kilost, 15 kilo kestev nöör, tross ja mõned Vibraxi superkeerutajad. Igaks juhuks paar imelikku lanti ka, süsimust uppuja ning heleroosa sillerdav kalmaari meenutav metalllant.

Tommi valis hulga pikema ridva lisaks lantidele ka põhjaka süsteemi ja kõik vajaliku unna ehitamiseks. Olimegi valmis elamusteks!

Kuhu edasi? Kusagile kus vett ja tasuta ööbimine. Guugel vana ebajumal sel korral väga edukaks vastete andmisel ei osutunud, sestap tõmbasin rakenduse nimega WikiCamps. 21 päevaks antakse tasuta ja esialgu tundus täitsa pädev abimees olevat. Kuskil 3tunnise sõidu kaugusel meist oli Russell Island. Väike saareke siinsamas Gold Coasti külje all. Kust lootsime järgnevate päevade jooksul igalt küljelt palju kala püüda. Tommi andis muudkui Sällile valu ja vaevalt enne loodetud suure silla ületamist sõnas kuri GPSi tädi monotoonselt:”Sõitke praamile!”

”Oot, kuidas palun?!” olime mõlemad hämmingus, kui avastasime end seisvat kai ees, kus ootejärjekorras seisis üks nukker päevi näinud punane sedaan. Sees istumas hallipäine papi. Kuna infoputka oli kinni, siis tõttasime just temalt abi küsima. Punetava näonahaga mees astus autost koputuse peale välja ja kukkus abivalmilt seletama. Nimelt olime kõik just praamist maha jäänud, kuid peagi tulevat uus, kuhu ta nõustus meid hea meelega peale aitama, sest kuigi enamasti peab esmalt tegema broneeringu, siis argipäeviti võib hea rääkimisega ka nii muidu peale saada. Peagi tuligi praam, kuid siis selgus õudus, pilet meie sihtpunktiks osutunud saarele maksis 118 taala! Isver! Ei, aitäh! Praamimees soovitas meil sõita järgmisesse sadamasse, kust saab hoopis paremale saarele, Stradbroke’ile, hoopis parema hinna eest.

Kuna mu kõht korises juba nagu lapse kaotanud gorillaemmel, siis põikasime kõrvalparklasse, et plaani edasi mõelda ja miskit hamba alla saada. Vaid mõne minutiga seadis mu isiklik mästersheff kokanurga üles ja loetud sekundiga vintsutasin muna peekoniga nii, et silm ka ei pilkunud. Nii hea on ikka matkata, Tommi teeb süüa ja mina olen muidulohe.

Hetkel, mil olime juba veendunud, et Clevelandist sõidame praamiga Stradbroke’ile, komistasime järjekordse komistuskivi taha. Praam väljunuks alles järgneval hommikul kell 5.30, ehk alles 10 tunni pärast. Olime juba peaagu alla vandumas ja nõus selle öö parklas veetma, kui äkki masendunult küpsiseid krõbistades tärkas uus plaan. Tõmbasin küpsisepuru lõualt ning tutvustasin Tommile uut võimalikku sihtpunkti – Bribie Island, täitsa maismaaga ühenduses, ei mingit praami, ei mingit ootamist. Mõeldud – tehtud! Lootus ju oli, et kolmas kord ikka näkkab. Enam hullemaks ju ei saanud minna. Või sai? Võileib, hihi.

Pilkases pimeduses kohatise sajuga uhasime lõpuks mandrit ja saart ühendaval sillal, kuid ikka veel ei pääsenud saarele. Lauskontroll, politseinikud tegid öist puhumisreidi. Tommi keris akna rahulikult alla, samal ajal mul süda värisemas kui haavaleht. Viimase söögi ajal võttis ta ju ühe õlu! Ma tean küll, et siinmail on väike joove lubatud, aga mis siis, kui Tommi on sellest üle? Ekspresslennukiga Eesti tagasi, ”täiuslik” lõpp ”täiuslikule” päevale.

Akna tagant vaatas meile aga vastu noor ja naeratav naispolitseinik. Palus Tommilt esmalt lube näha. Tommi ulatas talle vana hea roosaka plastiku, mida naine silmitses mõne hetke punnis silmadega ja itsitades ulatas selle siis tagasi sõnadega: ”Don’t even know what this is, but okay!”. Seejärel küsis naine kas Tom on täna alkoholi tarbinud ja jaatavale vastusele päris ta edasi, et millal oli viimane jook. Puhkus Tommi mis puhkus, kuid masin röökima ei hakanud ja juba sekund hiljem soovis politsenik meil head teed minna.

