Munapühad mägedes

Teise matka võtsime ette juba tõsisemalt. Mina oma maoärevuses ostsin lausa spetsiaalsed säärised, mis peaksid mind kaitsma kõige eest. Planeerisime kahepäevase telkimise Cressbrook Lake'i ümbruses, mis jääb Dalbyst 1,5 tunnise sõidu kaugusele.

Tänu munapühadele oli meid ootamas nelja päeva pikkune nädalavahetus, mis sobis ideaalselt väikeseks matkaks mägedes. Reede hommik ei olnud aga tänu kaktuseviunale kergete killast ja niimoodi lahkusime alles poole nelja ajal.

Puud läksid järjest suuremaks ning loodus üha rohelisemaks. Maanteed ääristasid kõrged tulipunased mullaperved ning Cressbrook Lake'i jõudes võis nii mõnegi puu all näha peesitamas kuumusest väsinud kängurusid.

Seadsime kiirelt laagri üles. Kämpakoha eest me aga maksta ei saanud, sest polnud lihtsalt kohta kus raha lahti vahetada. Tasu oleks pidanud jätma ümbrikusse kohapealsesse postkasti. Laagriplats ise sumises inimestest, iga nurga peal suured telgid ja mitu matsi ümberringi. Jäi mulje nagu oleks mingi festival toimumas, kuid ilmselt olid munapühade vabad päevad kohale meelitanud  ka teisi suvitajaid.

Ööläbi karjusid mingid linnud nagu olnuks tuletõrjeõppused. Madrats oli kõva ja nii pidi koguaeg külge vahetama ning magamiseks väga aega ei jäänud. Ärkasin mornimalt kui ei kunagi varem ja ka kõige suurem hoolitsus Tommi poolt ei pannud mind naeratama.

Aeg oli jälle telkla kokku pakkida ning rahvuspargi matkarajale suunduda. Crow's Nesti nimeline mäeahelikus kulgev matkarada ootas meid täies ilus. Parkla oli järjekordselt autodest pungil. Võtsin oma kaamera ning tõttasime loodust imetlema.

Rõõmustusega nägin, et pikim rada oli veidi alla kolme kilomeetri, ehk pluss lisarajakesed juurde, pidanuks päevareis jääma alla kümne kilomeetri. Rada oli oluliselt lihtsamini läbitav kui viimastes paikades, kus olime käinud. Kuskil poole tunni möödudes seisime hiiglaslikul kivipangal, mille sein jooksis teravamalt alla kui pilvelõhkuja äär.

Tommi loopis suuri kive alla lootuses plärtsatust kuulda, kuid seda asjatult. Mäeahelikus matkates nägime veel kolme looduslikku basseini, igaüks neist maagilisem kui varasem.

Teiseks ööks suundusime järve lähedal olnud mäenõlvale, kus rahvast oluliselt vähem. Saime esimest korda testida oma telgi veekindlust. Kathmandu telgile võis au ja kiituse anda, sest hommikuks olime endiselt kuivas ning meel oluliselt rõõmsam kui esimesel hommikul.

Vihma aga ladistas järjepidevalt ja ma veel ei olnud selles staadiumis matkamees, kes iga ilmaga kämpama hakanuks ehk siis...

kodinad kokku ja jälle uuele töönädalale vastu.

Mees kes teadis ussist mõnu

Tööpäevad mööduvad ikka vanaviisi. Ärkad telliskivist seinte vahel üles, kus vuugivahed nii suured ja sügavad, et ikka vahepeal näed mõnda sama tudise ilmega huntsmani otsa vaatamas. Viimane teeb järjekordselt nägu, et teda pole siin. Viimasel ajal soovin järjest rohkem, et mind ka ei oleks. Aga veel veidi peab olema, sest iga seiklus, tahad sa või ei, maksab.

Keeran veel viisteist minutit kella edasi, teen hommikupala ja lõuna kaasa ning peagi asun oma sinise Commodore'iga teele. Farmipere majad, mida koristan, ei asu siit kaugel, maksimum 15 minutit. Päevad mööduvad higiviles, Ja jälle ootad õhtut, et saaks trenni teha ning siis tuttu minna. 

Nelja seina vahel istumisest sai aga pikapeale kõrini ning sestap oleme hakanud viimasel ajal matkamas käima ja mõnel korral ka Brisbane'i väisanud peamiselt ööelu nägemiseks ja kogemiseks, kuid kui Paddy's day välja arvata, siis sellest midagi väga rääkida ei olegi. Kuid matkamas käimisega on teised lood.