Koukisin siis südame saapasäärest ja hingasin kergendatult. Kas tõesti võis juhtuda, et ikkagi jõuame kusagile ja ei peagi autos magama? No offence, Sälli. Väsimus vajutas üha enam silmi kinni, kui viimaks jõudsime suure rohelise sildini ”Bribie Island National Park”. Lugesime siis innukalt suure infotahvli läbi ja selgus, et ikka tasuta lõunaid või antud juhul ööbimiskohti Aussis ikka pole. Nimelt pidi tasuma teemaksu ja ka telkimistasu. Üks kahes on ikka parem kui mitte midagi ning nii tasusime vaid teemaksu, mis nädalaks oli 44 taala. Seadusekuulekas nagu ma olen, siis pabistasin veel pikka aega, et mis küll saab, kui pargivaht meid kontrollima satub. Tommi rahustas mind maha, haaras istme kõrvalt kirve ja astus autost välja, et 4-vedu sisse lükata. (Selgituseks: Sälli kui vanem daam, tema 4-vedu käibki nii sisse, et esmalt lülitad autos 4WD nupu peale, siis keerad esirataste südamikes olevad mutrkesed 4-veo asendisse)

Pargiteel maha sõitnud, nägime kõrval hoiatavat silti: ”Strictly 4WD access only”. Vinge! Saabki Sällit testida. Kuskil 30-40 senti sügavad rööpad laiusid keset liivasavisegust teed. Tundsin kuidas adrenaliin minus järjekordselt vallandus ja oli ühtäkki väga ärkvel. Rahunesin viimak siis, kui olime jõudnud ettenähtud telkimisplatsile. Kui välja arvata esimesel telkimisplatsil olnud üksik Toyota, siis jäi mulje, et oleme saarel ainsad puhkajad. Kuuvalguse paistel nägin kuidas meie ümber kõrgusid tohutud kummipuud ja veidi kaugemal asuvast sügavast soisest metsatihnikust kõlas veidraid metsloomade-lindude huikeid. Mul polnud vähimatki aimu, mis loomad siin elasid, kuid kiirelt sai selgeks, et ihuüksi pole me siin kohe kindlasti.

Kukepoks, ämblikuvõitlus ja aidaa!

Oeh, aeg ikka lendab linnutiivul. Erti siis, kui tööd ei pea tegema. Alles eelmise nädala lõpus seadsime sammud Sändlipuust minema Brisbane’i poole, kuid nüüd juba ootab meid uus töö!

Aga mis siis vahepeal? Viimane nädalavahetus Sändlipuus kujunes suhteliselt tormiliseks, seda nii ilma kui ka tegude poolest. Oli ju vaja kogu mant, mida viimased viis kuud kogunud olime, autosse toppida, sealjuures ka lahkumispidu üle elada ja seda kõike veidi enam kui 48 tunni jooksul. Alustasime muidugi kõige tähtsamast, ehk siis peost! Viimasele tuli aga üllatavalt suur hulk sulelisi-karvulisi kokku ning kogu kokkamise paanikas polnud ma kuni õhtu lõpuni päris kindel, et kas kõike ikka jagub.

Kitarrimuusika kõlas ja filipiinlased ümisesid termika ”Tormile” vastu omi kodumaiseid viise. Sealjuures oli filipiinodel näidata videoid ämblikuvõitlustest, mida nad peavad lisaks kukepoksile täitsa tavapäraseks meelelahutuseks. Videod ämblikuvõitlustest mõjusid aga ühteaegu nii õõvastavalt kui ka hirmutavalt. Terve vaatamise aja otsisin paranoiliselt kehalt lülijalgseid. Nimelt olid filipiinod proovinud kokku lasta ka kohalikke Sändlipuu ämblikke enda kodumaiste ämblikutega, kuid Sändlipuu kasvandikud pidid sellised mömmerdised olema, et ei kesta ”ringis” viit sekunditki. Tahate ka proovida? Lihtne, võtke kaks ämblikku, toidupulk, agar/ogar inimkäsi seda hoidma ning laske mõlemast pulga otsast ämbikud omavahel võitlema. See, kes esimesena alla kukub, kaotab.

Pudelid tühjenesid sama kiirelt, kui õhtu siinkandis pimeneb ja ega tööpäevajärgsel prallel just pikka pidu ei ole. Juba oligi laupäeva hommik, mis tähendas kiiret tegutsemist. Läppunud pohmelliõhuga toas tundus aga pakkimine võimatu ja nõnda alustasin tegutsemist hoopis riiete pesuga. Kaks suurt pesumasinat huugasid terve päeva ja pikapeale suutsin kõik kaltsud jälle Lenoriga floral fiestaks muuta. Viimaks ärkas ka Tommi õndsast unest ja pärast kiiret rämpstoidupõiget Dalbys olime viimaks mõlemad pakkimislainel.

Juba oligi pühapäev koitnud ja vaba ruum autos täitus hirmuäratava kiirusega. ”Issand, kitarr ka ju veel,” mõtlesin ahastuses. Heakene küll, pakkimist peame veel tulevikus õppima. Mul hakkas endalgi halenaljakas, kui olin kolm kasti riietega täitnud ja seepeale tarisin veel täistopitud matkakotti autosse. Tommi ainult vangutas pead. Alustasime ju ainult 20kilose matkakotiga! Kus, mis, kes k*rat neid asju mulle kokku veab?! Heakene küll. Lõpuks kahe ajal jätsime veel endid asendama tulnud eestlastega hüvasti, lõime Sällile hääled sisse ja võtsime suuna Gold Coastile. Valisin Google’ist esimese ettejuhtuva kämpakoha ning sõit võis alata!