Esimene nädalavahetus läksime läheval asuva Bunya mägede rahvusparki. Pakkisime sel korral kergelt, sest teadsime, et õhtuks tuleme tagasi. Pärast tunniajast sõitu olimegi rahvuspargi piiri ääres ning alles siis hakkas tee huvitavaks minema. Järsud tõusud ja langused, tunneliks moodustunud rohelise taimevaibaga kaetud taimed pea kohal ning aeg-ajalt mõned varaanid teed ületamas.

Tommi muudkui andis autole valu ning mina pigistasin krampis käega laepolstrit. "Loodetavasti näen mõnda madu ka," andis Tommi teada soovist, mida koheselt jälestasin. 

Veel mõned kurvid ja olimegi Cherry Plain tracki alguspunktis. Meid ootas 8,4 kilomeetrine rännak mägedes. Muidugi valis Tommi just selle raja, sest see oli kõige pikem ja raskem. Ootuspäraselt polnud rada ka ilmselgelt eriti populaarne. Mitmed väädid ning ümberkukkunud puud olid kohati inimkäega valmistatud tagasi looduse rüppe võtmas.

Kõndisin Tommist mõne meetri kaugusel ning hoidsin hoolega silma tee peal. Skännisin hoolega igat lehte, sest kartsin, et ehk äkki mõni madu soovib just seal peesitada. Ehmunult karjusin: "Tommi, seis. Seal on keegi!" Kuskil 10 meetri kaugusel Tommi ees seisis varaan või mis iganes suur sisalikuline, vähemalt 1,5 meetri pikkune, erkjas kollase-musta triibulise sabaga.

"Ootame kuni ta oma teed läheb," oli minu ainus soovitus, mida Tommi ignoreeis ja ikka reipal sammul edasi tõttas, õnneks sisalikuline meiega kontakti astuda ei soovinud ja astus rajalt eemale tagasi metsa rüppe.

Veits värisedes tõttasime edasi. Püüdsin endiselt hoida võimalikult Tommi lähedale. Juba mõnekümne minuti möödudes kiljatasin veelgi hullemini ning tegin oma elu rekordilise tahapoole hüppe. Tom võttis eeskuju ja hüppas ettepoole ning jäi mind ehmunud näol vaatama. "Madu, madu," ahmisin õhku ja püüdsin seletada. "Sa astusid talle peale! Kas sa üldse vaatad ka teed?!"

Kõik möödus sekunditega, kuid nägin selgelt, kuidas Tommi Converse punase ketsi ja mao pruuni naha vahel oli kontakt ning seejärel juba sisitas teine mäest alla minna. Õnneks ehmatas temagi niivõrd, et ei mõelnudki kohapeale jääda. Aga samas ma ei näinud kuivõrd kaugele ta läks ja niimoodi oli edasiastumine minu jaoks nagu jäämäe ületamine.

Irooniline oli tõik, et Tommi ise madu ei näinud. Mitte isegi vilksamisi.

Järsul mäenõlval ei olnud ka võimalus muud kaudu minna, kui juba sissetallatud matkarada kasutada. Paranoiliselt vaatasin põõsast raja kõrval ja sisimas teadsin, et madu end just seal peidab. Samas ei saanud ma ka sinna jääda ning soovisin, et see päev juba ruttu otsa saaks. Mõne hetke pärast jooksingi sündmuspaikalt kiirete sammudega mööda.

Adrenaliin ei jõudnud veel lahtudagi, kui juba oli järgmisel kurvil järjekordne hiidsisalik! Miks ei võiks meid oodata mingi nunnu Wallabe, digikas käes, sooviga selfisid teha?! Ei, ikka peab olema soomuseline rõvedus. Sssss! Tommi püüdis teda tee pealt eest ajada, sest ega ju täpselt ei tea kas teine kujutab endast ohtu või mitte.

Kivide paukumine sisistaja läheduses ei saavutanud soovitud tulemust. Andis Tommile väeti puupulga, millega Tommi siis peletist karjatama püüdis hakata: 

"Mine ära! Mine ära!" Pika lunimise peale hakkas lõpuks neljajalgne hiidvorst end liigutama. Suures ärevuses tatsasin mööda matkarada edasi ning nüüdsest vaatasin paranoiliselt kõike, mis sahises, vuhises või mingit muud elumärki näitas.

Viimaseks ärevusetekitajaks osutus rohtu näriv Wallabe. "Jess! Aga ole hea, järgmine kord hoiata ette."

Pärast mõnetunnist matkamist olimegi ringiga tagasi autos ning tänasin kõiki jumalaid, et ma ei pidanud mürgihammustuses Tommi kuskilt mäedžunglist koju tarima. Auto kaitsev metallkast mu ümber oli lihtsalt kõige parem asi üldse. Hirmuskaalal olid tollest hetkest alates maod kindlad liidrid ämblikute ees.